Mees ja naine?

On asju, mida inimene hakkab mõistma väga lihtsatest nähtustest. Laps näeb, et päevale järgneb öö, suvele sügis, seemnest kasvab taim ja linnul on kaks tiiba. Ta ei oska veel rääkida suurtest seaduspärasustest, tasakaalust ega elu sügavast korrast, aga ta näeb midagi väga tähtsat: maailm ei liigu üheainsa jõuga. Maailm liigub koostöös.

Nii on ka mees- ja naispoolega. See ei ole kõigepealt võistlus, kumb on parem. See ei ole ainult vana komme, mida inimesed on ajaloos harjunud kordama. See on sügavam elu loogika. Elu ei sünni sellest, et kõik oleks ühesugune. Elu sünnib sellest, et erinevad pooled kohtuvad, täiendavad teineteist ja loovad midagi, mida kumbki üksi ei saa luua.

Väikesele lapsele saab seda seletada väga lihtsalt. Kui linnul oleks ainult üks tiib, ei saaks ta lennata. Kui inimesel oleks ainult üks käsi, saaks ta küll midagi teha, aga kahe käega saab hoida, ehitada ja kaitsta palju paremini. Kui taimel oleks ainult seeme, aga poleks mulda, ei hakkaks ta kasvama. Kui oleks ainult muld, aga poleks seemet, ei sünniks uut taime. Mõlemad on vajalikud, sest elu vajab erinevust, mis oskab koostööd teha.

Poiss ja tüdruk näitavad looduses seda sama suurt põhimõtet kõige nähtavamal kujul. Poiss ei ole tüdrukust tähtsam ja tüdruk ei ole poisist tähtsam. Nad on erinevad elu pooled. Ühe kaudu tuleb üks vajalik osa, teise kaudu teine vajalik osa. Bioloogilise elu jätkumiseks on vaja nende kahe erineva poole kohtumist. Kui see kohtumine täielikult kaoks, ei sünniks uusi lapsi, ei jätkuks perekondi, rahvaid ega inimkonda. See on nii lihtne, et vahel just lihtsuse pärast jääb see täiskasvanul märkamata.

Aga siin tuleb olla väga täpne. Mees- ja naispool ei tähenda seda, et kõik poisid peavad olema ühesugused ja kõik tüdrukud ühesugused. Iga inimene on kordumatu. Mõni poiss on õrn ja vaikne, mõni tüdruk julge ja tormiline. Mõni mees oskab väga hästi hoida, mõni naine oskab väga hästi juhtida. Inimese väärtus ei mahu ühte lihtsasse vormi. Me ei räägi kastidest, kuhu laps suruda. Me räägime elu sügavamast koostööloogikast, mille kaudu erinevus ei muutu sõjaks, vaid kandvaks tervikuks.

Meie mõistmise evolutsioon algabki sellest, et me lõpetame erinevuse kartmise. Varem on inimesed sageli teinud ühe suure vea: nad on muutnud mees- ja naispoole võimuvõitluseks. Üks pool on püüdnud teist valitseda, alandada või oma mõõdu järgi ümber teha. Siis kaob elu tarkus ära. Sest erinevus ei ole antud selleks, et üks pool teise hävitaks. Erinevus on antud selleks, et elu saaks rohkemaks, kui kumbki pool üksinda oleks.

Tänapäev võib teha teise vea: erinevust püütakse üldse ära kustutada. Siis öeldakse justkui, et vahet pole, kõik on üks ja sama. Aga loodus ei räägi nii. Looduses on erinevus kõikjal. On juur ja oks. On meri ja kallas. On seeme ja muld. On päike ja vihm. On sissehingamine ja väljahingamine. Kui kõik oleks ainult üks ja sama, jääks liikumine seisma. Elu ei vaja ühesugusust, vaid kooskõla.

Siin peitubki teine globaalne probleem, mille mõistmine on ülioluline elu toimimise ja õitsemise seisukohast. Kui esimene suur probleem on see, kuidas inimkond suudab jagada oma loodud jõudu, tehnoloogiat, raha ja vastutust nii, et ühiskonna vereringe ei katkeks, siis teine sama sügav probleem on see, kas inimkond suudab veel mõista elu kahe poole koostööd. Kui mees- ja naispool, jõud ja hool, suund ja vastuvõtt, mõte ja tunne, piir ja vabadus lähevad üksteise vastu sõtta, hakkab kultuur väsima. Kui need pooled õpivad uuesti teineteist austama, võib ühiskond hakata paranema sealt, kust elu tegelikult algab: kodust, lapsest, suhtest, vastutusest ja teineteise kuulamisest.

Mida targemaks inimene saab, seda vähem ta küsib: kumb pool võidab? Ta hakkab küsima: kuidas need pooled koos elu kannavad?

Kui meespool kaotab austuse naispoole vastu, muutub jõud kergesti käsutamiseks. Kui naispool kaotab austuse meespoole vastu, muutub hoidmine kergesti süüdistuseks. Kui suunamine ja märkamine lähevad lahku, hakkab pere, kool, kogukond ja ühiskond väsima. Siis pole enam kaks tiiba, vaid kaks poolt, mis sikutavad lindu eri suunda. Lind ei tõuse, vaid kukub.

Aga kui mees- ja naispool õpivad teineteist kuulama, sünnib teine kvaliteet. Siis ei ole meespool lihtsalt jõud, vaid vastutav suund. Siis ei ole naispool lihtsalt tunne, vaid elu märkav ja hoidev tarkus. Siis ei tähenda erinevus lõhet, vaid võimalust. Siis saab kodust koht, kus laps õpib, et maailm ei püsi ainult tugevuse ega ainult helluse peal. Ta püsib siis, kui tugevus oskab hoida ja hellus oskab suunata.

Rahvas on seda omal moel ammu öelnud: mees on pea ja naine on kael. Seda lauset ei pea lugema nii, nagu üks pool oleks tähtis ja teine kõrvaline. Keha tarkuses ei ole pea ja kael vastased. Pea näeb, mõtleb ja otsib suunda. Kael ühendab, pöörab ja teeb võimalikuks, et pea üldse saab vaadata sinna, kuhu elu kutsub. Pea ilma kaelata on kange. Kael ilma peata ei näe. Koos saavad nad liikuda.

Sama pilt kordub mujalgi. Vorm vajab sisu ja sisu vajab vormi. Kui on ainult vorm, aga sisu pole, jääb alles tühi kest. Kui on ainult sisu, aga vormi pole, jääb kõik laiali. Mõte vajab tunnet, sest mõte ilma tundeta võib minna külmaks. Tunne vajab mõtet, sest tunne ilma mõtteta võib minna tormiseks. Vabadus vajab piiri, sest ilma piirita võib vabadus muutuda lõhkumiseks. Piir vajab vabadust, sest ilma vabaduseta muutub piir vanglaks. Elu õpetab igal pool sama: üks pool ei tohi teist alla neelata, vaid peab õppima temaga koos kandma.

Seda sama saab vaadata kogu inimkonna tasandil. Inimkond on kaua õppinud, mida teha erinevusega. Alguses kardeti erinevust. Siis püüti seda valitseda. Hiljem hakati selle vastu mässama. Nüüd on ees järgmine samm: õppida erinevust mõistma. Mitte vana võimukorra taastamiseks, vaid elu sügavama koostöö nägemiseks.

Kui koolilaps küsib, miks on poissi ja tüdrukut vaja, siis ei pea talle vastama keerulise loenguga. Võib öelda rahulikult: elu vajab kahte erinevat poolt, sest uus elu sünnib koostööst. Nii nagu taim vajab seemet ja mulda, nii vajab inimelu mees- ja naispoolt. Üks ei ole teisest parem. Mõlemad on vajalikud. Kui üks pool kaob, ei saa elu samal viisil edasi sündida.

Ja kui täiskasvanu küsib sama küsimust sügavamalt, võib vastata: mees- ja naispool on elu õpetus sellest, et erinevus ei ole vaenlane. Erinevus on värav, mille kaudu sünnib uus võimalus. Seal, kus erinevus muutub võimuvõitluseks, hakkab elu väsima. Seal, kus erinevus muutub austavaks koostööks, hakkab elu õitsema.

Meie mõistmise evolutsioon ei seisne selles, et me kustutame mees- ja naispoole ära. See seisneb selles, et me kasvame välja rumalast vastasseisust. Me õpime nägema, et elu ei ole ehitatud ühe poole ülemvõimule, vaid kahe poole kooskõlale.

Üks tiib ei tee lindu. Üks käsi ei ehita kodu nii hästi kui kaks. Üks pool ei kanna elu edasi. Elu sünnib seal, kus erinevad pooled ei hävita teineteist, vaid õpivad koos kandma.

Ja võib-olla just sellest algabki kultuuri paranemine: kui me õpetame lapsele, et erinevus ei ole põhjus sõjaks, vaid võimalus koostööks; et poiss ja tüdruk ei ole vastased, vaid elu kaks erinevat ust; et mees ja naine ei pea teineteist valitsema ega kustutama, vaid õppima nägema, mida teine kannab.

Siis saab meie mõistmine kasvada järgmisele tasandile. Mitte tagasi vanasse aega, vaid edasi küpsemasse aega. Aega, kus elu ei pea enam tõestama ühe poole võitu, vaid saab jälle otsida tervikut.

Pea näeb.
Kael pöörab.
Süda tunneb.
Käed teevad.
Ja elu liigub siis, kui kõik need ei võitle omavahel, vaid teenivad ühist tervikut.

Millega tegeleb meie instituut < vajuta lingile