Konfutsiuse Analektides on see mõte esitatud õppimise ja mõtlemise tasakaaluna. Inimene ei saa targaks ainult teadmisi kogudes, aga ta ei saa targaks ka ainult oma peas mõeldes.

Kuidas seda maailmas tõlgendatakse?

D. C. Lau tõlgendab seda mõtet nii, et inimene peab õppima teistelt, aga ei tohi jääda lihtsalt vastuvõtjaks. Kui ta võtab teadmisi vastu ega mõtle nende tähenduse üle, jääb ta segadusse. Kui ta aga mõtleb ainult iseenda seest ega õpi teistelt, satub ta ohtu, sest tema mõte võib kaotada tegeliku aluse.

Roger T. Ames ja Henry Rosemont Jr. rõhutavad selles lauses “läbimõtlemise” vajadust. Õppimine vajab peegeldust, muidu jääb teadmine inimese sees lahti ühendamata. Mõtlemine vajab aga õppimist, sest muidu ei kinnitu mõte traditsiooni, kogemuse ega teiste inimeste tarkuse külge.

Bryan W. Van Norden seletab sama mõtet tänapäevases keeles väga otse: kui inimene loeb raamatuid ja kuulab loenguid, aga ei mõtle, mida see kõik tähendab, koguneb tema sisse seedimata faktide mass. Kui ta aga mõtleb ilma õppimata, võib ta hakata oma pinnalisi mõtteid pidama sügavateks avastusteks.

Lihtne seletus

Konfutsiuse mõttetera näitab kahte ohtu.

Esimene oht on see, et inimene õpib palju, aga ei lase õpitul enda sees tööle hakata. Ta kogub infot, loeb, kuulab, jätab meelde ja kordab, kuid ei küsi: mida see minu elus tähendab, kuidas see töötab, millist valikut see minult küsib? Selline õppimine võib teha inimese targalt kõlavaks, aga mitte tingimata targaks.

Teine oht on vastupidine. Inimene mõtleb palju, aga ei õpi enam. Ta hakkab uskuma, et tema enda mõte on juba piisav. Siis võib ta ehitada suuri järeldusi liiga väikese aluse peale. Mõte muutub ohtlikuks siis, kui ta ei lase ennast enam kontrollida kogemusel, õpetusel, traditsioonil ega teiste inimeste elutarkusel.

Selle mõttetera süda on lihtne: õppimine annab mõttele toidu, mõtlemine teeb selle toidu seeditavaks. Kui üks neist puudub, jääb inimese areng poolikuks.

Mida sina arvad?

Kumb on tänapäeval suurem probleem: palju infot ilma mõtlemiseta või palju arvamust ilma õppimiseta?

Epiktetose Enchiridion algab just selle eristusega: meie võimuses on arvamus, taotlus, soov, vältimine ja meie enda teod; väljaspool meie võimu on paljud välised asjad.

Kuidas seda maailmas tõlgendatakse?

Donald Robertson näeb selles stoitsismi üht kõige tähtsamat praktilist harjutust. Tema järgi algab sisemine rahu sellest, et inimene õpib eristama, mis on tema enda otsuse, hoiaku ja teo väli ning mis kuulub väliste sündmuste, teiste inimeste või juhuse valda.

Massimo Pigliucci tõlgendab sama mõtet nii: inimene peaks suunama oma energia sinna, kus tema tegutsemisvõime päriselt midagi muudab. See ei tähenda ükskõiksust maailma suhtes, vaid selgemat vahet selle vahel, mida saab vastutavalt teha, ja mida tuleb õppida rahulikult vastu võtma.

Ryan Holiday toob selle mõtte tänapäeva keelde väga lihtsalt: ära raiska oma elu sellele, mida sa ei saa juhtida. Keskendu oma reaktsioonile, oma iseloomule, oma tööle ja järgmisele õigele sammule.

Lihtne seletus

Inimene väsib sageli mitte sellepärast, et elu on raske, vaid sellepärast, et ta püüab juhtida liiga palju seda, mis ei ole tema käes. Ta tahab muuta teiste arvamust, parandada minevikku, kontrollida tulevikku või panna maailma käituma oma ootuste järgi.

Epiktetose mõte kutsub inimest tagasi oma päris töövälja juurde. Minu käes ei ole kõik, mis minuga juhtub. Aga minu käes on see, kuidas ma peatan oma esimese reaktsiooni, millise tähenduse ma olukorrale annan ja millise sammu ma järgmisena teen.

See on väike, aga väga tugev vahe. Kui inimene lõpetab võitlemise vale uksega, võib tal jääda rohkem jõudu selle ukse jaoks, mis päriselt avaneb.

Mida sina arvad?

Kas sinu suurim mure on praegu sinu enda võimuses või väljaspool sinu võimu?

See mõte on Epiktetose Enchiridioni 5. peatükis: inimene ei lähe segadusse mitte ainult sündmuse enda pärast, vaid selle pärast, millise tähenduse ta sündmusele annab. (Internet Classics Archive)

Kuidas seda maailmas tõlgendatakse?

Albert Ellis, ratsionaal-emotiivse käitumisteraapia looja, nägi selles lauses terve oma teraapiasuuna tuuma. Tema järgi ei mõjuta inimest emotsionaalselt ainult väline sündmus, vaid inimese enda hoiakud, sisemised laused ja tõlgendused selle sündmuse kohta. (EFPT Psychotherapy Guidebook)

Donald Robertson, tänapäevane stoitsismi ja kognitiiv-käitumusliku teraapia tõlgendaja, seletab sama mõtet nii: stoikud õpetasid, et meid ei häiri asjad ise, vaid meie arvamused ehk kognitsioonid nende kohta. Ta seob selle ka “kognitiivse distantseerumisega” — inimene õpib oma mõtet mitte kohe tõena võtma, vaid seda korraks vaatama. (Donald J. Robertson)

Windy Dryden, tuntud REBT-terapeut, sõnastab Epiktetose mõtte veel täpsemalt: inimest ei häiri sündmused ise, vaid jäigad ja äärmuslikud hoiakud nende sündmuste suhtes. (Modern Stoicism)

Lihtne seletus

Väline sündmus võib olla sama, aga inimesed reageerivad sellele väga erinevalt. Üks inimene näeb takistust, teine näeb õpetust. Üks näeb solvamist, teine näeb tagasisidet. Üks kaotab jõu, teine leiab uue suuna.

Selle mõttetera sügavus on selles, et ta ei vii tähelepanu ainult sündmusele, vaid inimese sisemisele lugemisele. Sündmus koputab uksele, aga inimene otsustab, millise tähenduse ta sellele uksele annab.

Mida sina arvad?

Kas inimest muudab rohkem see, mis temaga juhtub, või see, kuidas ta juhtunut loeb?

Mida sina arvad?

Mõttetera

Marcus Aurelius:
“Inimene ei peaks kartma surma, vaid seda, et ta ei alusta kunagi päriselt elamist.”

Marcus Aureliuse Meditatsioonide XII raamatus on mõte esitatud kujul: inimene ei peaks kartma seda, et ta peab kord elust lahkuma, vaid seda, et ta polegi hakanud elama kooskõlas oma loomusega. (lexundria.com)

Kuidas seda maailmas tõlgendatakse?

Pierre Hadot tõlgendas Marcus Aureliuse Meditatsioone mitte lihtsalt mõtete koguna, vaid vaimsete harjutustena. Tema järgi kirjutas Marcus iseendale selleks, et oma sisemist kõnet ümber kujundada ja õppida elama filosoofia järgi, mitte ainult sellest rääkima. (bmcr.brynmawr.edu)

Ryan Holiday tõlgendab stoikute surmamõtisklust praktilise äratusena: kui inimene meenutab, et ta võib elust lahkuda igal hetkel, muutub tähtsamaks see, mida ta teeb, mõtleb ja ütleb praegu. Surma mäletamine ei ole tema käsitluses masendus, vaid viis elu selgemaks teha. (Daily Stoic)

Massimo Pigliucci näeb stoitsismis tänapäevast tööriista hea elu jaoks. Tema käsitluses ei tähenda “loodusega kooskõlas elamine” passiivset allumist, vaid õppimist, kuidas inimene saab oma mõistust, iseloomu ja valikuid kasutada nii, et ta elaks päriselt, mitte lihtsalt reageeriks välistele sündmustele. (Google Books)

Lihtne seletus

Marcus Aureliuse mõte ei ütle ainult seda, et surma ei tasu karta. Ta küsib midagi teravamat: kas inimene on üldse elama hakanud?

Elada võib ka nii, et inimene ainult täidab päevi. Ta teeb tööd, muretseb, võrdleb, kardab, ootab paremat aega ja lükkab oma päris elu edasi. Sellisel juhul ei ole suurim kaotus mitte surm, vaid see, et elu möödub ilma sisemise alguseta.

Selle mõttetera süda on lihtne: ära oota, kuni kõik on valmis. Alusta elamist sealt, kus sinu ausam, loomulikum ja kandvam tee juba täna väikese sammu küsib.

Mida sina arvad?

Kas inimene kardab rohkem surma või seda, et ta peab lõpuks päriselt elama hakkama?

___________________________________________

Huvitavad seaduspärasused maailmast < Vajuta tekstile