Tarkuse ja teadmiste tüli

Meile õpetatakse lapsest saadik, et teadmised teevad inimese targaks. Kes oskab küsimustele õigesti vastata, saab koolis hea hinde. Kes on palju lugenud, tunneb keerulisi sõnu ja suudab teisi parandada, näib haritum ja targem. Hiljem kordub sama tööl, poliitikas ja ühiskonnas. Me usaldame spetsialisti, sest ta teab rohkem, ning loodame, et suuremad teadmised toovad ka paremad otsused. Enamasti on selles palju tõtt. Ilma teadmisteta ei oskaks arst inimest aidata, insener silda ehitada ega õpetaja lapsele maailma avada. Ent ajalugu on korduvalt näidanud, et väga teadlik inimene võib teha ka väga rumala või hävitava otsuse. Mõnikord annab just suur teadmiste hulk inimesele võimaluse põhjustada kahju, milleks teadmatu inimene poleks kunagi suuteline.

See vastuolu sunnib küsima, kas teadmine ja tarkus on ikka päris üks ja sama. Teadmine ütleb meile, mis on toimunud, kuidas mingi asi töötab ja milliste võtetega saab soovitud tulemuse. Tarkus peab aga vastama järgmisele küsimusele: mida selle teadmisega teha, millal seda kasutada, kellele see usaldada ja millist tulemust me oleme valmis hiljem kandma? Teadmine võib õpetada valmistama väga võimsat relva, kuid ta ei otsusta, kas seda relva peaks üldse ehitama. Teadmine võib näidata, kuidas teise inimese mõtteid mõjutada, kuid ta ei ütle, kas meil on selleks moraalne õigus. Teadmine võib avada inimese kõige nõrgema koha, kuid alles tarkus otsustab, kas seda kohta tuleb kaitsta või enda kasuks ära kasutada.

Piibli üks tuntumaid lugusid avab sama vastuolu Kristuse ja Juuda kaudu. Tavaliselt nähakse selles head õpetajat ja kurja reeturit. Kristus kuulutab armastust, Juudas müüb ta raha eest vaenlastele. Kuid sümboolselt võib nende vahele tekkida hoopis sügavam suhe. Kristus kannab elavat tarkust, Juudas aga teadmist, mis alguses kuulub tarkuse kõige lähemate kaaslaste hulka. Juudas ei ole võõras, kes tuleb väljastpoolt. Ta on üks kaheteistkümnest jüngrist, tunneb Kristuse õpetust, liikumisi ja harjumusi ning teab, kus teda vaikselt kätte saada. See tähendab, et teadmine ei ole iseenesest tarkuse vaenlane. Ta on tarkuse vajalik kaaslane, sest ilma teadmiseta ei saaks tarkus muutuda sõnaks, õpetuseks ega nähtavaks teoks.

Reetmine ei alga seega teadmatusest. Juudas ei anna võimudele vale teavet. Ta annab neile täiesti õige teadmise Kristuse asukoha kohta. Probleem ei ole teadmise tõesuses, vaid selles, kellele, millal ja milleks see üle antakse. Võimud ei taha Kristust mõista ega tema õpetusest õppida. Nad tahavad teda kinni võtta ja vaigistada. Juudas kasutab lähedusest saadud teadmist selleks, et avada vaenlasele tee. Just selles seisnebki reetmise üks sügavamaid vorme: usaldatud tõde antakse sellise jõu kätte, kes kasutab seda vastupidiselt tõe algsele eesmärgile.

Kolmkümmend hõberaha ei räägi ainult ahnusest. Selles hetkes püütakse elavale tarkusele määrata hind. Miski, mille väärtus ei mahu mõõtu, muudetakse kaubaks. Sama juhtub ka tänapäeval, kui inimese väärtust mõõdetakse ainult tema tootlikkuse, looduse väärtust rahalise tulu või hariduse väärtust tulevase palgaga. Mõõtmine ei ole halb. Raha, arvud ja võrdlused aitavad elu korraldada. Oht tekib siis, kui mõõdetav hakkab otsustama kõige selle üle, mida mõõta ei saa. Kui inimelu, usaldus, armastus, loodus või tõde saavad väärtuse ainult selle järgi, kui palju neist kasu tõuseb, on teadmine asunud tarkuse kohale.

Juuda suudlus muudab selle vastuolu veel teravamaks. Suudlus on läheduse, austuse ja armastuse märk, kuid siin kasutatakse seda kinnivõtmise juhisena. Väliselt jääb alles ilus vorm, kuid selle tegelik toime pöördub vastupidiseks. Seda näeme sageli ka enda ümber. Inimest võib kontrollida hoolimise nimel. Sõda võib alustada rahu nimel. Rahvast võib allutada tema kaitsmise nimel. Religiooni võib kasutada inimeste lahutamiseks, kuigi religiooni algne mõte on inimese taasühendamine millegi suurema ja pühamaga. Õige sõna, püha nimi või sõbralik žest ei muuda tegu targaks, kui selle tegelik vili on vastupidine.

Kristuse lause „Minu tund ei ole veel tulnud” avab teadmise juures järgmise olulise mõõtme. Midagi võib olla tõene ja valmis inimese mõttes, kuid selle avaldamise aeg ei pruugi veel olla saabunud. Meile meeldib mõelda, et tõde tuleb alati kohe välja öelda. Vaikimist peetakse arguseks ja saladuse hoidmist peaaegu alati kahtlaseks. Kuid igapäevaelus teame, et õige lause võib valel hetkel teha rohkem kahju kui kasu. Lapsele ei anta korraga kogu täiskasvanute maailma raskust. Haavatud inimesele ei visata kõige valusamat teadmist näkku hetkel, mil ta ei suuda seda vastu võtta. Pooleliolevat avastust ei kuulutata lõplikuks tõeks enne, kui on mõistetud selle piirid ja võimalikud tagajärjed.

Liiga vara avaldatud teadmine võib sattuda keskkonda, kus seda kasutatakse relvana. Inimene võib haarata ühest uuest mõttest ainult selle osa, mis kinnitab tema hirmu, viha või üleolekut. Ta ei võta vastu tervikut, vaid fragmendi, mille ümber ehitab uue leeri. Nii võivad ka tõesed teadmised ühiskonda kiiresti lõhestada. Üks rühm saab enda kätte ühe osa tõest, teine teise. Mõlemad arvavad, et just nende käes on kogu pilt, ning hakkavad teises nägema mitte puuduvat poolt, vaid vaenlast. Mida kiiremini liiguvad teadmised ilma nende seoste, ajaloo ja tagajärgede mõistmiseta, seda kiiremini laguneb ühiskond väikesteks mõttemaailmadeks, mis enam omavahel ei kõnele.

Kuid ka liiga pikk vaikimine võib olla tarkuse reetmine. Kui teadmine on küps, inimesed vajavad seda ja keegi suudab selle arusaadavalt välja öelda, võib vaikimine jätta välja nende kätte, kes pakuvad palju lihtsamaid ja ohtlikumaid vastuseid. Tarkus ei tähenda seetõttu pidevat ettevaatlikkust ega kartlikku ootamist. Tarkus peab tundma, millal on liiga vara ja millal on juba hilja. Mõnikord kaitseb vaikimine elu, teisel hetkel kaitseb see ainult vaikija enda mugavust.

Kõige ohtlikumaks muutub inimene siis, kui teadmise või tugeva sisemise tõuke ja nähtava teo vahelt kaob mõtlemise aeg. Religioosne fanaatik võib tajuda ühiskonnas väga teravalt pinget, alandust või pühaduse rikkumist, kuid tema sees ei teki enam rahulikku ruumi, kus küsida, mida see märguanne tegelikult tähendab. Keskkonna pinge läheb temast peaaegu otse teoks. Ta võib kogeda ennast Jumala, rahva või püha korra kaitsjana, kuigi tema käitumise tegelik vili on häving. Ta ei ole lihtsalt inimene, kes valib valesti. Temast võib saada ühiskonna kogunenud pinge kiire täidesaatja, kelle kaudu varjatud vastuolu muutub nähtavaks ja sunnib kogu keskkonda tagajärge kogema.

Sama nähtus ei piirdu religiooniga. Ka teadlane võib muutuda fanaatiliseks, kuigi ta räägib vaikselt, kasutab täpseid mõõtmisi ja esineb tunnustatud asutuse nimel. Tema fanaatilisus ei pruugi väljenduda vihas, vaid veendumuses, et kõik, mida on võimalik teha, tulebki ära teha. Ühiskond küsib võimsamat relva ja tema ehitab selle. Ettevõte tahab inimese tähelepanu paremini juhtida ja tema loob vajaliku tehnoloogia. Riik tahab kodanikke täpsemalt jälgida ja tema lahendab tehnilise ülesande. Ta võib täita oma töö laitmatult, kuid jätta küsimata, kas talle esitatud ülesanne oli algusest peale õige.

Tark teadlane peab mõnikord vastama: „Ma oskan seda teha, kuid me ei peaks seda tegema.” Veelgi targem teadlane võib öelda: „Te esitate vale küsimuse. Me ei vaja paremat vahendit selle tagajärje kõrvaldamiseks, vaid peame muutma põhjust, mis seda tagajärge kogu aeg toodab.” Fanaatiline teadlane lahendab keskkonna tellimuse. Tark teadlane aitab keskkonnal märgata, kas tellimus ise viib elu edasi või muudab vana eksimuse lihtsalt võimsamaks.

Ajaloos on olnud teadlasi, kes on jätnud oma tulemused avaldamata, piiranud nende levikut või hävitanud füüsilised märkmed. Väljast vaadates võib see tunduda teadmise tapmisena. Kuid inimene saab põletada paberi, mitte seda mõtet, mis on tema teadvuses kord tervikuks saanud. Kui mõni seos on juba maailma mõtlemisruumi sündinud, võib ta hiljem uuesti nähtavale tulla mõne teise inimese kaudu. See võib aidata mõista, miks eri teadlased on mõnikord üksteisest sõltumatult peaaegu samal ajal sama avastuseni jõudnud. Üksik käsikiri võib kaduda, kuid küpseks saanud võimalus otsib uut inimest, kes suudaks sellele taas sõnad, valemid ja nähtava kuju anda.

Füüsilise kirjelduse hävitamine võib siiski sulgeda kiire otsetee. Valmis juhendi saanud inimene võib omandada suure võimekuse ilma, et ta oleks läbinud avastaja pikka mõtlemise, kahtlemise ja vastutuse teed. Kui järgmine inimene peab sama teadmise ise uuesti kokku panema, võib otsingutee kasvatada temas ka arusaamist, mida valmis valem ei anna. Seetõttu ei pruugi teadlase ülesanne alati olla oma avastust kohe maailmale jagada. Vahel peab ta seda hoidma, vahel avama osaliselt, vahel sulgema just selle rakendusviisi, mis võiks sattuda vale eesmärgi teenistusse.

Kristuse lugu näitab eriti selgelt, et mõttemaailma ei saa hävitada ainult tema nähtava kandja kõrvaldamisega. Kõige raskemal hetkel hülgasid Kristuse peaaegu kõik. Juudas andis ta üle, Peetrus salgas, jüngrid põgenesid, rahvas vaikis ning võimud mõistsid ta hukka. Nähtavas maailmas tundus, et õpetus on lõpetatud. Õpetaja oli surnud, tema järgijad hirmul ja tema nimi häbistatud. Ometi ei kadunud Kristuse mõttemaailm olematusse. Inimesed võisid katkestada enda ühenduse sellega, kuid nad ei saanud muuta olematuks juba sündinud tarkust.

Hiljem hakkas sama mõttemaailm uute inimeste kaudu taas nähtavale tulema. Mõni võttis sellest vastu armastuse, mõni ohverduse, mõni teenimise, mõni korra ja kohtumõistmise. Tervik jagunes uuesti erinevate inimeste ja õpetuste vahel osadeks, kuid ei kadunud. See näitab, et piisavalt terviklik mõte võib elada kauem kui tema esimene nähtav kandja. Seda saab moonutada, keelata ja unustada, kuid kui maailmas tekib selle järele uus vajadus, võib ta uuesti inimese teadvuses kuju võtta.

Ka Juuda surm ei tähenda sümboolselt teadmise lõplikku hukkamõistmist. Juudas tagastab hõberaha ning tunnistab, et on andnud ära süütu inimese. Teadmine näeb oma teo tagajärge ja loobub tasust, mille nimel ta tarkuse võimu kätte andis. Ta ei suuda tehtut tagasi pöörata, kuid mõistab, et tarkusele määratud hind oli vale. Tema kokkuvarisemine näitab, et tarkusest eraldunud teadmine kaotab lõpuks ise oma toetuspinna. Ta võib teada väga palju, kuid ei oska enam oma teadmisega elada.

Ometi ei jää Juuda koht kaheteistkümne hulgas tühjaks. See täidetakse uue inimesega. Just siin tõuseb teadmise osa uuesti au sisse. Jüngrid ei otsusta, et pärast reetmist pole teadmisi enam vaja. Tarkuse ring vajab endiselt inimest, kes mäletab, mõistab, sõnastab ja viib õpetuse maailma. Hukkub mitte teadmine ise, vaid teadmine, mis tahtis saada tarkusest sõltumatuks ja kasutada lähedust võimu teenimiseks.

Tarkuse ja teadmiste tüli ei pea seega lõppema ühe poole võiduga. Kui tarkus tõrjuks teadmised, jääks ta ilma sõnadest, oskustest ja võimalusest maailmas midagi teostada. Kui teadmised tõrjuvad tarkuse, kasvab inimese jõud kiiremini kui tema võime tagajärgi kanda. Üks ilma teiseta jääb poolikuks. Teadmised peavad aitama tarkusel nähtavaks saada, tarkus peab aga hoidma teadmiste aega, mõõtu ja suunda.

Võib-olla algab inimese tõeline tarkus mitte hetkest, mil ta teab õige vastuse, vaid hetkest, mil ta ei kiirusta seda kohe kasutama. Ta peatub ja küsib, kas tema teadmine aitab teisel inimesel kasvada või annab kellelegi võimaluse teda kontrollida. Ta küsib, kas vaikimine kaitseb elu või ainult tema enda mugavust. Ta küsib, kas uus võimalus parandab maailma või teeb vana vea palju tõhusamaks.

Teadmine annab inimesele jõu tegutseda. Tarkus vastab palju raskemale küsimusele:

Kas see, mida ma tean, peab just praegu ja just minu kaudu maailma minema?

Inimkond pole materialistlikust arengutsüklist veel väljunud. Ta on õppinud aine kõrvale nägema ajalugu ja nähtamatuid maailmu, kuid kohtleb neid endiselt nagu valmis esemeid. Religioon võib teha tõest ühe minevikus toimunud loo, okultism ühe tajutud reaalsuse. Mõlemal juhul jääb inimene otsima tõde väljastpoolt iseenda mõttemaailma juhtimise võimet. Uus arengujärk algab siis, kui inimene ei kuuluta enam ühtki teadmist, ajalugu ega reaalsust tõeks endaks.