Müra ajastul ei piisa enam infost

Praegusel ajal ei ole infopuudus enam peamine probleem. Infot on rohkem kui enamik inimesi suudab vastu võtta, läbi mõelda ja omavahel siduda. Uudiseid tuleb peale hommikust õhtuni, arvamusi on igal teemal, numbreid, soovitusi, hoiatusi ja lubadusi leidub igas kanalis. Esmapilgul võiks tunduda, et sellises olukorras peaks inimesel olema lihtsam otsustada, sest materjali on palju. Tegelikult juhtub sageli vastupidi. Mida rohkem on müra, seda raskem on aru saada, milline info päriselt midagi kannab.

Selles ongi tänase aja üks vaikne paradoks. Inimesel võib olla väga palju infot ja samal ajal väga vähe selgust. Ta võib olla kursis, aga seesmiselt ebakindel. Ta võib lugeda, võrrelda, analüüsida ja ikkagi mitte jõuda punkti, kus tal tekib rahulik arusaam, mida nüüd teha. Probleem ei ole siis enam teadmiste hulgas, vaid selles, et erinevad signaalid ei asetu tervikuks. Kõik justkui räägib, aga vähesed asjad tõesti selgitavad.

Raha, otsuste ja ebakindluse maailmas on see eriti nähtav. Inimene otsib vastust, kuhu panustada oma aeg, raha või tähelepanu. Ta tahab teada, kas praegu tasub liikuda edasi, hoida tagasi, muuta suunda või oodata. Aga tema ümber olev keskkond ei anna talle mitte üht selget pilti, vaid kümme korraga. Üks allikas ütleb, et tuleb kiirustada, teine ütleb, et tuleb pidurdada. Üks räägib uuest võimalusest, teine uuest ohust. Mõne aja pärast ei teki enam tarkust juurde, vaid tekib sisemine väsimus.

Sellises olukorras hakatakse sageli uskuma, et lahendus on veel rohkem info kogumises. Loetakse üks artikkel veel, kuulatakse üks arvamus veel, vaadatakse üle üks tabel veel. Aga müraajastul ei too lisainfo alati lisaselgust. Vahel toob ta hoopis lisapinge. Mitte sellepärast, et info oleks vale, vaid sellepärast, et kandja ei jõua enam eristada, mis on oluline, mis on juhuslik, mis on hetkemüra ja mis on päriselt suunda näitav märk.

Just siin tulebki mängu küsimus, mida infoga tehakse. Info üksi ei kanna veel otsust. Otsust kannab see, kui inimene suudab erinevate signaalide seest märgata, milline neist haakub tegeliku olukorraga, milline näitab mustrit ja milline tekitab ainult reaktsiooni. Kui seda eristust ei teki, muutub inimene kiiresti kas ülekoormatuks või kergesti juhitavaks. Ühel juhul ta väsib ega otsusta enam üldse. Teisel juhul klammerdub esimese tugeva sõnumi külge, mis lubab talle kindlust.

Müraajastu üks oht ongi see, et inimene hakkab otsima mitte enam tõde või kandvust, vaid leevendust. Ta ei küsi enam, milline info aitab tal olukorda paremini mõista. Ta küsib hoopis, milline info aitab tal oma pinget kiiremini maha võtta. Sellest hetkest alates muutub info tarbimine väga kergesti sisemise ebakindluse ravimiseks. Otsitakse kinnitust, mitte selgust. Otsitakse kiiret rahunemist, mitte kandvat arusaamist.

See on ka põhjus, miks müraajastul ei piisa enam ainult sellest, et inimene on informeeritud. Väga palju olulisemaks muutub see, kas ta suudab luua enda jaoks keskkonna, kus info saab korraks settida. Ilma selleta hakkab kõik segunema üheks vooluks, kus tugevamad pealkirjad, kiiremad reaktsioonid ja valjemad hääled tõrjuvad välja vaiksemad, aga kandvamad märgid. Ja enamasti ei ole just kõige valjem signaal see, mis näitab kõige täpsemalt, mida tegelikult teha tuleks.

Rahanduses, ettevõtluses ja igapäevastes valikutes tähendab see väga lihtsat asja – mitte iga uudis ei vaja kohe vastust, iga liikumine turul ei tähenda, et inimene peab oma plaani ümber kirjutama, iga uus trend ei tähenda, et vana suund on automaatselt vale. Kui inimene reageerib igale välisele impulsile, siis hakkab ta varsti elama võõra rütmi järgi. Müra võtab siis üle mitte ainult tähelepanu, vaid ka otsustamise telje.

Sellepärast muutub väärtuslikuks üks vana, aga sageli alahinnatud oskus – eristamine. Oskus märgata, mis on püsivam kui tänane ärevus. Oskus näha, mis on lihtsalt müra ja mis on tegelik muutus. Oskus küsida, kas see info aitab päriselt olukorda mõista või ainult õhutab kiiremat reaktsiooni. Ja lõpuks oskus jätta osa asju teadlikult kõrvale, sest mitte kogu info ei vääri inimese sisemist ruumi.

Müraajastul võidab seega harva see, kellel on kõige rohkem infot. Sagedamini võidab see, kes suudab paremini hoida oma selgust. See ei tähenda silmade sulgemist maailma ees. See tähendab vastupidi, et inimene õpib maailma lugema nii, et ta ei kaota selle keskel iseennast ära. Ta ei lase igal välisel lainel end ümber häälestada. Ta ei vaheta iga päev oma suunda ainult seetõttu, et kuskil kerkis uus pinge või uus loosung.

Kui info hulk kasvab kiiremini kui inimese võime seda kanda, siis ei teki enam teadmiste ühiskond. Tekib närviline ühiskond. Sellises ühiskonnas räägitakse palju, aga mõistetakse vähem. Reageeritakse kiiresti, aga nähakse madalamale. Ja just siis hakkavad väärtust koguma inimesed, kes suudavad keset müra jääda aeglasemaks, täpsemaks ja rahulikumaks.

Praegu ei ole seega kõige suurem küsimus, kust veel infot saada. Suurem küsimus on, kuidas taastada tingimused, kus info saaks muutuda arusaamiseks. Mõnikord tähendab see vähem lugemist, mitte rohkem. Mõnikord tähendab see pausi enne otsust. Mõnikord tähendab see loobumist vajadusest kõigele kohe reageerida. Ja mõnikord tähendab see lihtsalt ausat tunnistamist, et kõiki signaale ei peagi korraga kandma.

Müraajastul ei piisa enam infost, sest info üksi ei loo veel suunda. Suuna loob see, kui inimene suudab märgata, mis kannab, mis hajutab ja mis lihtsalt kisub teda endast eemale. Alles sealt algab otsus, millel on päriselt kaal.