Kui teadmine kuulutas end tõeks

Laps ei sünni valmis maailmavaatega. Ta ei tule siia materialisti, uskliku ega okultistina. Kõigepealt õpib ta liikuma. Ta sirutab käe, pöörab pead, tõuseb, kukub ja proovib uuesti. Iga liigutus muudab midagi ning maailm vastab talle. Ese kukub, pind on kõva, tuli kõrvetab, inimene tuleb lähemale või eemaldub. Nii sünnib esimene suur teadmine: minu tegevusel on tagajärg.

Liikumisest kujuneb tagasiside. Tagasisidest sünnivad kordused, kordustest mälu ja mälust seosed. Alles nende seoste peale hakkab kasvama mõttemaailm. Inimene ei õpi kõigepealt mõtlema ja alles siis elama. Ta õpib mõtlema sellepärast, et on juba elanud, liikunud, eksinud ja saanud maailmalt vastuse.

Selles mõttes on materialism inimkonna esimene suur mõtlemise kool. Materialism õpetab vormi, piiri, kaalu, kaugust, aega, põhjust ja tagajärge. Ta õpetab, et mõttest üksi ei piisa: maja peab seisma, seeme vajab mulda, haav vajab hoolt ning vale samm võib tuua nähtava tagajärje. Materialism seob inimese maa külge ja sunnib teda õppima maailmas liikuma.

Probleem ei teki sellest, et inimene õpib nähtavat maailma tundma. Probleem tekib siis, kui ta kuulutab nähtava maailma kogu tegelikkuseks. See, mida saab kaaluda ja mõõta, muutub ainsaks lubatud tõeks. Kõik muu jäetakse kõrvale mitte sellepärast, et see oleks läbi uuritud ja valeks osutunud, vaid sellepärast, et olemasolevad mõõteriistad ei oska seda veel lugeda. Nii muutub esimene arenguklass vanglaks.

Kuid inimene ei ela ainult asjade keskel. Ta elab ka tähenduste, suhete ja ühiste lugude sees. Ta vajab vastust küsimusele, miks midagi teha, mida pidada õigeks, mille nimel kannatada ja millele loota. Siit algab religiooni ja ideoloogia suur õppetund.

Religioon ja ideoloogia annavad inimesele valmis mõttemaailma. Nad õpetavad, kuidas üksikisiku elu siduda suurema korra, rahva, Jumala, ajaloo, riigi või tulevikuga. Inimene õpib uskuma, kuuletuma, hoidma ühist väärtust ning loobuma mõnikord isiklikust kasust millegi suurema nimel. Ka see on vajalik arenguklass. Ilma ühise tähendusmaailmata ei suuda inimesed luua püsivaid kogukondi, kanda vastutust ega hoida väärtusi üle ühe põlvkonna. Ent ka siin kordub sama oht. Üks õpetus, mis pidi aitama tegelikkust mõista, kuulutab ennast kogu tegelikkuseks. Inimesele ei öelda enam: see on üks tee, mille kaudu elu õppida. Talle öeldakse: see on ainus tõde ning kõik teised teed on eksitus.

Sellest hetkest ei õpi inimene enam oma mõttemaailma juhtima. Mõttemaailm hakkab juhtima teda. Ta kaitseb õpetust isegi siis, kui elu tagasiside näitab selle puudulikkust. Ta ei vaata enam, mida tema usk või ideoloogia tegelikult inimestega teeb. Ta vaatab ainult seda, kas inimesed kordavad õigeid sõnu. Nii võib õpetus, mis pidi inimest kasvatama, hakata kaitsma iseennast inimese arengu arvelt. Ka teine klass võib muutuda vanglaks.

Varem või hiljem märkab inimene, et tema mõttemaailmas toimub rohkem, kui valmis õpetus seletada suudab. Ta näeb unenägusid, kogeb kokkulangevusi, tajub nähtamatuid mõjutusi, avastab sümbolite jõu ning hakkab küsima, kust mõtted tulevad. Ta märkab, et mõte võib muuta tema enesetunnet, emotsioon võib moonutada tegelikkuse tajumist ning kujutlus võib juhtida tema valikuid juba enne, kui ta sellest teadlikuks saab.

Siin avaneb okultismi õppetund. Selle sügavam ülesanne ei ole kummaliste nähtuste kogumine ega salajase võimu otsimine. Okultismi tegelik töö on õpetada inimesele oma mõttemaailma, emotsionaalsete jõudude ja nähtamatute mõjutuste tundmist. Inimene hakkab küsima: kas see mõte on minu enda mõte? Kas see sisemine pilt näitab tegelikkust või minu hirmu? Kas kogetud sümbol avab uut seost või kinnitab ainult seda, mida ma juba uskuda tahan? Kas tugev tunne juhib mind tõe poole või sulgeb mind ühte seletusse? Kuid just siin varitseb kolmanda arenguklassi kõige peenem eksimus.

Inimene võib kogeda midagi nii tugevalt, et kogemus muutub tema jaoks ümberlükkamatuks. Ta võib näha sisemist pilti, kuulda sõnumit, tajuda energiat või kogeda sündmuste vahel erakordset seost. Kogemus ise võib olla täiesti tõeline. Eksitus algab siis, kui inimene astub ühe sammu liiga kaugele ja ütleb: kuna mina kogesin seda nii, peab kogu tegelikkus olema täpselt selline. Üks tajutud reaalsus kuulutatakse tõeks.

Sellest hetkest hakkavad kõik uued sündmused kinnitama vana pilti. Vasturääkiv tagasiside lükatakse kõrvale. Teised inimesed jagunevad nendeks, kes „näevad”, ja nendeks, kes on veel „pimedad”. Okultismist, mis pidi õpetama mõttemaailmas liikuma, saab uus ideoloogia. Nii kordub kõigis kolmes maailmavaates üks ja sama viga.

Materialism kuulutab ühe nähtava kihi kogu tegelikkuseks. Religioon ja ideoloogia kuulutavad ühe tähendussüsteemi kogu tõeks. Okultism võib kuulutada ühe tajutud nähtamatu reaalsuse lõplikuks seletuseks. Inimkonna suurim eksitus mõttemaailma arengus ei ole seega vale õpetuse valimine. Eksitus on usk, et mõni õpetus saab üldse lõpetada tõe otsimise. Me oleme ajanud segi tõe ja teadmised.

Teadmised on viisid, kuidas inimene mingil ajahetkel tegelikkust kirjeldab. Need sünnivad kogemusest, vaatlusest, mõõtmisest, usust, sümbolitest ja mõttelisest korrastamisest. Teadmised võivad olla väga täpsed, kandvad ja vajalikud. Kuid nad jäävad alati inimesele kättesaadavaks saanud vaateks. Tõde ise on suurem.

Tõde ei sõltu sellest, kas inimene seda tunnistab. Tegelikkus jätkab toimimist ka siis, kui meie õpetus seda veel ei seleta. Vale teadmine ei muuda tõde, kuid tõe tagasiside võib varem või hiljem muuta teadmist. Seetõttu võiks öelda: tõde ei muutu, kuid inimese teadmised tõest peavad muutuma.

Küps mõttemaailm ei otsi enam õpetust, mille sisse igaveseks jääda. Ta õpib erinevate teadmiste vahel liikuma, nende funktsiooni mõistma ja nende piire nägema. Ta oskab kasutada materialismi seal, kus tuleb lugeda nähtavat vormi ja tagajärge. Ta mõistab religiooni ja ideoloogia jõudu seal, kus inimesed vajavad ühist tähendust ja vastutust. Ta kasutab okultset tundlikkust oma sisemaailma, sümbolite ja nähtamatute mõjutuste eristamiseks. Kuid ta ei anna ühelegi neist õigust ennast tõeks kuulutada.

Küps inimene ei eita oma kogemust, kuid ei tee sellest kogu maailma mõõdupuud. Ta ei lükka teadmisi kõrvale, kuid ei kummarda neid. Ta ei vaheta vana vanglat uue vastu. Ta jätab oma mõttemaailma avatuks tegelikkuse tagasisidele.

Võib-olla ei seisne inimkonna järgmine arengujärk uue religiooni, ideoloogia ega salajase õpetuse loomises. Võib-olla seisneb see hoopis võimes mõista, et ükski teadmine ei ole tõde ise.

Suurim tarkus ei pruugi olla teadmine, kuidas maailm lõplikult üles ehitatud on. Suurim tarkus võib olla võime märgata, millal meie senine teadmine enam tegelikkust ei kanna.

Inimkonna suurim mõtteviga sündis hetkel, mil teadmine lakkas tõde teenimast ja kuulutas iseenda tõeks.