Funktsioloog
Kuidas olla funktsioloog?
Funktsioloog ei ole kõigepealt ametinimetus. See ei tähenda, et inimene peab kuuluma mõnda koolkonda, kandma erilist tiitlit või teadma keerulisi mõisteid. Funktsioloog on inimene, kes on õppinud elu teistmoodi vaatama. Ta ei küsi ainult, kas miski on hea või halb, nähtav või nähtamatu, teaduslik või ebateaduslik, õige või vale. Ta küsib kõigepealt: mida see nähtus teeb?
See on lihtne küsimus, aga väga suur muutus. Tavaliselt reageerime me kiiresti. Keegi ütleb midagi ebameeldivat ja me paneme talle sildi. Midagi läheb halvasti ja me nimetame seda õnnetuseks. Midagi tundub hea ja me arvame, et see kindlasti aitab. Funktsioloog peatub enne otsust. Ta vaatab, millist mõju nähtus avaldab. Kas see avab või sulgeb midagi? Kas see muudab inimese ausamaks või kavalamaks? Kas see kasvatab vastutust või peidab seda? Kas see viib elu edasi või hoiab vana vormi kinni?
Funktsioloogiks olemine algab pausist. Mitte suurest tarkusest, vaid mõttepausist. Kui midagi juhtub, ei torma ta kohe otsustama. Ta ei ütle kohe: see on hea, see on halb, see on minu poolt, see on minu vastu. Ta küsib: miks see minu ette tuli? Mida see nähtavaks teeb? Milline jõud siin töötab? Mis võib olla selle nähtuse kandev tagajärg ja mis võib olla selle varjupool?
Näiteks kriitika võib esmapilgul tunduda halb. Keegi ütleb midagi valusalt, ja inimene tahab end kaitsta. Aga funktsioloog vaatab sügavamalt. Ta ei võta kõike kriitikat tõena, kuid ta ei viska seda ka kohe minema. Ta küsib: kas siin on mõni koht, mida ma pole tahtnud näha? Kas see kriitika lõhub mind või aitab täpsustada? Kas inimene, kes seda ütleb, tahab mind alandada või näitab ta kogemata midagi vajalikku? Nii võib isegi ebameeldivast sõnast saada peegel.
Sama kehtib hea kohta. Kiitus võib tunduda hea, aga iga kiitus ei kanna elu. Mõnikord kiidetakse inimest selle rolli eest, milles ta tegelikult enam, nagu “puu”, kasvada ei saa. Mõnikord annab mugav olukord rahu, kuid võtab ära arengu. Mõnikord tundub turvaline valik hea, aga hoiab inimese aastaid arengus paigal. Funktsioloog ei küsi ainult, kas miski tundub meeldiv. Ta küsib, kas see kasvatab elu.
Funktsioloog ei usu pimesi nähtavat ega põgene nähtamatuse taha. Ta ei ütle, et ainult mõõdetav on päris. Aga ta ei ütle ka, et iga tunne on kohe tõde. Ta vaatab toimet. Mõte võib olla nähtamatu, aga ta võib inimese elu muuta. Hirm võib olla nähtamatu, aga ta võib suhteid juhtida. Armastus võib olla nähtamatu, aga ta võib last, peret või kogukonda kanda. Sõna võib olla ainult heli, aga võib avada või sulgeda terve tee. Seega ei ole esimene küsimus: kas ma näen seda? Esimene küsimus on: mida see teeb?
Funktsioloog õpib vaatama nähtuse mõlemat poolt. Igas jõus võib olla kandev ja kahjustav võimalus. Tuli võib soojendada või põletada. Vaikus võib olla tarkus või hirm. Julgus võib olla vabadus või rumal tormamine. Kord võib kaitsta või vangistada. Vabadus võib avada inimese ande või lagundada vastutuse. Sellepärast ei piisa sõnadest “hea” ja “halb”. Need on sageli ainult esimene mulje. Funktsioloog otsib sügavamat vastust: millises vormis see jõud elu teenib ja millises vormis hakkab lõhkuma?
Funktsioloogiks olemine ei tähenda, et inimene muutub külmaks vaatlejaks. Vastupidi, ta muutub tähelepanelikumaks. Ta õpib kuulama, enne kui seletab. Ta õpib märkama, enne kui hindab. Ta õpib küsima, enne kui võitleb. Ta ei taha igas olukorras kohe võita, sest ta teab, et võit võib mõnikord sulgeda õppimise. Ta ei taha ka igas olukorras alla anda, sest ta teab, et rahu võib mõnikord olla ainult hirmu teine nimi.
Igapäevaelus tähendab see väga praktilist oskust. Kui peres tekib tüli, ei küsi funktsioloog ainult, kes on süüdi. Ta küsib, milline vajadus on kuulmata, milline piir on ületatud, milline sõna on jäänud ütlemata ja milline roll on kellelegi liiga raskeks muutunud. Kui töökohas tekib segadus, ei küsi ta ainult, kes eksis. Ta küsib, milline info ei liigu, milline vastutus on vales kohas ja milline süsteemi osa ei kanna enam. Kui ühiskonnas tekib vastasseis, ei küsi ta ainult, kumb pool on paha. Ta küsib, milline sügavam pinge on mõlema poole kaudu nähtavaks saanud.
Funktsioloog ei kaota moraali. Ta ei ütle, et kõik on suhteline ja vahet pole. Vahe on väga suur. Aga ta ei otsusta ainult sildi järgi. Kui keegi räägib armastusest, aga tekitab hirmu, siis funktsioloog vaatab vilja. Kui keegi räägib vabadusest, aga teeb inimesed sõltuvaks, vaatab funktsioloog toimet. Kui keegi räägib korrast, aga hävitab ise vastutuse, ei lase funktsioloog end ilusast sõnast pimestada. Ta küsib ikka: mida see päriselt teeb?
Kõige raskem on funktsioloogiks olemise juures see, et tuleb loobuda kiirest õigusest. Duaalne inimene tahab kiiresti teada, kellel on õigus. Funktsioloog talub mõnda aega küsimust. Ta ei karda seda, et nähtus ei mahu kohe valmis kasti. Ta teab, et elu on sageli sügavam kui esimene seletus. Mõni halb kogemus võib hiljem osutuda ukseks. Mõni hea võimalus võib hiljem osutuda mõtteukse lukuks. Mõni vastane võib õpetada rohkem kui sõber. Mõni kaotus võib päästa inimese vale tee pealt.
Funktsioloog ei pea olema täiuslik. Ta eksib, reageerib, solvub ja kardab nagu iga inimene. Erinevus on selles, et ta tuleb küsimuse juurde tagasi. Ta küsib pärast reaktsiooni: mida see minus tööle pani? Miks ma nii vastasin? Mida see olukord näitas? Kas ma kaitsesin elu või ainult oma harjumust? Kas ma nägin nähtuse tegelikku toimet või ainult oma esimest tunnet?
Nii muutub inimene vähehaaval elu lugejaks. Ta ei ela ainult sündmuste sees, vaid hakkab märkama nende suunda. Ta ei usu ainult ilusaid sõnu, vaid vaatab nende vilja. Ta ei karda ainult raskeid sündmusi, vaid küsib, millist uut kandvust need võivad otsida. Ta ei põgene nähtamatu eest ega kummarda seda pimesi. Ta vaatab, mida nähtav ja nähtamatu koos eluga teevad.
Kõige lihtsamalt öeldes on funktsioloog inimene, kes küsib iga nähtuse ees kolm vaikset küsimust: mida see teeb, mida see nähtavaks toob ja kuhu see elu viib?
Kui inimene hakkab nii küsima, muutub maailm. Mitte sellepärast, et kõik saab kohe lihtsaks, vaid sellepärast, et ta ei jää enam esimese sildi vangiks. Hea ja halb ei kao ära, aga nende taha ilmub sügavam küsimus. Ja just sealt algab funktsioloogiline pilk: mitte hinnangust, vaid nägemisest; mitte hirmust, vaid pausist; mitte vastandite võitlusest, vaid elu kandvuse lugemisest.
Selle artikli keskne mõttetera on: funktsioloog ei küsi ainult, kas miski on hea või halb; ta küsib, mida see nähtus eluga teeb.