Kuhu kadus abi-elu?

Õhtul jõuavad kaks inimest koju. Mõlemad on väsinud. Üks mõtleb arvetele, pooleli jäänud tööle ja sellele, kuidas pere järgmise kuu kuludega hakkama saab. Teine märkab pesemata nõusid, lapse vaikset olekut, külmkapi tühjenemist ja seda, et partner on juba mitu päeva kuidagi eemal. Mõlemad teevad midagi pere heaks, kuid kumbki tunneb, et tema pingutust ei märgata. Üks ütleb lõpuks: „Ma teen ju kõik, mis vaja.” Teine vastab: „Aga sa ei näe, kuidas ma ennast tunnen.” Nad ei vaidle enam ainult nõude, raha või laste kasvatamise pärast. Nad vaidlevad selle üle, kes peab kandma elu, mida kunagi lubati koos kanda.

Me nimetame seda abieluks. Kuid sõna võib kuulata ka teisiti: abi-elu. Mitte üksnes kooselu, ühine aadress, ühine laen või leping, vaid elu, milles kaks inimest aitavad teineteisel kanda midagi, mida kumbki üksinda samal kujul ei suudaks. Abi-elu mõte ei ole selles, et üks muutub teise teenijaks. Selle mõte on, et kahe erineva inimese tugevused, tajud ja võimed hakkavad teenima ühist elu. Üks märkab suunda, teine tunnetab vormi. Üks näeb kaugemale, teine tajub, kas pere jõuab sellele teele kaasa tulla. Üks sõnastab, teine aitab sõnal muutuda puudutuseks, koduks ja igapäevaseks teoks. Mõnikord on need pooled mehes ja naises jaotunud ühtmoodi, mõnikord vastupidi. Tähtis pole ametlik rollijaotus, vaid see, kas sisu ja vorm üldse veel teineteisega räägivad.

Vanemas maailmas hoidis abielu koos kohustus. Sellel oli oma tugevus ja oma julmus. Inimene ei lahkunud esimese raskuse järel, sest pere, kogukond, usk ja majanduslik vajadus sundisid teda püsima. Kuid sama kohustus hoidis koos ka abielusid, milles puudus õrnus, austus ja vahel isegi turvalisus. Seepärast ei saa minevikku tagasi igatseda nagu kadunud paradiisi. Paljud vanad abielud püsisid mitte seetõttu, et inimesed oskasid abi-elu, vaid seetõttu, et neil polnud lubatud lahkuda.

Tänapäev tõi vabaduse. Naine ei pea enam taluma suhet ainult sellepärast, et ta ei suuda majanduslikult üksi toime tulla. Mees ei pea püsima rollis, milles tema ainus väärtus on raha teenimine ja emotsioonide varjamine. Inimesel on õigus öelda, et vägivald, alandus või täielik ükskõiksus ei ole armastus. See on oluline areng. Kuid koos vana sunduse kadumisega kadus ka väline jõud, mis sundis inimest õppima teisega arvestama. Vabadus tuli kiiremini kui kooseluoskus.

Nii kohtuvad tänapäeva suhtes sageli kaks iseseisvaks kasvatatud inimest. Mõlemal on oma töö, oma raha, oma sõbrad, oma vajadused, oma haavad ja oma ettekujutus õnnelikust elust. Nad armuvad, sest koos on hea. Kuid vähe räägitakse sellest, mida nad hakkavad koos kandma siis, kui hea tunne ei juhi enam iga päeva. Kuidas otsustatakse, kelle töö võtab keerulisel ajal rohkem ruumi? Kes märkab lapse vaikset muret? Kes hoiab sidet vanavanematega? Kes peatab pere, kui kõik jooksevad eri suundades? Kes ütleb välja, et meie teenime küll rohkem, kuid elame järjest vähem?

Kui ühist vastust ei sünni, hakkab pere meenutama ettevõtet, kus kaks osanikku peavad pidevalt kontrollima, kas panused on võrdsed. Kes viis lapse trenni? Kes maksis arve? Kes koristas rohkem? Kellel oli raskem päev? Kellel on õigus puhata? Need küsimused ei ole tühised. Ebaõiglane koormus võib inimese tõepoolest ära kurnata. Kuid kui suhe taandub ainult panuste mõõtmisele, kaob nähtamatult midagi veel olulisemat: küsimus, mille nimel me seda elu üldse koos teeme.

Lepinguline abielu oskab õigusi ja kohustusi jagada. Abi-elu peab suutma ühise elu mõtet hoida.

See erinevus tuleb hästi nähtavale pea ja kaela kujundis. Pea näeb, mõtleb ja valib suuna. Kael ühendab pea ülejäänud kehaga ning annab talle liikumisvõime. Pea võib teada, kuhu vaadata, kuid ilma kaelata jääb ta jäigalt paigale. Kael võib painduda igas suunas, kuid ilma peata puudub tal kese. Nad ei võistle selle üle, kumb on tähtsam. Nad täidavad erinevat tööd sama elu heaks.

Perekonnas on samuti vaja kedagi, kes hoiaks suunda, ja kedagi, kes tunnetaks, kuidas see suund päris inimeste kaudu teostub. Mõnes peres näeb mees selgemalt kaugemat eesmärki ja naine tajub, kas valitud tee hoiab kodu, lapsi ning suhteid. Teises peres kannab naine suurt mõtet ja mees annab sellele praktilise vormi, piiri ja teostuse. Küsimus ei ole selles, kumb peab alati juhtima. Küsimus on selles, kas suund ja elutunnetus kuulavad teineteist.

Kui pea ei kuula kaela, muutub suund käsuks. „Me peame rohkem teenima.” „Laps peab selles koolis käima.” „Me ei saa praegu puhata.” „Nii on õige.” Kõik võib olla mõistlikult põhjendatud, kuid pere hakkab selle all murduma. Kui kael ei ole ühenduses peaga, hakkab pere liikuma ainult hetketunde järgi. Välditakse kõiki ebamugavaid otsuseid, püütakse kõigile meeldida ning lõpuks ei tea keegi, kuhu ühine elu üldse suundub.

Paljudes tänapäeva kodudes on hoopis kaks pead. Mõlemal on oma õigus, oma plaan ja oma tõde. Nad peavad läbirääkimisi, kuid ei moodusta tervikut. Teistes kodudes peab üks inimene olema korraga pea, kael ja suur osa kehast. Sageli kannab naine nähtamatut perejuhtimist: ta märkab, planeerib, meenutab, rahustab, korraldab, seob inimesi ja püüab samal ajal ise ka tööelus toime tulla. Mees võib küll arvata, et tema on perekonnapea, sest ta teenib või teeb suuri otsuseid, kuid pere tegelikku eluringlust kannab keegi teine. Sellises suhtes ei ole probleem ainult tööde ebavõrdses jagamises. Probleem on selles, et üks inimene peab üksinda hoidma kogu pere nähtamatut tervikut.

Teinekord on olukord vastupidine. Mees püüab kanda kogu pere turvalisust, kuid tema panust nähakse ainult rahana. Temalt oodatakse vastupidavust, otsustusvõimet ja lahendusi, kuid tema enda hirmu või väsimust ei osata vastu võtta. Ta hakkab vaikima, eemaldub töösse või ekraani ning pere kogeb seda ükskõiksusena. Tema omakorda tunneb, et ükskõik mida ta teeb, sellest ei piisa. Nii võivad kaks inimest mõlemad siiralt pere heaks pingutada, kuid nende pingutus ei kohtu enam.

Kuhu abi-elu siis kadus?

Ta kadus osaliselt sinna, kus võrdsus hakati segi ajama samasusega. Mees ja naine pidid saama võrdselt väärtuslikuks, kuid selle asemel hakati sageli eeldama, et nad peavad kõike tegema ühtemoodi, tundma ühtemoodi ja vajama ühtemoodi. Erinevust hakati kartma, sest varem kasutati erinevust võimu õigustamiseks. Kuid erinevuse kaotamine ei loonud kooskõla. See jättis kaks inimest kõrvuti tegema samu töid, ilma et nad enam küsiksid, milles kumbki on loomulikult tugevam ja kuidas need tugevused saaksid üksteist täiendada.

Abi-elu kadus ka töömaailma. Perele jääb see osa inimesest, mis pärast tööpäeva üle jääb. Parim tähelepanu, värskeim mõistus ja suurim kannatus lähevad sageli ametile. Koju jõuab väsinud keha, ärritunud meel ja soov, et keegi teine lõpuks midagi annaks. Mõlemad ootavad kodult taastumist, kuid kodu vajab samuti kedagi, kes seda looks. Kui kumbki tuleb ainult saama, pole kedagi, kes looks ruumi andmiseks.

Ta kadus teenuste maailma. Toit tellitakse, lapsed viiakse ringidesse, vanad inimesed hooldusasutusse, lähedus otsitakse ekraanilt ja nõu spetsialistilt. Paljud neist teenustest on vajalikud ning päästavad ülekoormatud peresid. Kuid märkamatult võib kaduda pere enda oskus üksteist aidata. Kõik, mis on raske, ebamugav või aeglane, antakse kellelegi teisele. Siis jääb paarile alles ühine tarbimine, kuid mitte alati ühine kasvamine.

Abi-elu kadus ka romantilise armastuse liiga suure lubaduse sisse. Inimesele räägitakse, et õige partner peaks teda mõistma, toetama, innustama, ihaldama, rahustama, arendama ja samal ajal tema vabadust mitte piirama. Ühelt inimeselt oodatakse tervet maailma. Kui partner väsib, eksib või ei oska mõnd vajadust täita, tekib tunne, et valiti vale inimene. Kuid abi-elu ei sünni sellest, et leitakse valmis inimene, kes vastab kõigile vajadustele. See sünnib sellest, et kaks poolikut ja erinevat inimest õpivad koos hoidma midagi endast suuremat.

Abi-elu taastamine ei tähenda vana korra taastamist. See ei tähenda, et mees peab käsutama ja naine alluma. Samuti ei tähenda see, et naine peab oma unistustest loobuma või mees oma tunded maha suruma. Abi-elu algab sealt, kus mõlemad lõpetavad küsimise ainult selle kohta, mida partner peab neile andma, ning hakkavad küsima: mida vajab elu, mille me oleme koos loonud?

Mõnikord vajab see elu, et üks astuks ette ja teine toetaks. Mõnikord peab tugevam andma nõrgemale aega. Mõnikord peab vaiksem inimene ütlema välja tõe, mida teine ei taha kuulda. Mõnikord on suurim abi mitte partneri päästmine, vaid keeldumine tema vana mustrit edasi kandmast. Abi ei ole alati mugavus. Vahel on abi piir. Vahel paus. Vahel aus lause: „Nii me enam elada ei saa.”

Tõeline abi-elu ei mõõda pidevalt, kas kõik on iga päev täpselt pooleks. Ta jälgib, kas koormus liigub. Täna kannab üks rohkem, homme teine. Üks võib mõnda aega hoida raha, teine tervist ja kodu. Üks võib läbida kriisi, teine olla tema kõrval. Kuid kumbki ei muutu nähtamatuks ega iseenesestmõistetavaks. Tänulikkus hoiab abi elavana, sest inimene ei näe enam ainult tehtud tööd, vaid jõudu, mille teine ühisesse ellu annab.

Abielu ei püsi üksnes armastustunde najal. Ta vajab ühist funktsiooni. Kaks inimest peavad teadma, mida nende kooselu maailmas kasvatab. Kas nende kodu loob lastele turvalise kasvuruumi? Kas nad aitavad teineteisel oma annet kasutada? Kas nende kodus õpitakse rahu, austust ja vastutust? Kas nende kaudu muutub mõni väike osa maailmast kandvamaks?

Kui sellele pole vastust, muutub abielu kergesti kahe inimese eraõnne projektiks. Kui õnne jääb vähemaks, kaob ka projekti mõte. Kui aga kooselul on elav ülesanne, ei tähenda raske aeg automaatselt, et armastus on lõppenud. Mõnikord on raske aeg koht, kus abi-elu alles päriselt algab.

Võib-olla ei ole tänapäeva abielude suurim probleem see, et inimesed ei armasta. Nad armastavad, kuid ei oska enam oma erinevust ühise elu teenistusse panna. Nad on õppinud kaitsma oma piire, kuid mitte looma ühist keskpunkti. Nad teavad oma õigusi, kuid ei tea alati, millise elu eest nad koos vastutavad.

Abi-elu ei ole kadunud jäädavalt. Ta ootab iga pere kõige lihtsamas küsimuses:

Kuidas saan mina aidata mitte ainult sind, vaid elu, mis tahab meie kahe kaudu sündida?

Kui sellele küsimusele hakkavad vastama mõlemad, ei ole üks enam ainult pea ega teine ainult kael. Nad saavad üheks meeskonnaks, milles mõte leiab elava vormi, tundlikkus saab selge suuna ja kaks eraldi elu hakkavad lõpuks kandma ühist elu.