Konflikt ei alga tavaliselt sellest, et inimesed vastanduvad

Suhetes ja suhtlemises nähakse konflikti sageli liiga hilises faasis. Tavaliselt märgatakse teda siis, kui hääl on juba tõusnud, sõnad on karmimaks läinud, solvumine on nähtav või kontakt on korraks sootuks katkenud. Siis tundubki, et konflikt algas justkui sellest konkreetsest lausest, valest toonist või ühest halvasti ajastatud hetkest. Tegelikult sünnib enamik pingeid palju varem. Need ei alga tavaliselt sellest, et inimesed tahavad teineteisele halba. Need algavad sellest, et sisemine pinge jõuab suhtesse enne, kui inimene ise on selle päriselt läbi lugenud.

Inimene ei lähe suhtesse kunagi ainult oma sõnadega. Ta läheb sinna ka oma hirmude, ootuste, väsimuse, varasemate kogemuste, kaitsemehhanismide ja nähtamatu sisemise valmisolekuga. Sellepärast juhtubki nii sageli, et vestlus ei liigu ainult öeldu pinnal. Üks ütleb ühe lause, aga teine kuuleb selle sees midagi palju suuremat. Ta ei kuule mitte ainult sõna, vaid ka võimalikku hinnangut, võimalikku hülgamist, võimalikku alavääristamist või võimalikku ohtu oma väärtusele. Just seal sünnib hetk, kus suhtlemine lakkab olemast lihtsalt infovahetus ja muutub sisemise seisundi peegliks.

See on ka põhjus, miks väga paljud konfliktid tunduvad pärast kõrvalt vaadates ebaproportsionaalsed. Väljastpoolt võib näida, et asi oli väike. Mõni märkus, tähelepanek, unustatud kokkulepe või valesti valitud toon ei paista justkui väärivat nii tugevat reaktsiooni. Aga inimese sees ei reageeri ainult tänane hetk. Sageli reageerib seal terve kogunenud tähendusväli. Seal võivad korraga liikuda varasemad pettumused, kuulmatuks jäämise kogemus, hirm kaotada koht suhtes või tunne, et teda nähakse jälle valesti. Nii ei pruugi inimene vastata enam ainult sellele, mis praegu juhtus, vaid kõigele sellele, millega see hetk temas kokku langes.

Just siin muutub suhtlemise juures määravaks üks peaaegu nähtamatu oskus: võime märgata, et esimene sisemine reaktsioon ei ole veel kogu tõde. See ei tähenda, et tunne oleks vale. Vastupidi, tunne on sageli väga oluline signaal. Aga signaal ei ole veel lõplik järeldus. Inimene võib tunda valu, ärritust või hirmu täiesti päriselt, kuid see ei tähenda veel, et teine inimene tahtis haiget teha, alandada või eemalduda. Selles vahepealses ruumis sünnibki võimalus, et konflikt ei lähe automaatselt suuremaks.

Sellepärast ei ole suhtlemise raskus enamasti ainult valedes sõnades. Sõnad on küll tähtsad, aga veel tähtsam on see, millisest sisemisest kohast nad välja tulevad ja millisest sisemisest kohast neid vastu võetakse. Kui inimene on juba sisemiselt pinges, kaitses või väsinud, siis võib isegi neutraalne lause kõlada süüdistusena. Kui ta on pikalt tundnud, et teda ei kuulata, võib tavaline küsimus tunduda kontrollina. Kui ta kardab kaotada lähedust, võib teise vajadus vaikuse järele näida tagasilükkamisena. Nii hakkabki suhetes väga palju sõltuma sellest, kas inimene suudab eristada tegelikku olukorda oma sisemisest tõlkest.

Kõige keerulisemaks teeb selle asjaolu, et konfliktis tahab inimene tavaliselt väga kiiresti selgust. Ta tahab kohe teada, kes eksis, mida teine mõtles, mida see kõik tähendab ja kas suhe on ohus. Aga just kiire selguse nõudmine võib suhtesse tuua kõige rohkem segadust. Kui sisemine valu on suur, siis tõlgendus muutub rutakaks. Inimene ei taha enam kuulata, vaid tahab kinnitust sellele, mida ta juba kardab või oletab. Ja nii hakkavad vestlused täituma lausetega, mille eesmärk ei ole enam mõista, vaid kaitsta, tõestada, lükata tagasi või võtta tagasi kontroll.

Sellistel hetkedel ei purune side enamasti ühe suure vale pärast. Ta hakkab murenema hoopis sellest, et kumbki pool ei tunne end enam päriselt nähtuna. Inimene ei vaja suhtes ainult õigust. Ta vajab ka kogemust, et tema sisemine tegelikkus jõuab teise inimeseni vähemalt mingil määral kohale. Kui see kogemus katkeb korduvalt, siis muutub suhtlemine tasapisi ettevaatlikuks. Siis ei räägita enam päriselt sellest, mis valutab, vaid sellest, mida on ohutu öelda. Ei küsita enam otse, mida oleks vaja mõista, vaid valitakse laused, mis vähendavad võimalikku kahju. Ja nii võib suhe väliselt jätkuda, aga sisemine ausus hakkab tasapisi kaduma.

Samas ei ole iga konflikt suhte nõrkuse märk. Mõnikord näitab konflikt hoopis seda, et suhtes on veel piisavalt elu, et oluline välja ilmuks. Tõeline küsimus ei ole selles, kas pinge tekib, vaid selles, mida sellega tehakse. Mõni suhe laguneb väikese pinge all mitte seepärast, et pinge oleks liiga suur, vaid seepärast, et kumbki ei oska enam kuulata midagi enamat kui omaenda haava. Mõni teine suhe muutub aga just tänu konfliktile ausamaks, sest lõpuks tuleb nähtavale see, mida on kaua varjatud või vaikides kaasas kantud. Nii võib konflikt olla kas hävitav jõud või selginemise algus, sõltuvalt sellest, kas temas suudetakse näha ainult ohtu või ka märki.

Inimese seisukohast on see üks raskemaid kohti üldse. Kui ta on haavatud, siis tundub kaitse täiesti loomulik. Kui ta on solvunud, siis tundub sulgumine õigustatud. Kui ta on korduvalt pettunud, siis tundub eemaletõmbumine lausa tarkusena. Ja ometi maksab iga selline kaitse midagi. Ta võib küll hetkeks hoida eneseväärikust või vältida uut valu, kuid samal ajal sulgeb ta ka tee selleni, et teine inimene võiks päriselt kohale jõuda. Sellepärast on suhtlemine alati natuke julgust nõudev. Mitte selles mõttes, et peaks kõike kohe välja ütlema, vaid selles mõttes, et inimene peaks suutma eristada: kas ma räägin praegu selleks, et kontakti hoida, või selleks, et end mitte uuesti puudutada lasta.

Paljud suhted ei kannata mitte suure kurjuse, vaid väikeste korduvate möödakuulmiste all. Inimesed ei pruugi olla halvad, ükskõiksed ega hoolimatud. Nad võivad lihtsalt olla nii hõivatud omaenda sisemise survega, et neil ei jätku enam ruumi teise inimese tähenduse vastu võtmiseks. Ja kui see kordub, siis hakkab suhe tasapisi täituma nähtamatu väsimusega. Ühel hetkel ei tülitseta enam isegi suure häälega. Tullakse toime, räägitakse vajalik ära, peetakse kinni harjumustest, aga midagi elavat on vahelt kadumas. Just see vaikselt ja märkamatult tekkiv kaugus võib olla palju ohtlikum kui üks aus, valus, aga päris vestlus.

Sellepärast ei sünni parem suhtlemine ainult sellest, et leitakse õiged tehnikad, pehmemad sõnad või sobivam aeg. Need kõik on tähtsad, aga veel tähtsam on see, et inimene õpiks nägema, mida tema enda sisemine seisund suhtesse kaasa toob. Kas ta kuuleb päriselt teist või ainult oma kartust? Kas ta vastab sellele, mida öeldi, või sellele, mida ta kardab öeldu taga olevat? Kas ta tahab lahendada olukorda või vabaneda ebamugavast tundest nii kiiresti kui võimalik? Need küsimused ei tee suhtlemist lihtsaks, kuid nad muudavad selle ausamaks.

Ja just ausus on siin keskne. Mitte toore väljaütlemise mõttes, vaid sügavamas tähenduses. Ausus tähendab, et inimene ei teeskle endale, nagu oleks konflikt ainult teise inimese probleem. Ta julgeb näha, et ka temas endas on tõlgendus, kaitse, hirm ja vajadus. See ei vähenda teise vastutust, aga see loob võimaluse, et suhe ei jää kinni ainult süü ringi. Kui inimene näeb omaenda osa, siis ei kao valu kohe ära, aga tekib midagi palju tähtsamat: võimalus, et vestlus ei pea lõppema seal, kus reaktsioon algas.

Kõige lihtsamalt öeldes ei ole suhted rasked ainult sellepärast, et inimesed on erinevad. Suhted on rasked ka sellepärast, et inimene toob igasse kontakti kaasa oma sisemise maailma, mis ei mahu alati sõnadesse. Konflikt sünnib sageli seal, kus nähtav hetk puudutab nähtamatut kogemust. Aga just seepärast on suhtlemises ka lootus. Kui inimene õpib nägema, et tema esimene tõlgendus ei ole veel kogu pilt, siis võib ka pingeline hetk muutuda kohaks, kus mitte ainult ei haavata, vaid kus hakatakse lõpuks päriselt kuulma.