Armastuse valuvaigisti

Inimene võtab valuvaigistit tavaliselt sellepärast, et tal on valus. See ei ole iseenesest vale. Mõnikord on valu nii tugev, et ilma leevenduseta ei suuda inimene magada, liikuda ega mõelda. Probleem tekib alles siis, kui valuvaigisti hakkab asendama küsimust, miks valu üldse tekkis. Valu kaob mõneks tunniks, kuid keha põhjus jääb alles. Kui inimene võtab uue tableti iga kord, kui keha uuesti märku annab, võib ta lõpuks hakata uskuma, et ravi tähendabki märguande jäävat kadumist. Ta ei märka enam, et keha ei tahtnud teda piinata, vaid peatada, hoiatada või õpetada.

Ka ühiskonnal võivad olla oma valuvaigistid. Üks tugevamaid neist on ilus tulevikupilt. Kui olevik on täis ebavõrdsust, ebaõiglust, ahnust, alandust ja võimu kuritarvitamist, on loomulik unistada maailmast, kus inimesed hoolivad üksteisest, jagavad õiglaselt ja töötavad ühise hüve nimel. Selline unistus võib anda rasketel aegadel lootust. Kuid samast unistusest võib saada ka valuvaigisti, kui ta hakkab vaigistama küsimusi, mida tänane elu ühiskonnalt tegelikult küsib.

Siis ei räägita enam sellest, miks seadus ei kaitse nõrgemat, miks töö ja tasu ei ole ausas suhtes, miks leping ei kehti võrdselt kõigile või miks võimul olev inimene ei vastuta oma otsuste tagajärgede eest. Selle asemel öeldakse, et praegune kannatus on ainult raske tee armastavasse tulevikku. Inimesel palutakse veel natuke vastu pidada, veel natuke ohverdada ja veel natuke uskuda. Mida valusamaks tegelikkus muutub, seda suuremaks maalitakse tulevik. Nii saab ilusast eesmärgist kaitsekilp, mille taha võib peita tänase vormi tegeliku seisundi.

Armastuse nimi muudab sellise valuvaigisti eriti tugevaks. Võimu, raha või kuulekuse nimel esitatud nõudmist oskab inimene kergemini kahtluse alla seada. Kui aga sama nõudmine esitatakse hoolimise, vendluse ja ühise tuleviku nimel, tundub vastuhakk peaaegu moraalse eksimusena. Inimene, kes küsib, kuhu tema töö, vara või vabadus liigub, võib paista egoistina. See, kes nõuab võimult vastutust, võib näida ühise unistuse lõhkujana. Armastavast ühiskonnast rääkides võib märkamatult tekkida kord, kus armastuse sisu määrab üks keskus ning teiste ülesandeks jääb seda tõlgendust järgida.

Ometi ei saa armastust käsuga luua. Armastus saab tekkida ainult seal, kus inimene on olemas oma piiri, vastutuse ja vaba valikuga. See, kellel pole õigust oma ajale, tööle, kehale, mõttele ega omandile, ei saa neid päriselt jagada. Temalt saab võtta, kuid ta ei saa anda. Vabatahtlik heldus eeldab, et inimesel on olemas miski, mille üle tal on tegelik vastutus. Kui isiklik piir kuulutatakse väikekodanlikuks egoismiks enne, kui inimene on üldse õppinud seda väärikalt kandma, ei sünni ühisus. Sünnib piirideta mass, mida saab ühise hüve nimel juhtida.

Just seepärast ei ole kapitalistlik ühiskonnavorm ainult ahnuse ja raha lugu. Ta on ka üks inimkonna õppeklass. Selles klassis peab inimene õppima, et tema tööl on väärtus, tema valikul on tagajärg, tema lubadusel on kaal ja teise inimese vara ei ole lihtsalt vabalt kasutatav ressurss. Ta peab õppima lepingut, riski, algatust, vastutust ja piiri. Kapitalism võib neid õpetusi rängalt moonutada. Ta võib muuta raha eesmärgiks, kasvatada ahnust ja anda suuremale jõule võimaluse nõrgemat ära kasutada. Kuid klassi väärkasutamine ei tähenda, et selle eksamid oleksid tehtud.

Klassi ei lõpetata sellega, et tema nimi kuulutatakse halvaks. Kui inimene ei ole õppinud vastutama oma töö, võla, lubaduse ja valiku eest, kandub läbimata õppetund järgmisse vormi kaasa. Väliselt võib omand kuuluda kõigile, kuid tegelikkuses kontrollivad seda vähesed. Ametlikult võib ühiskond olla võrdne, kuid tegelikus elus määrab inimese võimalused tema lähedus võimule. Turukonkurents võib olla keelatud, kuid selle asemele tekib konkurents ligipääsu, lojaalsuse ja tutvuste pärast. Kapitalismi nähtav keha kaob, kuid selle õppimata pinged jätkavad varjatult tööd.

Varjatud kapitalism võib olla isegi raskem kui avalik kapitalism. Avalikus vormis saab vähemalt vaielda hinna, kasumi, omandi ja vastutuse üle. Varjatud vormis räägitakse armastusest ja ühisest hüvest, kuid ressursid liiguvad ikkagi sinna, kus on jõud. Vahetus ei kao, vaid muutub nähtamatuks. Raha asemel võidakse maksta lojaalsuse, vaikimise või kuulekusega. Privileeg ei kao, vaid kaotab oma ametliku nime. Kuna ühiskond ei tunnista enam, et need suhted temas tegutsevad, ei saa ta ka nende tagasisidet ausalt lugeda.

See ongi armastuse valuvaigisti kõige suurem oht. Ta ei hävita valu põhjust, vaid annab sellele õilsa nime. Kui majandus ei kanna, nimetatakse puudust ohvriks. Kui inimesed kardavad, nimetatakse vaikimist ühtsuseks. Kui kriitikat karistatakse, nimetatakse seda ühise tuleviku kaitsmiseks. Kui üks kiht kogub võimu ja vara, öeldakse, et ta kannab suuremat vastutust kogu rahva ees. Iga märk, mis võiks süsteemi õpetada, tõlgendatakse ümber kinnituseks, et süsteemi tuleb veel tugevamalt uskuda.

Nii kaotab ühiskond kõige tähtsama õppimisvõime: oskuse lasta tegelikkusel oma ideed parandada. Terve tagasiside ütleb, et kui tegu kasvatab hirmu, sõltuvust, valet ja jõuetust, tuleb tegu üle vaadata, isegi kui selle eesmärk oli ilus. Ideoloogiline tagasiside töötab vastupidi. Ta ütleb, et kui ilus idee annab halva tulemuse, ei ole viga idees ega juhtimises, vaid inimestes, kes pole veel piisavalt küpsed, ustavad või armastavad.

Sellisel hetkel muutub tulevikuarmastus tänase vägivalla õigustajaks. Mitte sellepärast, et armastus ise oleks vale, vaid sellepärast, et tema nime kasutatakse õppimata piiride katmiseks. Kui inimene ei taha vabatahtlikult jagada, sunnitakse teda ühise hüve nimel. Kui ta ei usu lubatud tulevikku, hakatakse teda parandama. Kui ta soovib jääda omaette, nimetatakse tema piiri vaenulikkuseks. Armastavast ühiskonnast saab masin, mis tahab toota õigeid inimesi.

Kuid armastus ei sünni õigest inimesetüübist. Ta sünnib eristunud inimeste vabast suhtest. Nagu kehas ei teki tervik sellest, et kõik rakud muutuvad ühesuguseks, ei sünni ka ühiskond sellest, et kõik inimesed mõtlevad, töötavad ja tunnevad ühtmoodi. Süda ei teeni organismi sellega, et hakkab käituma nagu maks. Närvirakk ei armasta lihasrakku sellega, et loobub omaenda ülesandest. Tervik püsib sellepärast, et iga osa leiab oma funktsiooni, piiri ja suhte teistega.

Ka tuleviku armastav ühiskond ei saa sündida inimestest, kes on õppinud ainult alluma. Ta vajab inimesi, kes oskavad vastutada, lubadust pidada, eksimust tunnistada, oma piiri kaitsta ja teise piiri austada. Ta vajab inimest, kes suudab midagi luua ning ei pea selle väärtuse tunnistamist häbenema. Alles selline inimene saab päriselt jagada, sest tema and ei sünni hirmust ega käsust. Ta ei anna sellepärast, et võim nõudis, vaid sellepärast, et ta mõistab oma kohta suuremas tervikus.

Seetõttu ei ole küsimus, kas armastav ühiskond on võimalik. Küsimus on selles, milline inimene suudab seda kanda. Kui tuleviku vorm nõuab omadusi, mida olevikus pole veel õpitud, ei saa vormi lihtsalt välja kuulutada. Võib muuta lippu, põhiseadust, loosungeid ja omandisuhte nimetusi, kuid vana funktsioon jääb uue kuju sisse. Inimene kannab oma läbimata klassi järgmisse klassiruumi kaasa.

Terve tulevikuunistus ei vaigista praegust valu. Ta aitab seda täpsemalt lugeda. Ta ei ütle, et tänane puudus on tähtsusetu, sest homme tuleb küllus. Ta küsib, milline oskus, piir või vastutus on puudu, et küllus võiks kunagi üldse kandvaks muutuda. Ta ei ütle, et kriitik vaikigu, sest armastus vajab ühtsust. Ta küsib, kas ühtsus, mis ei talu tagasisidet, on üldse elav. Ta ei nimeta iga ohvrit pühaks, vaid uurib, kas ohver sünnitas uut elu või ainult pikendas vana korra püsimist.

Armastus ei pea olema valuvaigisti. Ta võib olla ka kõige ausam õpetaja. Tõeline armastus ei võta inimeselt tema eksamit ära ega kuuluta õppetundi lõpetatuks enne, kui vajalik kandvus on tekkinud. Ta ei suru inimest välja ühest ühiskonnavormist lihtsalt sellepärast, et järgmine unistus näib ilusam. Ta aitab näha, mida praegune vorm õpetab, millised piirid tuleb läbi töötada ja millised omadused peavad küpsema, enne kui uus tervik saab sündida.

Kõige ohtlikum pole halb tulevik. Kõige ohtlikum on ilus tulevik, mida kasutatakse selleks, et tänast elu mitte kuulata. Sest halb tegelikkus annab vähemalt valu kaudu märku. Ilus vale võib aga valu uimastada nii kaua, kuni keha enam vaikselt rääkida ei suuda.

Armastav ühiskond ei sünni armastuse väljakuulutamisest. Ta sünnib siis, kui inimesed on õppinud kandma piiri, vastutust ja vabadust nii, et jagamine ei vaja enam sundi. Tulevik ei vabasta meid tänasest eksamist. Ta saab sündida ainult selle eksami ausalt läbitud viljast.