Usu tähendus

Usk ei ole esmalt õpetus selle kohta, kuidas maailm on loodud või mis juhtub inimesega pärast surma. Usk on inimese sisemine nõusolek toetuda millelegi, ilma et ta peaks kogu olemasolu igal hetkel algusest peale üle kontrollima. Usk loob vundamendi, millelt saab tegutseda. See annab inimesele võimaluse suunata tähelepanu järgmisele sammule, selle asemel et kulutada kogu oma jõud kandva pinna kahtlustamisele.

Laps sünnib maailma täielikus sõltuvuses. Ta ei tea, mis on ema, kodu, aeg või tulevik. Ta ei oska tõestada, et tema eest hoolitsetakse. Ometi hakkab temas kogemuse kaudu kujunema alususk: kui ma nutan, keegi tuleb; kui mul on külm, mind kaetakse; kui ma kardan, võetakse mind sülle. Kui see kordus on piisavalt kandev, saab laps hakata maailma uurima. Ta julgeb emast eemalduda, sest kusagil tema sees on teadmine, et ema ei kao täielikult.

Kui see alususk ei kujune või puruneb, ei kao ainult üks arvamus. Mõraneb terve maailma vundament. Lapse jõud ei lähe enam mängimisele ja õppimisele, vaid kandja jälgimisele. Ta kontrollib, kas armastus on alles, kas turvalisus kestab ja kas teda jäetakse maha. Sama toimub hiljem täiskasvanuga suhetes, töös, tervises ja ühiskonnas. Seal, kus kandvuse usk kaob, kasvab kontroll.

Seetõttu ei ole usu vastand lihtsalt kahtlus. Kahtlus võib olla tark kontrollküsimus, mis katsub vundamendi tugevust. Usu sügavam vastand on kandvuse kadumine. See on seisund, milles inimene ei leia enam midagi, millele oma järgmine samm asetada. Ta võib küll liikuda, kuid teeb seda hirmu, sunduse või välise käsu toel.

Kui inimene usub, et usk tähendab ainult religiooni, ei märka ta enam oma ülejäänud uske. Ta võib kuulutada, et tema ei usu midagi, kuid samal ajal toetada kogu elu mõnele ideoloogiale, juhile, majandussüsteemile, meditsiinikäsitlusele, rahvuslikule loole või teadusfilosoofilisele eeldusele. Kuna neid aluseid ei nimetata usuks, jäävad need kontrollimata.

Inimene ütleb: „Mina ei usu, mina tean.“ Kuid sageli tähendab see ainult seda, et tema usk on muutunud nähtamatuks. Ka teadus ei saa alata ilma alususkudeta. Teadlane peab usaldama, et maailmas esineb mingi korrastatus, et samades tingimustes on võimalik saada võrreldavaid tulemusi, et mõõteriistad vahendavad midagi tegelikust maailmast ning et inimese mõistus suudab vähemalt osaliselt nähtut mõista. Neid eeldusi ei tõestata enne iga katset uuesti. Need moodustavad teadusliku tegevuse vundamendi. See ei muuda teadust religiooniks. See näitab ainult, et inimese ükski tegevus ei alga tühjalt kohalt. Kõik toetub mingile eelnevale usaldusele.

Ideoloogia võim algab hetkel, mil ta suudab omaenda usu usu mõistest välja tõsta. Ta kuulutab, et teised usuvad, aga tema teab. Teistel on uskumused, temal on tõde. Teistel on ideoloogia, temal on lihtsalt normaalne maailmapilt. Sellise võttega muudab süsteem oma vundamendi nähtamatuks ja seetõttu ka raskemini kontrollitavaks.

Religioosne ideoloogia teeb sama teises suunas. Ta võib väita, et usk tähendab lojaalsust tema õpetusele. Inimese elav sisemine suhe tõe, elu ja vastutusega asendatakse nõudega tunnistada õigeks kindlad väited. Küsimuseks ei jää enam, mida inimese usk tema elus loob, vaid kas ta kordab õiget õpetust. Ja nii tehakse usust kuuluvuse tunnus. Inimene ei pea enam näitama, kas tema usk sünnitab armastust, õiglust, vastutust ja tarkust. Piisab sellest, et ta kuulub õigesse kogukonda, kasutab õigeid sõnu ja kaitseb õiget õpetust. Usu sisu eraldatakse tema viljast.

See on ideoloogiale äärmiselt kasulik, sest elavat usku on raske valitseda. Elav usk kuulab ka elu tagasisidet. Kui õpetus ütleb üht, kuid selle vili on vägivald, hirm ja lagunemine, tekib inimesel küsimus. Ta võib mõista, et sõnad olid õiged, kuid funktsioon, tegevus muutus valeks. Ideoloogiline usk õpetab, et halb vili ei sea õpetust kahtluse alla. Süüdi on inimene, vaenlane, nõrk usk või ebasoodsad olud — mitte kunagi süsteem ise.

Uskumus ja usk ei ole samuti üks ja sama. Uskumus on inimese mõttes olev väide: maailm on selline, Jumal on selline, inimene on selline või tulevik kujuneb selliseks. Uskumus võib olla päritud, õpitud, peale surutud või isiklikult läbi mõeldud. Inimene võib korrata kümneid uskumusi, ilma et ükski neist tema elu tegelikult kannaks. Usk näitab, mille peale ta päriselt toetub.

Inimene võib öelda, et usub armastusse, kuid otsustavas olukorras toetuda hirmule. Ta võib tunnistada usku Jumalasse, kuid ehitada kogu oma elu raha, staatuse või võimu peale. Ta võib väita, et usub teadusesse, kuid võtta vastu ainult sellist teadmist, mis kinnitab tema varasemaid vaateid. Sõnaline uskumus ja eluline usk võivad asuda täiesti eri kohtades.

Seepärast ei näita inimese tegelikku usku kõige paremini see, mida ta pühapäeval või avalikul koosolekul ütleb. Seda näitab hetk, mil tema vundament satub surve alla. Millele ta siis toetub? Mida ta kaitseb? Millest ta ei suuda loobuda? Mille nimel ta on valmis teist inimest ohverdama? Mille kadumine paneks kogu tema maailma kokku varisema? Seal asub tema tegelik usk.

Usu sõna segadus aitab ideoloogial inimese vundamendile märkamatult ligi pääseda. Kui usuks nimetatakse ainult suhet Jumalaga, võib poliitiline või majanduslik õpetus inimese sees rahulikult religiooni rolli üle võtta. Sellel võivad olla oma pühad tekstid, eksimatud autoriteedid, ketserid, tõotatud tulevik, süüdlased ja pääsemisõpetus. Inimene ei märka seda, sest talle on õpetatud, et ideoloogia on mõistlik teadmine, usk aga kuulub kirikusse.

Ka materialism võib muutuda usuks, kui seda ei käsitata enam ühe uurimisviisi või maailmaseletusena, vaid lõpliku väitena, et midagi peale mõõdetava ei saa olemas olla. Sellist väidet ei saa mõõteriistaga tõestada, sest mõõteriist saab näidata ainult seda, mida ta on konstrueeritud mõõtma. Ometi võib inimene panna kogu elu sellele eeldusele toetuma. See on tema vundament, isegi kui ta keeldub seda usuks nimetamast.

Sama kehtib religiooni kohta. Jumalasse uskumine ei muutu kandvaks ainult sellepärast, et inimene kasutab pühi sõnu. Kui tema usk vajab pidevalt vaenlasi, karistamist, hirmutamist ja küsimuste keelamist, näitab see pigem vundamendi ebakindlust. Tugev kandja ei pea iga kahtlejat hävitama. Ta suudab tagasisidet vastu võtta.

Usu tõelist väärtust ei saa seetõttu mõõta ainult usu tugevusega. Inimene võib väga tugevasti uskuda ka sellesse, mis teda ja teisi hävitab. Küsimus peab olema sügavam: mida see usk kannab ja milliseks inimeseks ta uskuja kujundab?

Kui usk suurendab inimese vastutust, avab tema õppimisvõime, süvendab armastust ja aitab tal elule ausalt otsa vaadata, muutub see kandvaks vundamendiks. Kui usk eemaldab vastutuse, keelab tagasiside, nõuab pimedat lojaalsust ja annab õiguse teisi alandada, on vundamenti asetatud lagundav jõud.

Elav usk ei ole pimedus. Ta on julgus astuda samm enne, kui kogu tee on nähtav, ning valmisolek lugeda, mida elu sellele sammule vastab.

Inimene külvab seemne, sest usub võimalikkusse, mida veel ei näe. Ta kasvatab last, sest usub, et tänane hool kannab homsesse. Ta kirjutab raamatu, kuigi ei tea, kes seda kunagi loeb. Ta armastab, kuigi tal pole garantiid, et armastusele vastatakse. Ta parandab maailma, kuigi ei pruugi ise selle töö lõpptulemust näha. Ilma sellise usuta ei sünniks midagi uut.

Usk on sild nähtava oleviku ja veel nähtamatu tuleviku vahel. Ta annab inimesele kandepinna, millelt võimalikkus saab astuda maailma. Kuid see sild ei tohi muutuda vanglaks. Iga usk vajab tagasisidet, sest ainult elu näitab, kas vundament kannab või tuleb seda parandada.

Elav usk küsib: kas see kannab? Ideoloogiline usk küsib: kas ma jäin lojaalseks? See on määrav erinevus.

Seepärast ei ole kõige olulisem küsimus: „Kas sa usud?”

Kõige olulisem küsimus on:

„Mille peale sinu elu tegelikult toetub — ja kas see vundament piisavalt kannab?”