Me ei oska enam eriarvamusel olla nii, et suhe alles jääks

Eestis ei ole suhete suurim probleem ainult see, et inimesed lähevad tülli. Tüli on elu osa. Eriarvamus on normaalne. Pinge tekib igas läheduses, igas koostöös ja igas kogukonnas. Suurem küsimus on hoopis selles, kas me oskame pinget kanda nii, et suhe ei laguneks. Üha sagedamini näib, et ei oska. Me kas vaikime liiga kaua, kogume endasse, tõmbume eemale või läheme teravaks liiga kiiresti. Nii ei muutu eriarvamus millekski, millest koos läbi minna, vaid millekski, mille järel jääb õhku jahedus, solvang või katkestus.

See on nähtav kõige valusamalt just seal, kus suhe peaks olema kõige turvalisem. Statistikaameti laiaulatuslik suhteuuring näitas, et 41% Eesti naistest on oma elu jooksul kogenud paarisuhtevägivalda. Kõige sagedamini on tegu vaimse vägivallaga, kuid uuring tõi esile ka füüsilise ja seksuaalse vägivalla kogemused. See ei tähenda, et iga eriarvamus viiks vägivallani, kuid see näitab valusalt, et meie lähisuhted ei ole alati koht, kus pinget osatakse kanda ja piire hoida. Liiga sageli muutub pinge seal hoopis alandamiseks, kontrolliks või hirmuks. (Statistikaamet)

Kui vaadata nooremat põlvkonda, siis on pilt teistmoodi, kuid mitte tingimata kergem. Tartu Ülikooli EU Kids Online’i 2025. aasta Eesti uuringu järgi on 59% 9–16-aastastest õpilastest näinud viimase aasta jooksul internetis midagi häirivat või muret tekitavat, iga neljas on kogenud kiusamist kas silmast silma või veebis ning 54% on näinud internetis vaenulikke sõnumeid teiste inimeste või teatud rühmade kohta. Sama uuring näitab, et 18% lastest ei räägi oma häirivatest veebikogemustest mitte kellelegi. See tähendab, et väga varakult õpitakse keskkonda, kus suhtlus ei kanna alati lähedust, vaid võib muutuda rünnakuks, hirmuks või vaikivaks üksiolekuks.

Kui laps ja noor kasvab üles ruumis, kus kiusamine, vaenulik toon ja häiriv sisu on tavaline taust, siis on mõistlik järeldada, et see mõjutab ka hilisemat oskust konflikti läbi kanda. Eriarvamus ei tundu siis enam lihtsalt erinevusena, vaid ohuna. Teine inimene ei paista enam kaaslasena, kellega pinge läbi rääkida, vaid vastaspoole või ründajana, kelle eest tuleb ennast kaitsta. See on juba suhtluskultuuri küsimus, mitte ainult üksikute halbade kogemuste rida.

Sama laiem muster paistab välja ka ühiskondlikul tasandil. Riigikantselei riiklik riskihinnang ütleb selgelt, et sotsiaalset sidusust vähendavad ühiskonnarühmade polariseerumine ja institutsionaalse usalduse langus ning seda võimendab desinformatsiooni levik. See sõnastus on oluline, sest ta nihutab tähelepanu üksikutelt tülidelt suuremale pinnale. Kui ühiskond tervikuna muutub umbusklikumaks ja vastandavamaks, siis ei jää see ukse taha. See tuleb koju, tööle, kooli ja sõprussuhetesse. Inimesed harjuvad järjest rohkem suhtlusviisiga, kus eesmärk ei ole mõista, vaid positsioneerida; mitte kuulata, vaid reageerida. (Riigikantselei)

Ka hariduse värske inimarengu aruanne viitab, et Eesti koolist on saanud kõigi ootuste kogumiskoht ning selle tagajärjeks on noorte kehv vaimne tervis ja õpetajate kurnatus. Kui kool on koht, kus koormus, ootused ja pinged kuhjuvad, siis ei õpita seal ainult aineid. Seal õpitakse ka seda, kuidas pinges olla, kuidas eriarvamust kogeda ja kuidas suhtes vastu pidada. Kui keskkond ise on üle koormatud, ei sünni sealt kergesti rahulikku suhtlemisoskust. Pigem kandub edasi seesmine surve, mis teeb nii kuulamise kui enese väljendamise raskemaks. (Eesti Koostöö Kogu)

Just seetõttu ei tohiks me rääkida konfliktist ainult negatiivse nähtusena. Konflikt ise ei lõhu suhet tingimata ära. Sageli lõhub suhte hoopis see, et konfliktile ei jää ruumi. Ei jää aega. Ei jää keelt. Ei jää sisemist jõudu, et pinge sees teist inimest veel inimesena näha. Kui suhtlemine muutub kiireks, kaitsvaks ja tõestavaks, siis kaob tasapisi võime öelda: ma ei ole sinuga nõus, aga ma ei taha sind sellepärast kaotada. Ning võib-olla just see lause on tänases Eestis üks raskemaid lauseid üldse.

Meie aja paradoks on selles, et suhtlemisvõimalusi on rohkem kui kunagi varem, kuid suhteid kandev suhtlemine ei näi sellest tugevamaks muutuvat. Internetis on lihtne vastata, kommenteerida, ironiseerida ja eemalduda. EU Kids Online’i uuringus ütles 30% õpilastest, et neil on internetis inimestega suheldes lihtsam olla „mina ise”, ning 26% rääkis internetis asjadest, millest nad silmast silma ei räägiks. See näitab, et digitaalne ruum võib anda julguse, kuid ei õpeta tingimata kandma vastutust selle eest, kuidas sõna mõjub. Kui toon, mida harjutatakse veebis, tuleb tagasi igapäevaellu, muutub ka lähedane vestlus kergemini kaitsvaks, katkestavaks või külmaks.

Selle rubriigi algusküsimus ei peakski seega olema ainult see, miks inimesed tülli lähevad. Palju olulisem on küsida, miks eriarvamus nii sageli suhte välja lükkab. Miks me ei oska enam pinge sees püsida nii, et austus alles jääks. Miks me ei kuula lõpuni. Miks me valmistume vastama enne, kui teine on lõpetanud. Ja miks nii paljudel juhtudel tundub lihtsam katkestada kui selgitada.

Võib-olla on siin peidus üks tänase Eesti vaiksemaid valupunkte. Me ei ole kaotanud mitte ainult kannatlikkust, vaid ka usku, et eriarvamus võib suhet süvendada. Ometi just seal see võimalus peitub. Suhe ei püsi sellepärast, et kaks inimest mõtlevad alati ühtemoodi. Suhe püsib siis, kui erinevus ei muutu kohe ohuks. Kui pinge ei tõmba inimest sisemiselt lukku. Kui sõna ei pea olema relv. Ja kui vähemalt üks osapool suudab hetke võrra kauem hoida meeles, et suhte eesmärk ei ole vaidlust võita, vaid mitte kaotada teist inimest.

Kui tahame Eestis suhteid tugevamaks muuta, siis ei piisa ainult üleskutsest olla sõbralikum. Vaja on õppida uuesti eriarvamusel olemise kunsti. Mitte pehmelt ega teeseldult, vaid nii, et ausus ja side saaksid korraga olemas olla. Just seal algab suhtlemine, mis ei lõhu. (Statistikaamet)

Oled teretulnud meie teemasid kommenteerima ning oma artikleid pakkuma!