Saatus, teadmised ja tarkus

On sõnu, mis panevad osa inimesi juba enne mõtte kuulamist sisemiselt vastu tõmblema. „Palve” kõlab nagu usuline allumine, „anne” nagu väide, et mõned on teistest tähtsamad, ja „saatus” nagu ette kirjutatud elu, milles inimese valikutel pole tähendust. Sageli ei reageerita aga mitte sõna tegelikule sisule, vaid sellele kihile, mis on sajandite jooksul sõna külge kasvanud. Kui see kiht eemaldada, jäävad järele väga tavalised inimlikud küsimused: kuidas teha otsus siis, kui kogu info pole kättesaadav; kuidas eristada oma soovi tegelikust vajadusest; miks mõni tegevus inimest kannab ja teine teda kulutab; ning miks teatud teemad, valikud ja vastutused tema elus ikka tagasi tulevad.

Tänapäeva inimene usaldab rohkem tegevust. Kui probleem tekib, tuleb koguda infot, teha plaan ja hakata lahendama. Selline suhtumine on paljudes olukordades vajalik, kuid sellel on ka nõrk koht: inimene võib hakata tegutsema enne, kui ta on õigesti aru saanud, millist probleemi ta tegelikult lahendab. Ta võib koguda aina rohkem teadmisi, kuid kõik uued teadmised paigutuvad juba ette valitud otsuse teenistusse. Siis ei otsita enam vastust, vaid kinnitust. Mida rohkem inimene teab, seda osavamalt võib ta põhjendada ka valet suunda.

Ka sõna „palve” võib materialistlikule inimesele tunduda vaimselt võõras, kuid selle praktilist igapäevast funktsiooni tunneb peaaegu igaüks. Paluda kedagi ennast aidata, on igapäevane loomupärane tegevus. Aga enne suurt otsust on vahel vaja eemalduda vestlustest, uudistest, nõuannetest ja teiste ootustest, et kuulda, mida mina ise tegelikult mõtlen. See ei ole üleloomulik tegevus. See on teadlik paus, milles inimene sõnastab ausalt oma seisundi, kuid ei sunni kohe peale esimest pähe tulnud lahendust.

Sellise pausi ajal ei küsita tingimata kelleltki nähtamatult abi. Küsitakse endalt ja olukorralt: mida ma praegu tahan, mida ma kardan, millest ma olen mööda vaadanud ja millised võimalused jäävad minu esialgsest plaanist väljapoole? Inimene ei loobu oma tahtest, vaid asetab selle kontrolli alla. Ta tunnistab, et tema soov võib olla siiras, kuid siirus ei taga veel, et soov viib hea tulemuseni. Mõnikord tahame kõige tugevamalt just seda, mis lõpetaks ebamugavuse kiiresti, kuid tekitaks hiljem suurema probleemi.

Selles tähenduses koosneb hea otsustamine kolmest osast. Kõigepealt tuleb küsimus ausalt välja öelda. Seejärel tuleb otsida, milline info, kordus, vastureaktsioon või seni märkamata võimalus võib vastust muuta. Lõpuks tuleb teha väike tegelik samm ja vaadata, millise tagasiside see tekitab. Üksnes mõtlemisest ei piisa, sest inimene võib oma peas muuta peaaegu iga mõtte veenvaks. Tegelik elu näitab, kas valitud suund avab võimalusi, suurendab selgust ja parandab suhteid või tekitab uut survet, segadust ning vajadust oma otsust aina rohkem kaitsta.

Seepärast vajab inimene vahel üksindust. Mitte selleks, et maailmast põgeneda, vaid selleks, et maailma mõju enda sees eristada. Teiste inimeste keskel hakkame märkamatult vastama nende ootustele. Üks tahab, et oleksime tugevad, teine et oleksime kasulikud, kolmas et kinnitaksime tema arvamust, neljas et lahendaksime tema probleemi. Kui kõik need soovid korraga inimese sees kõnelevad, võib ta pidada väljast tulevat survet omaenda otsuseks. Vaikus aitab eristada, mida teised minult tahavad, mida olukord tegelikult vajab ja millise osa sellest vastutusest saan mina kanda.

Teadmisi peetakse põhjendatult väärtuslikuks, sest ilma nendeta ei saa ehitada maja, ravida haigusi, juhtida süsteeme ega mõista keerulisi nähtusi. Kuid teadmine ise ei ütle, milleks seda kasutatakse. Sama täpne teadmine võib aidata inimest, manipuleerida temaga või leida tema kõige nõrgema koha. Info annab võimaluse tegutseda, kuid ei määra tegevuse väärtust.

Siin hakkab teadmise kõrvale olema vaja tarkust. Tarkus ei ole suurem andmebaas, vaid võime jätta oma otsus elu tagasisidele avatuks. Teadmine ütleb, kus asub uks ja kuidas lukk avaneb. Tarkus küsib, kas sellest uksest on õige siseneda, kelle ruumi see viib ja millised tagajärjed sisenemisel tekivad. Teadmine aitab saavutada soovitud tulemuse, tarkus kontrollib, kas soovitud tulemus väärib saavutamist.

Ka otsimine võib olla kahesugune. Avatud otsija tahab teada, kas tema esialgne arusaam peab vastu. Suletud otsija tahab leida tõendeid, millega oma seisukoht võita. Mõlemad loevad, küsivad ja koguvad infot, kuid nende tegevuse funktsioon on erinev. Üks lubab uuel teadmisel ennast muuta, teine muudab iga uue teadmise oma vana otsuse tööriistaks. Seepärast ei taga haridus, intelligentsus ega suur infovaru veel head otsust. Inimene võib olla erakordselt võimekas oma plaani teostamisel ja samal ajal väga pime küsimuses, millise maailma tema plaan loob.

Kõige raskem hetk saabub siis, kui elu tagasiside näitab, et otsus oli vale. Teadmine võib öelda: ma eksisin. Tarkus peab küsima: mida ma nüüd õigesti teha saan? Kui inimene samastab eksimuse iseendaga, muutub tõde karistuseks. Ta ei näe enam uut võimalust, sest kogu tema tähelepanu kulub süü, häbi või eneseõigustuse kandmisele. Küps mõtlemine ei tähenda eksimuse vähendamist, vaid võimet võtta tagajärg vastu nii, et sellest sünniks järgmine õige vastutustundlik samm.

Inimestele sobib tavaliselt mõte, et meil on mitmesuguseid oskusi ja omadusi. Üks on hea suhtleja, teine tähelepanelik, kolmas tehniliselt täpne, neljas loominguline. Selline kirjeldus jätab kõik võimalused lahti. Neid omadusi võib kasutada tööl, harrastustes või üldse mitte kasutada. Need on nagu tööriistad, mis kuuluvad inimesele ega esita talle veel suuremat küsimust.

Sõna „anne” ainsuses mõjub teisiti, sest see võib viidata millelegi kesksele. Mitte ühele võimele, vaid viisile, kuidas inimese erinevad omadused üheks terviklikuks panuseks koonduvad. Inimene võib osata kirjutada, kuulata, selgitada ja näha seoseid, kuid nende taga võib olla üks põhiline anne: muuta keeruline teistele mõistetavaks. Teine võib osata parandada, juhtida, kavandada ja märgata vigu, kuid nende taga võib olla võime taastada süsteemides toimivus. Kolmas võib osata õpetada, lohutada ja luua rahulikku õhkkonda, kuid nende ühine töö võib olla inimeste sisemise tasakaalu taastamine.

Selline vaade ei jaga inimesi väärtuslikeks ja väärtusetuteks. Ta küsib hoopis, milleks inimese võimed kokku kuuluvad. Just see muudab sõna ebamugavaks, sest keskne anne toob kaasa vastutuse. Kui inimene näeb oma võimeid ainult eraomandina, võib ta neid kasutada seal, kus nende eest kõige rohkem makstakse või kus saab kõige rohkem tunnustust. Kui ta näeb nende taga ühist funktsiooni, tekib teine küsimus: kas mu praegune elu laseb sellel panusel tegelikult sündida?

Mõni töö kasutab inimese võimet väga intensiivselt, kuid ei kasuta tema annet. Inimene võib olla edukas, vajalik ja hõivatud, kuid tunda ikkagi, et tema töö kasutab temast ainult üht kitsast osa. Näiteks võib hea probleemilahendaja veeta kogu elu teiste vigade kiire parandamisega, kuigi tema sügavam võime oleks kujundada süsteeme nii, et samad vead terves ühiskonnas enam ei korduks. Väliselt kasutab ta oma oskusi, kuid sisuliselt jääb tema põhiline panus rakendamata. Sellises olukorras ei pruugi inimene olla vales ametis, kuid ta võib olla õiges valdkonnas vales rollis.

Ka sõna „saatus” tekitab vastuseisu, sest see seostub ette määratusega. Kui kõik on juba kirjutatud, muutub vastutus näiliseks ja valik mõttetuks. Sellise saatusekäsituse võib rahulikult kõrvale jätta. Inimese elu ei pea olema valmis stsenaarium, et selles võiks siiski olla korduv suund.

Iga inimene märkab oma elus olukordi, mis tulevad erinevates vormides tagasi. Üks satub korduvalt oludesse, kus tuleb lepitada vastaspooli. Teine peab ikka ja jälle looma korda seal, kus süsteem laguneb. Kolmas puutub kokku inimestega, kes vajavad selgitust, kaitset või julgust. Need kordused võivad tuleneda harjumustest, iseloomust, keskkonnast, varasematest valikutest ja inimese tegelikest võimetest. Nende seletamiseks pole vaja uskuda üleloomulikku plaani. Piisab tähelepanekust, et inimese omadused mõjutavad seda, mida ta märkab, millistele olukordadele ta reageerib ja millist vastutust teised talle annavad.

Saatus võib selles tähenduses olla inimese elus korduv funktsioon, mitte ette kirjutatud sündmustik. Inimene võib täita sama põhilist ülesannet väga erinevates ametites ja eluetappides. Keeruliste seoste selgitaja võib olla õpetaja, insener, lapsevanem või ajakirjanik. Turvalise ruumi looja võib töötada arsti, juhina, kasvatajana või väikeses pereettevõttes. Amet ja ühiskondlik positsioon muutuvad, kuid see, mida inimene oma kohalolekuga korduvalt teeb, võib jääda äratuntavalt samaks.

„Koht ühiskonnas” ei ärrita inimest nii palju kui sõna saatus, sest see kõlab välise rollina, mida saab vahetada. „Saatus” puudutab sügavamat küsimust: kas inimese elus on midagi, millest ta võib küll kõrvale minna, kuid mille kõrvalejätmine muudab ta iseenda suhtes võõraks? See ei tähenda, et inimesel oleks ainult üks amet, üks partner või üks lubatud tee. See tähendab, et vabadus ei seisne ainult võimaluste arvus. Vabadus on ka võime ära tunda, milline valik kasutab inimese terviklikku potentsiaali ja milline ainult tema kohanemisvõimet.

Nii jõuavad vaikus, tarkus, anne ja saatus lõpuks sama küsimuse juurde. Kas inimene kasutab maailma üksnes oma soovide täitmiseks või lubab ta maailma tagasisidel ka ennast muuta? Kas ta kogub teadmisi selleks, et oma tahe läbi suruda, või selleks, et paremini mõista oma teo tagajärgi? Kas ta peab oma võimeid juhuslikeks omadusteks või märkab, millise tervikliku panuse need võivad moodustada? Ning kas ta näeb elu ainult järjestikuste ametite ja sündmustena või tunneb ära töö, mis tema kaudu eri olukordades ikka uuesti nähtavale tuleb?

Selle kõige jaoks pole vaja usulist keelt. Piisab ausast tähelepanust. Inimene vajab hetki, mil ta ei vasta kohe sündmusele. Ta vajab valmisolekut kontrollida, kas tema teadmine teenib elu või ainult tema otsust. Ta vajab julgust märgata, et kõik, mida ta oskab, ei ole veel sama mis see, milleks tema võimed kokku pandult teevad. Ja ta vajab vabadust valida oma tee nii, et tema koht ühiskonnas ei neelaks alla seda, mida tal tegelikult on maailmale anda.