Peetrikese kvartalivaade elektriturule

Elektri hind võib kevadel rahuneda, aga Eesti sõltuvusahel ei lase tal muutuda päriselt rahulikuks

Mina ütleksin selle kvartali kohta kõigepealt nii: väikefirma ei peaks praegu küsima ainult seda, kas elekter läheb odavamaks, vaid seda, kui palju ta ise jääb kallite tundide vangi. Minu meelest on järgmise kolme kuu peamine pinge just siin. Talvine hinnasurve on küll taandunud, aga Eesti elektriturg ei ole muutunud iseseisvaks ega stabiilseks. Ta elab endiselt väga tugevalt ühenduste, ilma, Soome tootmisvõime, Baltikumi taastuvenergia ja Euroopa energiamüra sees. Meie ACA/CCD analüütika järgi ei piisa siin paljast hinnavaatamisest; tuleb vaadata nähtavat sümptomit, sellele eelnenud lahknevust ja alles siis küsida, milline järgmine samm on päriselt kandvale väikefirmale jõukohane.

Kui ma vaatan mineviku liikumist, siis pilt on tegelikult väga õpetlik. Eesti 2025. aasta keskmine elektrihind oli 80,39 €/MWh. Selle aasta algus läks aga palju närvilisemaks: Enefiti andmetel oli 2026. aasta jaanuari keskmine börsihind 19,15 senti/kWh ja veebruaris 19,17 senti/kWh, samal ajal kui märts kukkus juba 7,61 sendini/kWh. See on väga suur liikumine ühe kvartali sees. Minu meelest näitab see hästi, et väikefirma ei ela praegu niivõrd “püsivalt kalli elektri” ajas, vaid hüpliku elektri tsüklis. (Enefit OÜ)

Jaanuari hinnatõusu taga ei olnud üksainus põhjus. Enefit kirjutas veebruari alguses, et jaanuari keskmine hind kerkis 15,4 sendini/kWh eelkõige külma ilma, suure tarbimise, madala tuule, Läti hüdrotootmise languse ja Soome pingelisema tootmis-tarbimistasakaalu tõttu. Samas toonitati seal ka väga selgelt, et import Soomest on Eesti hinnataseme langetamisel kriitilise tähtsusega. See lause on minu meelest siin üks võtmelause. Kui Soome ei too süsteemi piisavalt odavat mahtu, on Eesti hind kõrge. (Enefit OÜ)

See sõltuvus ei ole ainult tunnetuslik, vaid ka numbriline. ERR kirjutas jaanuaris, et 2025. aastal importis Eesti 46% tarbitud elektrist Soomest, kokku 4,69 TWh. Sama loos rõhutati, et Eesti jäi netoimportijaks ja et siinset hinnataset mõjutavad lisaks ka ülekandevõimsused ning see, kuidas odavam Põhjamaade elekter meieni jõuab või ei jõua. Minu meelest tähendab see väikefirmale väga lihtsat asja: isegi kui sinu enda töö, kliendid ja kulud on kohalikud, ei ole sinu elektri hind enam ammu ainult “Eesti teema”. (ERR)

Majanduse laiem taust lisab siia veel ühe kihi. Eesti Pank kärpis 31. märtsil 2026 selle aasta majanduskasvu ootuse 3,6 protsendilt 2,8 protsendile ja ütles otse, et Lähis-Ida sõjast tulnud energiasurve kasvatab ebakindlust ning võib hoida hinnad kõrgemad, kui varem arvati. Samas ütles keskpank ka midagi rahustavat: nafta kallinemise ülekandumine gaasi- ja elektrihindadesse on olnud seekord nõrgem kui 2022. aasta energiakriisis, sest Euroopa on suutnud tarneahelaid ümber seada. Mina loen sellest välja, et oht on olemas, kuid me ei ole praegu samasuguses täiemahulises energiapanikas nagu 2022. (Eesti Pank)

Kui ma nüüd sellest kõigest järgmise kvartali jaoks ühe rahuliku prognoosi teen, siis minu baasvaade on selline: aprillist juunini võiks Eesti börsielektri üldine keskmine jääda pigem talvest madalamaks, aga see ei tähenda sirget ja ühtlast odavnemist. Reutersi järgi langes 2. aprillil Nordic front-quarter baseload futuur 45,5 €/MWh juurde ning põhjuseks toodi pehmem ja niiskem ilm. See toetab mõtet, et kevadine alusfoon on talvest pehmem. Samal ajal oli sama allika järgi Põhjamaade varu endiselt 27,22 TWh alla normi, mis tähendab, et süsteemi odav pool ei ole päriselt pingevaba. Minu meelest tähendab see praktiliselt seda, et kvartali keskmine võib tulla mõistlikum, kuid üksikud kallid päevad ja tunnid ei kao kuhugi. (Sahm)

Seepärast ei paneks mina väikefirmat praegu lootma ainult sellele, et “kevadel läheb niikuinii odavaks”. Pigem ütleksin, et turg liigub madalama keskmise, aga jätkuvalt närvilise tipuriski suunas. See on väga ACA/CCD-tüüpi seisukoht: süsteem võib pealtnäha rahuneda, aga kui kandev struktuur pole muutunud, jääb pinge alles ja tuleb tagasi järgmises tiputunnis. Meie analüütika reegel ütleb, et analüüs peab eristama näilist paranemist päris restruktureerumisest. Minu meelest on elektriturg praegu just sellises kohas.

Väikefirma jaoks on siin üks väga praktiline järeldus. Kui sul on köögiseadmed, ventilatsioon, jahutus, kompressorid, laadimine, elektriline küte või muu koormus, mida annab nihutada, siis järgmise kvartali suurim võit ei pruugi tulla mitte sellest, et sa ostad “täiusliku” paketi, vaid sellest, et sa õpid vältima neid tunde, mil süsteem muutub järsku kalliks. Enefit kirjutas jaanuari ülevaates, et hinnad võivad tööpäeva ajal kerkida ligi või üle 20 sendi/kWh, samas kui öösel võivad need olla märksa madalamad. See tähendab, et ajastus muutub uuesti oluliseks oskuseks, mitte lihtsalt tehniliseks detailiks. (Enefit OÜ)

Arve mõttes ei tohi unustada ka seda, et isegi odavam spot ei tähenda enam täiesti vana odavat kogukulu. Eleringi lehel on kirjas, et alates 1. jaanuarist 2026 on tarbimise mahu põhine tasakaalustamisteenuse tasu 3,73 €/MWh. See ei ole võib-olla arve kõige suurem rida, aga ta meenutab, et süsteemi kulud on muutunud kihilisemaks. Minu meelest peaks väikefirma sellest aru saama väga kainelt: isegi siis, kui börs rahuneb, ei kao elektrikulust kogu surve ära. (Elering)

Kui ma peaksin selle loo ühe lausega kokku võtma, siis ma ütleksin nii: järgmine kvartal ei paista väikefirmale elektri mõttes katastroofiline, aga ka mitte selline, kus võiks hoolimatult mugavaks minna. Talv näitas, kui kiiresti võib Eesti hind minna üles, kui Soome, ilm ja Baltikumi tootmisolud ei toeta. Kevad annab nüüd väikese hingamisruumi. Tark väikefirma kasutab seda ruumi mitte uinumiseks, vaid selleks, et vaadata üle, millal ta elektrit päriselt tarbib, millised tunnid teda kõige rohkem löövad ja kus oleks üks väike, aga kandev samm enne järgmist närvilist perioodi. (ERR)