Kes õpetab poliitikut valitsema?

2025. aastal jõudis avalikkuse ette telefonivestlus, milles Ameerika Ühendriikide erisaadik Steve Witkoff selgitas Venemaa presidendi nõunikule Juri Ušakovile, kuidas Vladimir Putin võiks Donald Trumpile läheneda. Soovitus oli sisuliselt lihtne: enne poliitilise ettepaneku esitamist tuleks Trumpi kiita, tunnustada tema saavutusi ja anda talle võimalus tunda ennast rahutoojana. Alles seejärel tasuks liikuda Ukraina sõda puudutava kokkuleppe juurde. Avaldatud vestlus tekitas küsimuse, kas tegemist oli tavapärase diplomaatilise ettevalmistuse või õpetusega, kuidas ühe suurriigi juhi isiklikku tunnustusvajadust ära kasutada. (AP News)

Kõrvalt kuulates mõjus vestlus ehmatavalt argiselt. Laual ei olnud kinnisvaratehing, reklaamikampaania ega äripartneri veenmine. Jutt käis sõjast, riikide piiridest, miljonite inimeste tulevikust ja rahvusvahelise julgeoleku ülesehitusest. Ometi kõlas üks osa arutelust peaaegu nagu müügikoolitus: kuidas inimesele läheneda, millise kiitusega tema vastupanu pehmendada ja millises järjekorras talle soovitud mõte ette anda.

Selliste vestluste avalikuks tulekut peetakse sageli piinlikuks kõrvalekaldeks. Öeldakse, et diplomaatia ongi mõjutamise kunst, poliitika ongi kompromisside tegemine ja suletud uste taga räägitakse paratamatult teisiti kui kõnepuldis. See kõik on osaliselt tõsi. Kuid just nende lausete varjus võib kaduda nähtusest kõige olulisem osa.

Küsimus ei ole selles, kas poliitikud tohivad läbi rääkida. Küsimus on selles, kas nad eristavad läbirääkimist manipuleerimisest, kompromissi sahkerdamisest ja avalikku võimu isiklikust vahetusrahast.

Tavalise kauplemise korral annab inimene ära midagi, mis kuulub talle. Ta võib müüa oma maja, langetada oma kauba hinda või loobuda osast kasumist. Poliitik ei kauple aga enda omandiga. Ministeerium ei kuulu ministrile. Riigieelarve ei kuulu erakonnale. Seadus ei ole koalitsiooni eraomand. Rahva usaldus ei ole poliitiku isiklik kapital, mida võib vahetada ametikoha, toetushääle, vaikimise või järgmiste valimiste eelise vastu.

Seetõttu on tavalisel kauplemisel ja poliitilisel „kauplemisel” põhimõtteline vahe. Esimesel juhul vahetatakse enda vara. Teisel juhul võidakse jagada seda, mis on poliitikule üksnes ajutiselt usaldatud.

Avalikuks saanud vestlused on väärtuslikud mitte sellepärast, et need võimaldavad kedagi häbistada. Need näitavad, millises keeles võim räägib siis, kui avalikkusele mõeldud pidulik sõnavara kaob.

2021. aastal avaldati salvestis Donald Trumpi ja Georgia osariigi kõrgeima valimisametniku Brad Raffenspergeri telefonikõnest. Trump palus tal leida 11 780 häält — täpselt nii palju, kui olnuks vaja osariigi valimistulemuse ümberpööramiseks. Raffensperger ja teised Georgia ametnikud keeldusid tulemust muutmast. (The Washington Post)

See vestlus erines Witkoffi ja Ušakovi kõnest nii olukorra kui ka eesmärgi poolest. Ometi paljastavad mõlemad sama sügavama murdekoha. Riikliku funktsiooni kandja ette asetatakse surve, mis ei lähtu enam tema ameti tegelikust ülesandest. Ühel juhul õpetatakse, kuidas presidendi isiksuse kaudu mõjutada rahvusvahelist otsust. Teisel juhul survestatakse valimisametnikku leidma soovitud poliitiline tulemus.

Mõlemas olukorras hakkab amet kaotama oma iseseisvat funktsiooni. Diplomaat ei teeni enam üksnes õiglast ja kandvat kokkulepet, vaid võib muutuda juhi psühholoogiliste vajaduste vahendajaks. Valimisametnikku ei käsitleta enam valimiskorra hoidjana, vaid takistusena soovitud tulemuse teel.

See ongi võimu koridoride tegelik segadus. Inimesed asuvad küll ametikohtadel, kuid ametikoha funktsioon ei juhi enam inimest. Inimese soov, erakonna huvi, isiklik lojaalsus või võimul püsimise vajadus hakkab juhtima ametit.

Peaaegu iga vastutusrikka ameti puhul peame loomulikuks, et inimene õpib enne tööle asumist selle ameti aluseid. Arst ei hakka haiglas katsetama, mida meditsiin võiks tähendada. Piloot ei õpi reisilennukit juhtima reisijatega esimese lennu ajal. Õpetaja peab tundma vähemalt pedagoogika põhialuseid ning elektrikult nõutakse pädevust enne, kui talle usaldatakse kõrgepingesüsteem.

Poliitikas kehtib teine loogika.

Eestis peab Riigikogu kandidaat olema hääleõiguslik Eesti kodanik ja vähemalt 21-aastane. Kandideerimise tingimuste hulgas ei ole valitsemisalast haridust, riigikorralduse pädevuseksamit ega avaliku võimu eetika ettevalmistust. See on demokraatlikult mõistetav: poliitiline esindusõigus ei tohi muutuda üksnes diplomitega eliidi privileegiks. Kuid sellest ei järeldu, et kõrge võimu kandmine ei vajaks pärast valituks osutumist ühist ja kohustuslikku algõpetust. (Riigi Teataja)

Paljud poliitikud on loomulikult haritud inimesed. Nende seas on juriste, majandusteadlasi, arste, õpetajaid, ettevõtjaid ja endisi ametnikke. Probleem ei ole diplomite vähesuses. Erialane haridus ei ole sama mis valitsemisharidus.

Hea arst võib olla halb minister. Edukas ettevõtja võib riiki juhtides hakata käsitlema kodanikke ettevõtte töötajatena. Tuntud ajakirjanik võib osata avalikkusega suhelda, kuid mitte suurt süsteemi üles ehitada. Jurist võib tunda seadust, kuid mitte mõista, kuidas tema otsus mõjutab haridust, tervishoidu, julgeolekut, perekondi ja ühiskonna pikaajalist usaldust.

Valitsemine on omaette funktsioon. See nõuab võimet näha tervikut, kuulata vastukäivat tagasisidet, eristada põhiprobleemi kõrvalnähtudest, panna õiged inimesed õigesse rolli ning piirata iseenda võimu enne, kui teised on sunnitud seda tegema.

Seda ei õpita valimisplakatit üles pannes.

Erakond õpetab poliitikule palju vajalikku. Ta õpib avalikult esinema, sõnumit kujundama, valijatega suhtlema, meediarünnakule vastama, koalitsiooni moodustama ja kompromisse sõnastama. Samal ajal õpetab parteiline konkurents talle ka seda, kuidas nimekirjas tõusta, kuidas konkurente ennetada, kuidas ebameeldiv küsimus kõrvale juhtida ja kuidas oma eksimust võimalikult väikese poliitilise kahjuga esitada.

Nii kujuneb poliitik enne võimule jõudmist sageli tugevaks võimuvõitlejaks.

Aga inimene, kes oskab võimu võita, ei pruugi osata seda kanda.

Võimuvõitlus õpetab vastast nõrgestama. Valitsemine nõuab ka vastase tarkuse kasutamist. Võimuvõitlus õpetab hoidma oma positsiooni. Valitsemine nõuab mõnikord oma positsioonist loobumist. Võimuvõitlus õpetab viga varjama. Valitsemine nõuab vea nähtavaks tegemist enne, kui see muutub ühiskondlikuks kriisiks.

Kõige ohtlikum poliitik ei pruugi olla rumal ega kuri. Ta võib olla väga osav inimene, kes on õppinud täiuslikult valet funktsiooni. Ta oskab vallutada, kuid mitte hoida. Ta oskab võita, kuid mitte ühendada. Ta oskab kontrollida sõnumit, kuid ei oska enam kuulata tagasisidet, mis tema sõnumiga vastuollu läheb.

Ajaloos ei ole valitsemise õpetus tundmatu. Platoni ideaalriik oli tänapäeva demokraatia seisukohalt paljuski problemaatiline, kuid tema lähtekoht oli selge: riigi juhtimine nõuab pikaajalist intellektuaalset ja moraalset kasvatust. Valitseja ei pidanud olema lihtsalt kõige populaarsem või kõige osavam kõneleja. (Internet Encyclopedia of Philosophy)

Keiserlikus Hiinas kujunes välja õpetlasametnike süsteem, kus riigiteenistusse pääsemine oli seotud klassikalise hariduse ja eksamitega. Ka see süsteem polnud veatu ning võis mõõta tekstide tundmist paremini kui tegelikku valitsemisannet, kuid ta kandis vähemalt teadmist, et riigi teenimine vajab ettevalmistust. (The Metropolitan Museum of Art)

Euroopas ja islamimaailmas levisid sajandeid niinimetatud valitsejate peeglid. Need tekstid käsitlesid õiglust, võimu piire, nõuandjate valikut, ühiskondliku rahu hoidmist ja valitseja iseloomu. Paljudes neist korrati mõtet, et inimene, kes ei suuda valitseda iseennast, ei ole valmis valitsema teisi. (Cambridge University Press & Assessment)

Vanad süsteemid tegid ühe suure vea: õpetatud valitsejat ei saanud rahvas enamasti valida. Tänapäevane demokraatia parandas selle vea, kuid tekitas uue tühiku. Rahvas saab valida, kuid valituks osutunu ei pea tingimata õppima, kuidas talle antud võimu kanda.

Me kõrvaldasime sünnipärase valitseja, kuid koos temaga kadus peaaegu ka valitseja kasvatamise küsimus.

Damoklese mõõga loos lubas Sürakuusa valitseja Dionysios tema õnne ja hiilgust kadestanud Damoklesel ise valitseja kohal istuda. Pidulaua ja külluse keskel märkas Damokles oma pea kohal mõõka, mis rippus vaid ühe hobusekarva küljes. Algne lugu näitas võimu ebakindlust: välise hiilguse kohal ripub alati oht. (Livius)

Kuid mõõga asukoht lubab näha veel sügavamat tähendust.

Mõõk asub troonist kõrgemal.

Valitseja võib olla kõrgemal oma alamatest, kuid temast kõrgemal asub kord, mida ta ise ei valitse. Ta võib muuta seadust, kuid ei saa kõrvaldada oma otsuste tagasisidet. Ta võib suruda kriitika vaikima, kuid ei saa sundida usaldust taastuma. Ta võib jagada ametikohti lojaalsuse järgi, kuid ei saa käsuga anda ebapädevale inimesele kandvust. Ta võib nimetada ebaõnnestumise võiduks, kuid nimi ei muuda tagajärge.

Ajatu valitsemisreegel ei karista valitsejat väljastpoolt nagu vihane kohtunik. Valitseja rikub oma otsustega järk-järgult sidet, mille küljes tema enda võim püsib. See side võib olla rahva usaldus, asutuste iseseisvus, ametnike kohusetunne, seaduse autoriteet või ühiskonna koostöövõime.

Mõõk ei pea langema samal päeval, mil reeglit rikutakse. Mõnikord püsib valitseja veel kaua troonil. Kuid hobusekarv on hakanud kuluma.

Valitsemisõpetus ei tohiks olla uus diplom, millega suletakse tavainimesele tee poliitikasse. See looks ainult uue ametliku eliidi ning kordaks vana maailma viga. Valitsemise algõpetus peaks olema avalik, ühesugune ja kohustuslik vastutuse vastuvõtmise järel kõigile, kes hakkavad kandma kõrget poliitilist võimu.

Selle esimene õppetund oleks väga lihtne: võim ei kuulu sulle.

Teine õppetund õpetaks eristama kompromissi tehingust. Kompromissis loobuvad pooled osast oma soovidest, et ühine tervik saaks toimida. Sahkerdamises antakse ära midagi, mida kellelgi polnud moraalset õigust isikliku kasu nimel loovutada.

Kolmas õppetund puudutaks inimese enda mõjutatavust. Igal juhil on ego, hirmud, solvumised, lemmikud ja tunnustusvajadus. Valitsemisanne ei tähenda nende puudumist. See tähendab võimet märgata hetke, mil isiklik haav hakkab kujundama riiklikku otsust.

Neljas õppetund oleks tagasiside. Halb valitseja kogub enda ümber inimesed, kes kinnitavad tema õigust. Hea valitseja loob süsteemi, milles halb uudis jõuab temani kiiresti ja selle toojat ei karistata.

Viimane õppetund oleks loobumine. Poliitik peab teadma, millal tema ametikoha kaitsmine hakkab kahjustama ametit ennast. Mõnikord näitab suurimat valitsemisannet mitte võimul püsimine, vaid võimaluse andmine inimesele, kes suudab seda funktsiooni paremini kanda.

Praegu õpetab poliitikut peamiselt poliitika ise. Ta õpib oma vigadest, nõunikelt, ametnikelt, kriisidest ja avalikkuse reaktsioonist. Mõni küpseb selle kaudu tugevaks valitsejaks. Mõni õpib ainult paremini varjama seda, mida ta pole kunagi mõistnud.

Kuid ühiskond ei tohiks leppida sellega, et valitsemise algõpetus algab alles siis, kui inimene on juba ministri kabinetis, valitsuse istungil või rahvusvahelise läbirääkimislaua taga.

Me ei pea looma uut valitsejate klassi. Me peame taastama valitsemise kultuuri.

Kultuuri, kus ametikoht ei ole saak, riik ei ole erakonna pikendus ja rahva usaldus ei ole vahetusraha. Kultuuri, kus poliitik teab, et tema anne ei avaldu selles, kui paljud inimesed talle alluvad, vaid selles, kui hästi hakkavad ühiskonna erinevad osad tema vastutuse ajal koos toimima.

Me õpetame poliitikule, kuidas võimu võita, kuid peaaegu mitte seda, kuidas võimu all inimeseks jääda.

Valitsemiskultuur algab hetkel, mil poliitik näeb lisaks troonile ka mõõka selle kohal.