Kuidas mitte muutuda parteiks?

Kuula – AUDIO SALVESTUS

Plaan B on sündinud ühiskondlikust tundest, et senine poliitiline korraldus ei võta enam piisavalt kuulda inimest, kelle pärast riik üldse olemas on. Teie sõnumites kõlab soov tuua poliitika tagasi perekonna, kogukonna, inimväärikuse, kohaliku ettevõtluse, isikliku vastutuse ja eluterve mõistuse juurde. Samuti on neis tajutav püüd olla midagi enamat kui järjekordne enne valimisi elavnev organisatsioon, mis küsib rahvalt mandaadi ning tõmbub pärast selle saamist taas oma siseringi. See algne suund on oluline, sest vajadus uue poliitika järele ei sünni ainult rahulolematusest vanade erakondadega. See sünnib kogemusest, et inimese ja teda esindama pidava süsteemi vahele on tekkinud liiga suur kaugus.

Funktsioloogia seisukohast on Plaan B praegu eelkõige ühiskondliku märguande kandja. Te olete märganud valu seal, kus ametlik kord võib küll vormiliselt toimida, kuid inimene ei tunne enam, et tema tegelikku elu nähakse. Reegel võib olla täidetud, ent pere jääda kaitseta. Menetlus võib olla korrektne, ent inimene ise võib süsteemide vahele kukkuda. Riik võib rääkida arengust, samal ajal kui kodanik tajub, et tema elu muutub järjest ebakindlamaks ning tema võimalus otsuseid mõjutada kahaneb. Sellise märguande kuuldavaks tegemine on vajalik töö, sest organism, mis enam valu ei tunne, ei ole terve, vaid on kaotanud võime kahjustust märgata.

Just siin algab aga Plaan B kõige tõsisem eksam. Valu kuulmine ei tähenda veel, et liikumine oskab selle põhjuse õigesti ära tunda või kujundada sellest uue kandva ühiskondliku lahenduse. Valusignaal võib juhatada paranduse juurde, kuid ta võib muutuda ka püsivaks protestiidentiteediks. Liikumine võib sündida soovist vabastada inimene vanast parteilisest korrast, ent hakata mõne aja pärast ise nõudma sedasama kuulekust, mida ta teistele ette heitis. Seetõttu ei ole põhiküsimus ainult selles, kuidas koguda valimistel rohkem toetust. Küsimus on selles, kuidas kasutada erakonna seaduslikku vormi nii, et parteiline mõtteviis ei võtaks üle rahvaliikumise algset ülesannet.

Partei ei sünni alles hetkel, mil organisatsioon kantakse ametlikku registrisse. Parteistumine algab palju varem ja märksa vaiksemalt. See algab siis, kui liikumise püsimine muutub tähtsamaks kui põhjus, mille pärast liikumine loodi. See algab hetkel, mil juhtkonna eksimust hakatakse kaitsma organisatsiooni maine nimel, sisemist kriitikat tajutakse ebalojaalsusena ning uut mõtet hinnatakse mitte selle sisulise väärtuse, vaid selle järgi, kas see sobib juba kujunenud ühise sõnumiga.

Rahvaliikumine võib nimetada oma juhatust ümarlauaks, kuid nimi üksi ei taga avatud ja võrdset otsustamist. Tegelik küsimus on selles, kas laua ümber võib kõlada ka seisukoht, mis muudab juhtkonna senist arusaama. Kas vähemusse jäänud mõte jääb nähtavaks või kaob pärast hääletust? Kas liige võib juhi otsuse kahtluse alla seada, ilma et tema kuuluvus muutuks küsitavaks? Kas otsuse juurde jäävad alles põhjendused, võimalikud ohud ning tingimused, mille korral otsus hiljem uuesti läbi vaadatakse?

Parteidistsipliin ei alga alati ametlikust korraldusest. Sageli algab see õhkkonnast, milles inimene tajub, et mõne küsimuse esitamine võib võtta temalt koha, mõju või kuuluvustunde. Ta võib jääda vormiliselt vabaks, kuid hakata ise oma mõtteid tagasi hoidma, et mitte häirida grupi ühtsust. Sellisel hetkel ei ole organisatsioonis enam palju iseseisvalt mõtlevaid inimesi, vaid üks kollektiivne mõte, mida eri inimesed kordavad.

Plaan B võib kasutada erakonna vormi ja jääda siiski tõeliseks rahvaesinduseks. See on võimalik ainult siis, kui erakondlik vorm jääb teenima elavat mõtlemist, mitte vastupidi. Ühised otsused on vajalikud, kuid inimene ei tohiks nende nimel loovutada organisatsioonile oma südametunnistust ega vastutust. Ka siis, kui hääletatakse ühiselt, peab iga esindaja teadma, miks ta nõustub, mida tema otsus kaasa toob ja mille eest ta isiklikult vastutab.

Just siin muutub oluliseks dianoia ehk enesekriitiline ja vaba mõtlemine. Dianoia ei tähenda ainult oskust vaielda, argumente esitada või vastase nõrkusi märgata. Ta algab hetkest, mil inimene suudab vaadata kriitiliselt ka omaenda lähtekohta. Ta ei küsi üksnes, kuidas tõestada, et meil on õigus, vaid ka seda, millises osas võib meie senine seletus olla puudulik.

Partei muutub suletud ideoloogiliseks süsteemiks siis, kui tema mõtlemine hakkab teenima ainult juba kujunenud identiteedi püsimist. Kõik uued asjaolud seletatakse vana maailmapildi kaudu, kõik kriitikud paigutatakse vastaste hulka ning iga ebaõnnestumist põhjendatakse väliste takistustega. Organisatsioon võib olla väga aktiivne ja intellektuaalselt võimekas, kuid ta ei õpi enam. Tema mõtlemine ei sünnita parandust, vaid kaitseb olemasolevat.

Dianoia võib selle ringi katkestada. Ta võib muuta ka erakonna tegelikuks rahvaesinduseks, kui liikumise sees säilib võime omaenda eeldused uuesti avada. See tähendab, et programmi keskseid väiteid võib täpsustada, juhtide otsuseid parandada ning avalikku keelt ümber mõtestada. Eksimuse tunnistamist ei käsitleta nõrkusena, vaid õppimisvõime tunnusena.

Rahvaesindus ei sünni sellest, et kõik liikmed mõtlevad ühtemoodi. Ta sünnib sellest, kui erinevad kogemused saavad kohtuda ilma hirmuta ning kujuneda ühise vastutuse kaudu kandvaks otsuseks. Rahva hääl ei ole üks kindel loosung, mille organisatsioon enda omandiks kuulutab. Rahvas koosneb erineva elukogemuse, töö, põlvkonna, piirkonna ja maailmavaatega inimestest. Nende tegelik esindamine eeldab peale rahva nimel kõnelemise ka võimet kuulata seda osa rahvast, kes Plaan B-ga ei nõustu.

Plaan B tugevus seisneb praegu selles, et liikumine kõneleb vajadustest, mis on tavapärases poliitikas sageli tehnilise keele alla kadunud. Inimene ei vaja üksnes seadust, vaid tunnet, et seadus kaitseb elu. Eakas ei vaja ainult teenust, vaid väärikust. Võlgadesse sattunud inimene ei vaja üksnes karistust või registrikannet, vaid võimalust oma elu uuesti üles ehitada. Ettevõtja ei vaja ainult kontrolli, vaid keskkonda, kus loomulik algatus ei muutuks lõputuks võitluseks ametkondadega. Ametnik ei peaks olema pelgalt reegli täitja, vaid suutma mõista ka reegli algset eesmärki.

See on Plaan B elav ja vajalik suund. Selle kõrval on aga nähtav oht, et tegeliku probleemi eristamise asemel võib kujuneda järjest teravam vastasidentiteet. Kui liikumine hakkab ennast määratlema peamiselt selle järgi, kelle vastu ta seisab, võib vastasest saada jõud, mis organisatsiooni koos hoiab. Siis muutub lahendatav probleem vaenlaseks, kelle olemasolu on liikumisele endale vajalik.

Terve poliitiline keel eristab kahjustavat tegu inimesest. Korruptsiooni, võimu kuritarvitamist, vägivalda ja avalikku valetamist tuleb osata selgelt nimetada. Selge piir ei tähenda siiski terve inimrühma muutmist vaenlasekujuks. Kui teo kirjeldamise asemel hakatakse ohtlikuks kuulutama inimese olemust, kasvatab liikumine ise ühiskonnas sama lõhet, mida ta tuli ületama.

Partei vajab sageli vaenlast, sest vaenlane vabastab organisatsiooni kohustusest oma positiivne ülesanne lõpuni sõnastada. Rahvaliikumine vajab seevastu probleemi, mille põhjus on uuritav, tagajärg kirjeldatav ja lahendus kontrollitav. Vaenlane tuleb alistada, probleeme tuleb mõista ja parandada. Nende kahe keele vahe määrab, kas Plaan B kasvab õppivaks rahvaesinduseks või muutub uueks suletud pooleks vanas vastandumises.

Plaan B programmi lause „Me ei küsi minevikku“ kannab endas inimlikku ja vajalikku mõtet. Inimese varasem eksimus, võlg või ebaõnnestumine ei tohiks võtta temalt õigust tulevikule. Ühiskond, mis määrab inimese jäädavalt tema elu kõige raskema hetke järgi, ei taasta ega kasvata, vaid kinnistab vana kahjustuse. Selles mõttes peitub Plaan B sõnumis tähtis soov näha inimest tema tänases valmisolekus uuesti alustada, töötada, vastutada ja ühisesse ellu tagasi tulla.

Samas ei saa uut tulevikku ehitada nii, et mineviku kogemus jääb läbi vaatamata. Minevik ei pea olema relv, millega inimest alandada, kuid ta on mälu, mille kaudu inimene ja ühiskond õpivad. Varasemad valikud näitavad, kuidas inimene on suhtunud vastutusse, rahasse, võimu, surveolukordadesse ja kriitikasse. Nende teadmine ei pea sulgema ust, vaid aitab mõista, millist tuge, piiri või usaldust uus algus vajab. Andestamine ei tähenda unustamist ning uue võimaluse andmine ei tähenda, et varasemast kogemusest ei tehta järeldusi.

Seetõttu võiks seda programmi mõtet lugeda mitte mineviku kõrvaleheitmisena, vaid lubadusena, et minevik ei jää inimese ainsaks määratluseks. Kandvam põhimõte võiks olla:

Me ei vangista inimest tema minevikku, kuid õpime sellest koos temaga, et tulevik ei kordaks vana eksimust.

Sama põhimõte kehtib poliitilise organisatsiooni enda kohta. Plaan B ei pea oma liikmete, juhtide ega koostööpartnerite varasemaid kogemusi eitama. Vastupidi, nende aus vaatamine võib aidata mõista, millised tööviisid on kandnud, millised tekitanud pingeid ning millised piirid vajavad selgemat hoidmist. Küsimus ei ole selles, kas inimesel või organisatsioonil on minevik. Küsimus on selles, kas ta suudab seda enesekriitiliselt vaadata ja sellest õppida.

Mineviku kogemus annab mälu. Dianoia annab võime seda mälu vabalt ja vastutustundlikult kasutada. Nende kahe ühendus võib teha parteist mitte rahva valitseja, vaid rahva tegeliku esinduse.

Iga uus poliitiline liikumine nõuab olemasolevalt riigilt avatust, õiglust ja kontrollitavust. See on loomulik. Uue poliitika tegelik erinevus saab aga nähtavaks alles siis, kui liikumine rakendab samu nõudeid ka enda suhtes. Läbipaistvus ei ole väärtus, millega hinnatakse ainult vastast. See tähendab valmisolekut teha oma otsused, rahalised seosed, koostöövormid ja võimalikud huvide konfliktid nähtavaks ka siis, kui esitatud küsimused tunduvad ebamugavad.

Plaan B ümber on tekkinud avalikke küsimusi organisatsioonilise, poliitilise, majandusliku ja meediategevuse piiride kohta. Neid küsimusi ei pea ette käsitlema süüdimõistmisena, kuid neid ei tohiks ka lihtsalt vaenuliku süsteemi rünnakuna kõrvale lükata. Funktsioloogia seisukohast on väline kontroll tagasiside. See võib olla ebatäpne, liialdatud või kallutatud, kuid õppiv organisatsioon ei vasta sellele ainult enesekaitsega. Ta avab küsimuse ja näitab, kuidas tema tööpiirid tegelikult toimivad.

Kui rahastaja, sõnumi kujundaja, poliitiline juht ja oma tegevuse hindaja koonduvad liiga tihedalt samasse ringi, suureneb suletud süsteemi oht. See ei tähenda automaatselt halba kavatsust. See tähendab, et organisatsioon peab ise looma selgemad piirid, kui seadus kõige vähem nõuab. Mida rohkem räägitakse läbipaistvusest, seda nähtavam peab olema omaenda tegevus.

Plaan B tõeline eksam ei seisne ainult selles, kas mõni kontrolliv asutus hindab tema tegevust õiglaselt. Sügavam küsimus on, kas liikumine suudab ebamugava tagasiside vastu võtta, vajalikud dokumendid avada, võimaliku ebatäpsuse parandada ning vajaduse korral oma töökorraldust muuta. Kui iga kontrollija muutub vaenlaseks, hakkab liikumine kordama sama suletud süsteemi, mille vastu ta sündis.

Plaan B kannab tugevat tegutsemise sõnumit. Soov mitte jääda lõputult rääkima, vaid midagi päriselt ära teha, on vajalik. Poliitikas ei ole kiire tegutsemine siiski iseenesest headuse mõõt. Ka ekslik otsus võib olla julge, selge ja kiiresti ellu viidud. Õppiva juhtimise tunnus on võime siduda tegu tagasisidega.

Iga suurem ettepanek peaks näitama rohkemat kui soovitud lõpptulemust. Nähtavaks peaks saama kogu töötee: millist tegelikku probleemi lahendatakse, milline on selle oletatav põhjus, kelle vajadus on esmane, kes vastutab, kust tuleb vajalik ressurss, milline võiks olla esimene väiksem katse ning millise tulemuse korral plaani jätkatakse, muudetakse või peatatakse. Selline tööviis eristab funktsionaalset poliitikat loosungite poliitikast.

Partei kardab sageli tunnistada, et tema esialgne lahendus ei töötanud, sest eksimuse tunnistamist peetakse toetuse kaotuseks. Õppiv rahvaesindus suudab öelda: „Meie esialgne oletus oli puudulik. Tagasiside näitas teist teed. Me muudame oma otsust.“ Selline lause ei vähenda usaldust. Vastupidi, see näitab, et organisatsioon peab tegelikkust tähtsamaks kui oma eksimatuse kuvandit.

Plaan B ei peaks lubama, et ta ei eksi. Selline lubadus oleks juba parteilise suletuse algus. Ta võiks lubada midagi palju väärtuslikumat: et viga ei peideta, parandajat ei tõrjuta ja otsust muudetakse siis, kui tegelik tagasiside seda nõuab.

Uus liikumine vajab alguses tugevaid algatajaid. Keegi peab looma sõnavara, kutsuma inimesed kokku, kandma avalikku vastutust ning hoidma suunda ajal, mil organisatsiooniline vorm ei ole veel välja kujunenud. Ilma sellise keskmeta võib hea algatus hajuda enne, kui jõuab midagi teoks teha.

Algataja tugevus võib siiski muutuda liikumise nõrkuseks, kui inimene ja organisatsioon hakkavad avalikkuse ning liikmete teadvuses kokku sulama. Kui juht muutub liikumise peamiseks tähenduseallikaks, hakkavad liikmed hindama uut mõtet mitte selle kandvuse, vaid juhi suhtumise järgi. Juhi kritiseerimist hakatakse tajuma rünnakuna kogu organisatsiooni vastu ning lojaalsus hakkab kaaluma rohkem kui võimekus.

Tugev juht ei ole see, keda keegi ei paranda. Tugev juht loob korra, mis suudab teda parandada enne, kui tema eksimusest saab kogu organisatsiooni eksimus. Juhi ümber ei peaks olema lojaalsuse kaitsering, vaid vastutuse ja tagasiside ring. Tema kõrval peavad saama tegutseda inimesed, kes ei korda teda, vaid täiendavad, piiravad ja vajaduse korral ka takistavad.

Kui Plaan B soovib tõepoolest mitte muutuda tavaliseks parteiks, peab ta juba enne suurema võimu saavutamist looma sisemise korra, milles ükski inimene ei muutu liikumise asendamatuks keskpunktiks. Juht peab suutma kõrvale astuda nii, et liikumise funktsioon jääb alles. Ainult nii saab eristada isikut liikumise tegelikust ülesandest.

Plaan B ei jää oma nime vääriliseks ainult sellega, et vastandub vanadele erakondadele. Vastandumine seob liikumise endiselt vana süsteemiga, sest vana partei määrab siis ka selle, mille vastu Plaan B ennast määratleb. Tõeline Plaan B peab ühel hetkel lakkama olemast vana plaani vastand ning muutuma iseseisvaks, positiivseks ja õppivaks ühiskondlikuks jõuks.

Selleks tuleb hoida organisatsiooni sees rohkem dianoia’t kui ideoloogilist kuulekust. Iga liige peab jääma isiklikult vastutavaks mõtlejaks. Iga juht peab jääma parandatavaks. Iga rahaline ja poliitiline seos peab taluma avalikkust. Iga terav hinnang peab suutma eristada kahjustavat tegu inimesest. Iga lubadus peab leidma tee mõõdetava töö ja ausa tagasisideni. Minevikku ei kasutata inimese hävitamiseks, kuid selle kogemusest ei loobuta. Kriitikat ei tõlgendata automaatselt vaenulikkusena ning ühtsus ei tähenda mõtlemise ühetaolisust.

Plaan B suurim võimalus ei seisne lihtsalt selles, et võtta vanadelt parteidelt võim. Paljud liikumised on seda lubanud ja muutunud pärast võimu saavutamist ise nende sarnaseks, kelle vastu nad sündisid. Teie võimalus on näidata, et poliitiline organisatsioon võib jääda elavaks, parandatavaks ja inimese isiklikku vastutust austavaks ka siis, kui tal tuleb teha raskeid ühiseid otsuseid.

Teie ees ei ole ainult valimiste eksam. Teie ees on sügavam funktsionaalne eksam:

Kas Plaan B suudab luua poliitilise vormi, mis ei nõua inimeselt oma südametunnistuse, eristusvõime ega vastutuse loovutamist organisatsioonile?

Parteiks muutumine algab siis, kui liikumine hakkab uskuma, et tema enda püsimine on tähtsam kui ülesanne, mille pärast ta loodi. Rahvaesinduseks jäämine algab aga sellest, et ka omaenda mõte, juht, minevik ja otsused jäävad vabalt kontrollitavaks.

Uut poliitikat ei loo uus nimi vana partei ukse kohal.

Uus poliitika sünnib siis, kui võim jääb õppimisvõimeliseks.

Pärimustarkuste Instituut