Kui lapses avaneb mitu annet

Mõnikord sünnib perre laps, kelle puhul täiskasvanutel on raske mõista, kuhu teda paigutada. Ta liigub kergelt, jookseb kiiresti ja tajub oma keha hästi. Ta võtab kitarri ning leiab sealt peaaegu iseenesest rütmi. Ta laulab, märkab helide erinevusi, lahendab matemaatilisi ülesandeid kiiremini kui teised ning võib looduses kaua jälgida putukat, lindu, puud või vee liikumist. Ta ei ole andekas ainult ühes kohas. Tema vastuvõtt on avatud mitmes suunas korraga.

Selline laps tekitab täiskasvanutes kiiresti elevust. Muusikaõpetaja näeb temas tulevast muusikut. Matemaatikaõpetaja arvab, et talle tuleb anda raskemaid ülesandeid. Sporditreener märkab kiirust, koordinatsiooni või plahvatuslikku jõudu ja hakkab mõtlema võistlustele. Iga täiskasvanu näeb last oma ala ukse kaudu ning võib siiralt uskuda, et just tema avastas lapse tegeliku ande.

Kuid laps ei ole ühegi õpetaja ega treeneri avastus. Tema elu ei alanud hetkel, mil mõni täiskasvanu märkas üht tema võimet.

Probleem tekib siis, kui üks nähtav anne kuulutatakse liiga kiiresti lapse eluülesandeks. Kui laps jookseb kiiresti, otsustatakse, et temast peab saama kergejõustiklane. Kui ta laulab puhtalt, viiakse ta konkursile. Kui ta arvutab hästi, hakatakse rääkima olümpiaadidest. Täiskasvanu ei pruugi seda teha pahatahtlikult. Ta tahab anda lapsele võimaluse, mida temal endal võib-olla kunagi ei olnud. Kuid võimaluse pakkumise ja lapse tee otsustamise vahel on väga õhuke piir.

Treener võib näha täiesti õigesti, et lapses on liikumisanne. Ta võib märgata omadusi, mida teistel lastel samal määral ei ole. Kuid treener näeb last treeningul. Ta ei näe alati seda last, kes võtab õhtul kitarri, kuulab metsas linde, lahendab omaette arvumustreid või vajab pärast tugevat päeva kaua vaikust. Treener näeb üht tõelist osa lapsest, kuid üks tõeline osa ei ole veel kogu inimene.

Just siin sünnib vanemate üks suuremaid eksimusi. Nad hakkavad uskuma kõige enesekindlamat täiskasvanut lapse ümber. Kui treener ütleb, et lapsel on haruldane anne, tundub vanemale peaaegu vastutustundetu seda võimalust mitte kasutada. Tekib hirm: äkki rikume lapse tuleviku, kui me teda piisavalt ei suuna? Äkki kaotab ta oma suure võimaluse? Äkki teised lapsed lähevad temast mööda?

Nii muutub anne märkamatult kohustuseks. Laps ei kuule enam: „Sa oskad liikuda.” Ta kuuleb: „Sa pead selle andega midagi suurt saavutama.” Ta ei kuule: „Vaatame, mida sa päriselt armastad.” Ta kuuleb: „Sul on eeldused ja neid ei tohi raisata.” Veel enne, kui laps jõuab mõista, kes ta on, hakkab ta kandma täiskasvanute kujutlust sellest, kelleks ta peaks saama.

Kui laps hakkab enne trenni või pärast trenni nutma, tõlgendatakse seda sageli liiga lihtsalt. Arvatakse, et ta ei talu pingutust, kardab võistlemist, vajab rohkem distsipliini või tahab lihtsalt kergemat elu. Mõnikord võib laps tõesti karta uut olukorda või vajada harjumiseks aega, kuid sagedane nutt on siiski teave. See ütleb, et lapse sees ei liigu kõik enam ühes suunas.

Laps võib armastada jooksmist, kuid vihata pidevat võrdlemist. Ta võib armastada liikumist, kuid mitte treeningukava, mis muudab mängu kohustuseks. Ta võib olla kehaliselt andekas, kuid tema organism ei pruugi veel kanda koormust, mida tema nähtav osavus treenerile lubavana näitab. Ta võib tahta joosta metsas, ronida, hüpata ja tunnetada oma keha, kuid mitte elada stopperi, tulemuste ja järjestuse maailmas. Need on täiesti erinevad asjad.

Ka lihasvalu ei ole alati tõend heast trennist. Mõõdukas väsimus ja koormus kuuluvad liikumise juurde, kuid sageli valutav keha, korduvad vigastused või tugev vastumeelsus vajavad tähelepanu. Keha võib näidata, et koormus on liiga kiire, taastumine puudulik, tehnika sobimatu või lapse terviklik seisund üle pingutatud. Püsiva või tugeva valu korral vajab laps ka pädeva arsti või füsioterapeudi hinnangut, mitte ainult uut käsku tugevam olla.

Eriti ettevaatlik tuleb olla lapsega, kelle elus on juba olnud palju traumasid, kukkumisi, vigastusi, kaotusi või hirmutavaid kogemusi. Sellise lapse keha ei alusta iga uut koormust puhtalt lehelt. Ta võib kanda varasemat valvelolekut, ettevaatust ja vajadust end kaitsta. Väljast paistab andekas keha, kuid selle sees võib olla süsteem, mis vajab enne uut vallutust turvatunnet, mängulisust ja taastumist.

Täiskasvanu näeb sageli seda, mida laps suudab. Laps tunneb samal ajal ka seda, mida selle suutmine talle maksma läheb.

Võimekus ja kandvus ei ole üks ja sama. Võimekus näitab, et laps suudab kiiresti joosta, hästi laulda, keerulist ülesannet lahendada või pillil meloodia üles leida. Kandvus näitab, kas tema keha, tunded, tähelepanu, elurõõm ja taastumisvõime suudavad valitud rada pikemat aega koos hoida. Laps võib olla võimeline saavutama väga hea tulemuse ning ometi mitte kanda elu, mida selle tulemuse saavutamiseks temalt nõutakse.

Veel tähtsam on mõista, et paljud üksikanded võivad olla ühe sügavama võime eri väljendused. Liikumine, muusika, matemaatika ja looduse jälgimine ei pruugi olla neli omavahel võitlevat tulevikku. Nende all võib olla üks ühine tundlikkus.

Selline laps võib tajuda rütmi nii kehas, helides, arvudes kui ka looduses. Ta võib märgata kordusi, seoseid, tasakaalu ja kõrvalekaldeid. Jooksmisel tunneb ta liikumise rütmi. Kitarril kuuleb helide suhet. Matemaatikas märkab mustrit. Looduses jälgib, kuidas elus süsteemid liiguvad, reageerivad ja tasakaalu otsivad. See, mida täiskasvanud nimetavad neljaks erinevaks andeks, võib olla ühe sügavama funktsiooni neli ust.

Keegi ei tea veel, millise terviku laps neist tulevikus loob. Temast võib saada teadlane, muusik, looduseuurija, liikumisõpetaja, insener, arst, helilooja või inimene, kelle tööle pole praegu veel head nimetust. Ta võib ühendada valdkonnad viisil, mida ükski tänane treener ega õpetaja ette ei näe. Lapse ülesanne ei pruugi olla valida võimalikult vara üks uks ja kõik teised sulgeda. Tema ülesanne võib olla alles avastada, mis neid uksi ühendab.

Just sellepärast on lause „sa pead olema parim” lapsele ohtlikum, kui see esialgu tundub. Täiskasvanu mõtleb sellega sageli: ära raiska oma võimalust. Laps kuuleb aga: sinu väärtus sõltub sellest, kas sa ületad teisi. Kui laps võidab, saab ta hetkeks kinnituse. Kui keegi on temast kiirem, parem või tugevam, hakkab ta kahtlema mitte ainult oma tulemuses, vaid iseendas. Nii ei õpi laps enam oma annet tundma. Ta õpib seda tõestama.

Parimaks saamise nõue suunab lapse tähelepanu sissepoole kuulamiselt välisele võrdlusele. Ta ei küsi enam, kas see tegevus teda elustab, vaid kas ta on teistest parem. Ta ei märka, kas keha taastub, vaid kas tulemus paraneb. Ta ei julge öelda, et ei taha, sest täiskasvanud on tema ande üle nii uhked. Mida rohkem teised temas tulevast võitjat näevad, seda raskem on lapsel tunnistada, et ta tahaks mõnel päeval lihtsalt looduses olla, pilli mängida või mitte kellegagi võistelda.

Sellisel juhul ei ole lapse nutt tingimata soov loobuda. See võib olla tema viimane aus keel enne, kui ta õpib ennast täiskasvanute ootuste nimel vaigistama.

Vanema ülesanne ei ole otsustada võimalikult vara, milline lapse anne peab võitma. Vanema ülesanne on hoida last nii kaua tervikuna, kuni laps hakkab ise tunnetama, mis teda päriselt kutsub. See tähendab, et treeneri vaimustus võetakse vastu, kuid sellest ei tehta käsku. Õpetaja tunnustus võetakse vastu, kuid sellest ei tehta lapse identiteeti. Tulemusi märgatakse, kuid samal ajal jälgitakse und, rõõmu, taastumist, valu, hirmu ja lapse enda soovi.

Hea küsimus ei ole ainult: „Kui andekas ta sellel alal on?”
Hea küsimus on ka: „Milliseks inimeseks see tegevus teda muudab?”

Kas laps muutub elavamaks, rahulikumaks ja sisemiselt tugevamaks? Kas ta tahab pärast puhkust tagasi minna? Kas trenn kasvatab tema usaldust oma keha vastu? Kas muusika avab temas rõõmu? Kas matemaatika äratab uudishimu? Kas loodus aitab tal kõigest muust taastuda? Milline neist tegevustest annab talle jõudu ja milline kasutab tema jõu ära?

Ükski treener ei saa sellele küsimusele üksi vastata. Ka laps ei pruugi osata seda kohe sõnastada. Kuid tema käitumine, keha ja emotsioonid annavad vastuseid. Vanem peab õppima neid kuulama enne, kui välised tulemused muutuvad tähtsamaks kui laps ise.

See ei tähenda, et andekat last ei tohiks suunata, harjutama õpetada või pingutama julgustada. Anne vajab tööd, sest ilma tööta ei muutu võimalikkus meisterlikkuseks. Kuid töö peab andma andele kuju, mitte võtma lapselt tema ülejäänud elu. Pingutus peab kasvatama kandvust, mitte õpetama last oma keha ja tundeid vaenlaseks pidama.

Mõnikord on vanema kõige targem otsus mitte lisada järgmine treening, võistlus või eesmärk. Mõnikord tuleb jätta lapse nädalasse ruum, kus ükski täiskasvanu ei mõõda tema annet. Seal võib ta joosta ilma stopperita, laulda ilma hindeta, mängida kitarri ilma esinemiseta, lahendada ülesannet ilma võrdluseta või jälgida loodust ilma küsimuseta, milleks see tulevikus kasulik on. Just sellises ruumis võib laps hakata ise tajuma, kes ta on.

Vanemate suurim eksimus ei ole see, et nad lapse annet ei märka. Palju suurem eksimus on märgata üht annet nii tugevalt, et selle taha kaob laps tervikuna. Laps ei pea olema parim selleks, et tema anne oleks tõeline. Ta ei pea täiskasvanute unistust lõpuni kandma selleks, et neile tänulik olla. Ta ei pea valima oma eluülesannet ajal, mil tema erinevad võimed alles otsivad omavahelist ühendust.

Üksikanne näitab ust. Eluülesanne kujuneb alles siis, kui lapse anded, keha, tundlikkus, rõõm, kogemused ja sisemine kutse hakkavad moodustama ühe kandva terviku.

Vanema ülesanne ei ole last võimalikult kiiresti ühest uksest sisse lükata. Vanema ülesanne on hoida kõik tema elavad uksed piisavalt kaua avatuna, et laps saaks ühel päeval ise ära tunda, milline tee on päriselt tema oma.