Tõsise probleemi jälil …

21. sajandit kirjeldatakse sageli tehnoloogia sajandina. Räägitakse tehisarust, robotitest, andmetest, kvantarvutitest, kosmosest, kliimast, sõdadest ja uutest geopoliitilistest jõujoontest. Kõik need teemad on tõsised, kuid nende all liigub veel sügavam küsimus. Küsimus ei ole ainult selles, kui targaks muutuvad masinad, kui kiiresti kasvab majandus või kui palju töökohti kaob. Küsimus on selles, kas inimene jääb ühiskonnas elusaks tervikuks, vajalikuks ja tähenduslikuks siis, kui suur osa senisest tööst liigub masinate kätte.

Inimkonna suurim väljakutse 21. sajandil ei ole ainult töökohtade kadumine. See on nähtav sümptom. Sügavam probleem on ühiskonna “vereringe” katkemine. Seni on suur osa inimestest saanud oma koha ühiskonnas töö kaudu. Töö andis palga, aga mitte ainult palga. Töö andis rütmi, kuuluvuse, oskuse, eneseväärikuse, suhte teiste inimestega ja tunde, et minust on kellelegi kasu. Kui masin hakkab tegema järjest suuremat osa sellest, mille eest inimene varem palka sai, siis ei kao ainult ametikoht. Kaduma hakkab terve nähtamatu sild inimese ja ühiskonna vahel.

Seda muutust ei saa lahendada lihtsa lausega: inimesed peavad ümber õppima. Muidugi peab õppima. Muidugi tekib uusi ameteid. Aga see ei vasta kogu küsimusele. Kui robot teeb ära kümne inimese töö, siis ei teki tema kõrvale kümmet robotikontrollijat. Kui tehisaru teeb ära sadade inimeste andmetöö, siis ei teki asemele sama palju tehisaru juhte. Kontrolli-, hooldus- ja arenduskiht on alati õhem kui see töökiht, mida ta asendab. Just siin peitub ametlike tulevikujuttude peamine pettekoht: nad loetlevad uusi rolle, aga ei küsi piisavalt ausalt, mitu inimest neid rolle tegelikult vajab.

Veel sügavamalt vaadates pole küsimus isegi ainult töökohtades, vaid andes. Inimühiskond ei koosne kümnest või kahekümnest andeliigist. Inimesel on tohutult palju erinevaid võimeid, rolle ja funktsioone. On neid, kes avavad lapse andeid. On neid, kes hoiavad vanu inimesi. On neid, kes oskavad rahustada pinges kogukonda. On neid, kes loovad ilu, hoiavad keelt, parandavad katkisi asju, mõtestavad keerulist tehnoloogiat, taastavad usaldust, märkavad haiget inimest, õpetavad käega tegemist, hoiavad pärimust või loovad silla põlvkondade vahele. Need anded ei pruugi olla turu silmis kõige kasumlikumad, aga ilma nendeta muutub ühiskond vaeseks ka siis, kui majandusnäitajad paistavad tugevad.

Praegune maailm rahastab hästi ainult väikest osa inimlikust andeväljast. Raha koondub tehnoloogia, finantsi, energia, kaitse, ravimite, kinnisvara, andmekeskuste, platvormide, suurkaubanduse ja mõne muu suure rahavoo ümber. Need valdkonnad võivad olla vajalikud, kuid nad ei ole kogu ühiskond. Kui kogu veri koguneb ainult mõnda suurde organisse, ei muutu organism tugevamaks. Ta haigestub. Ühes kohas tekib pais, teises kohas hapnikupuudus. Sama võib juhtuda ühiskonnaga: kapital kasvab, masinad toodavad, aga inimesed kaotavad järk-järgult oma koha, oma tähenduse ja oma loomuliku osaluse.

Seepärast tuleb raha hakata uuesti mõistma verena. Raha ei ole ainult number kontol ega kasumi mõõt. Raha on ühiskonna liikumisvõime. Sinna, kuhu raha liigub, sinna tekib aeg, ruum, tähelepanu, haridus, töövahendid ja võimalus. Sinna, kuhu raha ei liigu, jääb anne kuivale. Kui õpetaja, hoidja, looja, parandaja, kogukonnaehitaja, keelehoidja või noore inimese teeavaja peab kogu oma jõu kulutama ellujäämisele, siis ei saa tema anne ühiskonda kasta. Ta on olemas, aga ühiskond ei jõua temani. See ongi katkine vereringe.

21. sajandi suurim küsimus on seega järgmine: kuidas muuta masinate loodud tootlikkus kogu ühiskonna elujõuks, mitte ainult väheste omanike ja kapitalisõlmede jõuks? Kui tehisaru ja robotid võtavad üle suure osa rutiinsest tööst, peab sellest sündiv ressurss liikuma tagasi laia andevälja. Mitte nii, et kõigile antakse natuke vaikimisraha, vaid nii, et ühiskonna tegelikud funktsioonid saavad uuesti kanda. Lapsed vajavad inimesi, mitte ainult ekraane. Vanad inimesed vajavad kohalolu, mitte ainult seadmeid. Noored vajavad mõtestajaid, mitte ainult infot. Kogukonnad vajavad usaldust, mitte ainult internetiühendust. Tehnoloogia vajab eetilist ja inimlikku tõlget, mitte ainult kiiremat kasutuselevõttu.

Siin pannakse proovile ka riigi tegelik funktsioon. Riik ei saa tulevikus olla ainult maksukoguja, toetuste jagaja ja ümberõppe korraldaja. Need on vajalikud, aga neist ei piisa. Riigi sügavam ülesanne on hoida ühiskonna vereringet. Riik peab küsima, kas raha liigub tagasi sinna, kus sünnib inimese kandvus: haridusse, kultuuri, tervisesse, laste arengusse, kohalike oskuste hoidmisse, vaimse toe süsteemidesse, kogukondadesse ja nendesse andeliikidesse, mida turg üksi ei märka. Kui riik laseb kogu tootlikkuse kasul koguneda ainult suurtesse sõlmedesse, siis ta ei ole enam ühiskonna hoidja, vaid trombi kaitsja.

Samas ei tohi riik muutuda ka uueks kõiketeadvaks jagajaks, kes otsustab bürokraatlikult, milline anne on lubatud ja milline mitte. See oleks teine oht. Kui andevälja rahastamine muutub ainult projektikeeleks, komisjonideks, poliitiliseks truuduseks ja taotlusvormideks, siis ei teki elavat vereringet. Tekib torustik, kus veri jõuab nendeni, kes oskavad süsteemile meeldida. Õige lahendus peab olema targem: ta peab vaatama vilja. Kelle töö suurendab usaldust, oskust, tervist, mõistmist, ilu, vastutust ja ühiskonna kandvust? Kelle kaudu hakkavad teised inimesed paremini elama, õppima, looma ja vastutama?

Tehisaru ise ei ole vaenlane. Robot ei ole iseenesest kuri. Masin võib vabastada inimese raskest, korduvast ja kurnavast tööst. Aga kui masin vabastab inimese tööst ilma, et ühiskond annaks talle uue väärika koha, siis ei ole see vabanemine. Siis on see eemaldamine. Vabanemine sünnib alles siis, kui inimene ei pea enam konkureerima masinaga selles, milles masin on temast parem, vaid saab kanda seda, milles inimene on asendamatu: tähendust, vastutust, suhet, ilu, hoolt, mõistmist, loovat otsust ja elavat kohalolu.

Sellepärast ei ole tuleviku keskne küsimus: kas tööd jätkub? Vanas mõttes ei pruugi jätkuda. Keskne küsimus on: kas ühiskond suudab näha inimese väärtust laiemalt kui palgatöö? Kas ta suudab rahastada andeid, mida masin ei kanna? Kas ta suudab hoida elus need funktsioonid, mille kadumisel muutub inimene küll tehnoloogiliselt võimsaks, aga sisemiselt tühjaks?

Kui sellele küsimusele ei vastata, kasvab viha. Kasvab usaldamatus. Kasvab tunne, et maailm on ehitatud väheste jaoks. Inimesed hakkavad otsima süüdlasi, päästjaid, ideoloogiaid ja tugevaid käsi. Töökohtade kadumine võib siis muutuda poliitiliseks tulekahjuks, kultuuriliseks murdumiseks ja vaimseks kriisiks. Aga kui sellele küsimusele vastatakse õigesti, võib sama tehnoloogiline murrang avada uue ajastu: masinad teevad rohkem rutiini, inimene saab rohkem kanda oma pärisannet, ühiskond muutub mitmekesisemaks ja raha hakkab liikuma sinna, kus elu tegelikult kasvab.

Inimkonna suurim väljakutse 21. sajandil on seega õppida uuesti vereringet hoidma. Mitte ainult majanduses, vaid kogu ühiskonna kehas. Raha peab liikuma sinna, kus on elu funktsioon. Tehnoloogia peab teenima inimest, mitte võtma inimeselt tema koha. Riik peab hoidma andevälja, mitte ainult kapitali. Ja inimene peab õppima nägema, et tema väärtus ei sõltu ainult sellest, kas turg tema töökoha parasjagu ära ostab.

Kõige lühemalt võib selle kokku võtta nii: 21. sajandi põhiküsimus ei ole, kas masinad muutuvad targaks. Nad muutuvad. Küsimus on, kas inimene ja ühiskond muutuvad piisavalt targaks, et masinate loodud jõud ei koguneks väheste kätte, vaid hakkaks toitma kogu inimliku ande välja. Kui raha jääb sõlmedesse, tekib tromb. Kui raha hakkab läbima andeid, võib inimkond saada esimest korda tõeliselt täisvereliseks.

Millega tegeleb meie instituut < vajuta lingile