Kui õppimine on tööelu normaalne osa, mitte hädaabi

Mõni ühiskond ootab, kuni inimene või ettevõte on juba hätta jäänud, ja alles siis pakub talle koolitust. Teine ühiskond püüab ehitada õppimise tööelu sisse juba varem, enne kui pinged muutuvad puudujäägiks, rolli jäigastumiseks või tööjõu vananemiseks. Just siin jooksebki üks väga huvitav vahe Eesti ja Hollandi vahel. Mõlemad riigid saavad aru, et töömaailm muutub kiiresti ja inimesed peavad elu jooksul korduvalt õppima. Aga Hollandis paistab õppimine olevat rohkem süsteemi normaalne osa, Eestis veel sageli pingelise paranduse vorm. Seda kinnitavad ka arvud: Eesti oli 2022. aastal täiskasvanute õppimises küll veidi üle ELi keskmise, kuid Holland oli sellest selgelt ees. Veel olulisem on see, et Hollandis on osalus kõrge ka töötute hulgas, kus õppimises osales 60,5% inimestest, sisuliselt sama palju kui töötavate seas. (Publications Office of the EU)

See ei tähenda, et Eesti oleks paigal. Vastupidi, Eesti on viimastel aastatel püüdnud süsteemi liigutada paindlikuma õppimise poole. 2025. aastal muudeti täiskasvanuhariduse seadust, et anda mikrokvalifikatsioonidele selgem raam, ning laiendati riiklikult tellitud täiendusõpet: 2025.–2026. aastaks pakutakse üle 1 500 tasuta kursuse umbes 26 000 inimesele. Lisaks on kavandatud digipöörde ja IKT-oskuste toetamiseks uusi koolitusvõimalusi. See kõik näitab, et Eestis on suund olemas. Kuid sama pilt näitab ka süsteemi nõrka kohta: õppimise võimalus ei tähenda veel, et inimene päriselt kohale jõuab. Eurostati järgi oli Eesti nende riikide seas, kus üle 30% neist täiskasvanutest, kes ei õppinud, ütlesid, et nad oleksid tahtnud osaleda, kuid kohtasid takistusi; Eestis oli see näitaja 32,4%. (Publications Office of the EU)

Just siin teeb Holland midagi paremini. Mitte ainult selles mõttes, et tal on kõrgem osalusmäär, vaid selles, et ta ehitab õppimise ümber rohkem tugesid. Hollandi valitsuse „Leven Lang Ontwikkelen” ehk elukestva arengu raamistik ühendab eri meetmeid: õppelaenu neile, kes enam tavapärasele õppetoetusele ei kvalifitseeru, sõltumatu nõustamise „Leerwerkloketi” kaudu, ning ettevõtetele mõeldud toetused. Eriti kõnekas on sealne SLIM-regeling, mille eesmärk on muuta õppimine ja areng väikestes ja keskmistes ettevõtetes tavapäraseks. Toetust saab kasutada näiteks ettevõtte arenguplaani tegemiseks, töötajate karjääri- ja arengunõustamiseks, arengut toetavate vestlussüsteemide loomiseks või täiskasvanutele mõeldud paindlike õpiteede rajamiseks. See tähendab, et õppimine ei jää ainult inimese enda mureks, vaid muutub ettevõtte juhtimisloogika osaks. (rijksoverheid.nl)

Kui seda võrrelda Eestiga, siis joonistub välja oluline vahe. Eestis on tugev hariduse väärtustamine, head digitaalsed eeldused ja nüüd ka mikrokvalifikatsioonide suund. Kuid ligipääs ja osalus on endiselt ebaühtlased: madalama haridustasemega täiskasvanud osalevad palju vähem, vanemates vanuserühmades jääb osalus selgelt maha ning piirkondlikud erinevused on tuntavad. Hollandi näitel on näha, et küsimus ei ole ainult kursuste olemasolus. Küsimus on selles, kas inimene saab õigeaegse nõu, kas ettevõte saab tuge õppimise tööellu sidumiseks, ja kas õppimine on üles ehitatud nii, et see tundub järgmise loomuliku sammu, mitte erakorralise pingutusena. (Publications Office of the EU)

OECD on seda loogikat kirjeldanud üsna kainelt: täiskasvanute õppimise kasvu ei too tavaliselt üksainus suur meede, vaid mitme reformi koosmõju. OECD 2020 ülevaade, mis uuris teiste seas nii Eestit kui Hollandit, rõhutab, et edukad süsteemid ühendavad erinevaid meetmeid, kaasavad tööandjaid ja tööturu osapooli, loovad tugevad teostusmehhanismid ning parandavad süsteemi järk-järgult tagasiside põhjal. Sama raport toob Hollandi puhul esile konsensuspõhise koostöö tööandjate, ametiühingute ja riigi vahel ning sektoriaalsete plaanide koosrahastamise, kus 70% rahast tuli sektoritelt endilt. See on tähtis detail, sest siit on näha, et Holland ei käsitle õppimist ainult hariduspoliitikana, vaid ka tööelu ühise vastutusena. (OECD)

ACA/CCD keeles võiks seda lugeda nii: Eestis on õppimise pakkumine olemas, kuid kandja ja ligipääsu vahel on veel liiga palju hõõrdumist. Hollandis on kandja laiem, sest õppimist ei kanna ainult kool või riik, vaid ka ettevõte, sektor, nõustamissüsteem ja tööturupoliitika. Seepärast ei avaldu erinevus ainult protsentides. Erinevus avaldub selles, kui hilja süsteem reageerib. Kui õppimine algab alles siis, kui inimene on juba maha jäänud, väsinud või rollis kinni, siis on süsteem tagasisidet lugenud hilja. Kui õppimine on tööelu loomulik osa, siis suudab süsteem ennast varem ümber häälestada. Seda ongi Holland praegu Eestist veidi paremini teinud. (Publications Office of the EU)

Mida võiks Eesti sellest õppida? Mitte seda, et tuleb lihtsalt juurde teha uusi kursusi. Kursused üksi ei lahenda palju, kui inimene ei leia neid üles, ei saa töö kõrvalt osaleda või ei näe, kuidas see tema järgmise sammuga seotud on. Hollandist võiks võtta kolm põhimõtet. Esiteks: õppimine peab olema seotud tööeluga, mitte jääma sellest kõrvale. Teiseks: väikestel ja keskmistel ettevõtetel peab olema päris tugi, et õppimine oleks osa juhtimisest, mitte ainult töötaja isiklik tubli olemine. Kolmandaks: inimesel peab olema koht, kus ta saab sõltumatut nõu, mitte ainult kursuste nimekirja. Just siis muutub õppimine sisuliselt kättesaadavaks. (rijksoverheid.nl)

Selle rubriigi jaoks on see teema tugev just seetõttu, et ta ei jää haridusjutu tasandile. Ta puudutab ettevõtte kohanemisvõimet, inimese rolli kestvust ja ühiskonna võimet mitte kasutada oma tööjõudu liiga kaua vanade rollide peal. Kui tahame küsida, mida teised teevad paremini, siis siin on vastus üsna selge: Holland teeb paremini seda, et ta ei jäta õppimist inimese viimaseks päästerõngaks. Ta püüab teha sellest tööelu normaalse osa. Eestis on see tee alanud, kuid ta ei kanna veel sama laialt. (Publications Office of the EU)

Oled teretulnud meie teemasid kommenteerima ning oma artikleid pakkuma!