Tulin, olin, läksin?

Iga inimene võiks vähemalt korra elus peatuda kolme küsimuse ees: kust ma tulen, mida ma siin teen ja kuhu ma lähen?

Need ei ole ainult filosoofide, usklike või vanade inimeste küsimused. Need on inimese põhiküsimused. Laps küsib neid oma vaiksel viisil juba siis, kui ta tahab teada, kes ta on. Noor küsib neid siis, kui ta otsib oma teed. Täiskasvanu küsib neid siis, kui elu ei lähe enam ainult harjumusest edasi. Vana inimene küsib neid siis, kui ta hakkab aru saama, et saavutused, tiitlid, varad ja õigustused ei vasta inimese eest kõige sügavamale küsimusele: kas ma elasin oma elu päriselt läbi?

Me võime kaua tegutseda nii, nagu need küsimused ei oleks tähtsad. Me võime töötada, osta, müüa, ehitada, võidelda, kasvatada lapsi, vaielda poliitika üle, tervendada keha, otsida tunnustust ja karta kaotust. Aga ühel hetkel tuleb elu inimese ette ja küsib lihtsalt: mille järgi sa üldse elad?

Kust ma tulen?

Esimene vastus on lihtne: ma tulen oma vanematest, perekonnast, rahvast, keelest, kodust, ajaloost ja kehast. See on tõsi, aga mitte kogu tõde.

Inimene ei tule maailma tühja lehena. Ta tuleb kaasa kehaga, millel on oma pärand. Ta tuleb närvisüsteemiga, tundlikkusega, tugevustega, nõrkustega, perekonna lugudega, rahva hirmude ja lootustega. Mõnikord kannab laps juba varakult seletamatut annet. Mõnikord kannab ta seletamatut hirmu. Mõnikord tõmbab teda mingi vana muster, mida ta ei ole selles elus veel teadlikult õppinud. Mõnikord näeme lapses midagi, mis on suurem kui ainult kasvatus.

Seda võib nimetada pärandiks. Mõni nimetab seda hingemäluks. Mõni nimetab seda reinkarnatsiooniks. Mõni ütleb lihtsalt: elu ei alga nullist.

Kõige ettevaatlikumalt võib öelda nii: inimene tuleb sealt, kus veel ei olnud tema konkreetset vormi — tema nime, keha, isiksust ja elulugu — aga oli juba suund. See suund otsis kohta, kus saada nähtavaks: perekonda, keha, aega, keskkonda, keelt ja olukordi, mille kaudu inimene hakkab ennast alles looma.

See ei tähenda, et kõik oleks ette määratud. Vastupidi. See tähendab, et inimene sünnib pärandite ristteele. Temas kohtuvad geenid, perekonna lood, rahva mälu, nähtamatu tundlikkus, isiklik anne ja tuleviku võimalus. Tema elu ülesanne ei ole neid kõiki pimesi korrata, vaid õppida eristama: mis on kingitus, mis on koorem, mis on vana hirm, mis on tõeline kutsumus.

Inimene tuleb pärandist, aga ta ei pea jääma pärandi vangiks.

Teine küsimus on kõige praktilisem. Mida ma siin teen? Milleks ma elan? Milleks mulle anti keha, hääl, mõistus, süda, töövõime, suhted ja aeg?

Paljud vastavad sellele küsimusele väliselt: ma pean hakkama saama, raha teenima, pere kasvatama, maja ehitama, töö ära tegema. Ka see on tõsi. Aga sügavamalt ei ole inimene siin ainult ellujäämiseks. Loom jääb ellu. Masin töötab. Inimene peab midagi läbi lugema.

Elu annab inimesele pidevalt tagasisidet. Mõni samm teeb teda vabamaks, ausamaks ja elavamaks. Mõni samm teeb teda kitsamaks, vihasemaks ja sõltuvamaks. Mõni suhe kasvatab. Mõni suhe kulutab. Mõni töö annab jõudu. Mõni töö sööb hinge ära. Mõni unistus avab inimese. Mõni unistus teeb temast omaenda ego teenri.

Sellepärast ei peaks inimene küsima ainult: “mida ma tahan?” Ta peaks küsima ka: mida minu elu minu ümber teeb?

Kas minu sõnad loovad selgust või segadust?
Kas minu töö kasvatab elu või ainult väsitab?
Kas minu armastus teeb teise vabamaks või seob ta minu hirmu külge?
Kas minu usk, maailmavaade või veendumus teeb mind alandlikumaks ja vastutavamaks või üleolevaks ja pimedaks?
Kas ma kordan vana mustrit või loon uut kandvust?

Inimene on nagu kastekann. Igaüks meist valab midagi maailma: sõnu, tähelepanu, raha, viha, rahu, hoolt, survet, usaldust, hirmu, tarkust või segadust. Küsimus ei ole ainult selles, kui palju meis vett on. Küsimus on selles, kuhu ja kuidas me seda valame.

Kui inimene valab oma elu kohta, kus see kasvatab elu, hakkab tema ümber midagi õitsema. Kui ta valab oma jõu kohta, mis ainult kasutab teda ära, hakkab ta tühjaks jooksma. Kui ta valab viha, kasvab viha. Kui ta valab hirmu, kasvab hirm. Kui ta valab selgust ja vastutust, võib ka väike koht tema ümber muutuda.

Mida ma siin teen?
Ma õpin nägema, mida ma maailma sisse valan.
Ma õpin eristama, mis minus on vana kordus ja mis on tõeline suund.
Ma õpin muutma pärandi vastutuseks, valu mõistmiseks ja ande teenimiseks.

Kolmas küsimus on kõige vaiksem ja kõige raskem. Kuhu ma lähen?

Tavaliselt mõeldakse selle all surma. Aga tegelikult algab see küsimus palju varem. Inimene läheb kogu elu sinna, kuhu tema mõtted, harjumused, armastus, hirmud ja valikud teda viivad. Ta ei jõua ühel päeval täiesti võõrasse kohta. Ta liigub juba praegu oma sisemaailma suunas.

Kui inimene elab kogu elu vihas, siis viib viha teda kitsamasse maailma. Kui ta elab ainult ihades, siis viib iha teda kordusesse. Kui ta elab süüs, siis võib süü teha tema sisemaailmast vangla. Kui ta elab armastuses, aga ilma piirita, võib ta ennast ära kaotada. Kui ta elab tõe otsimises, pausis ja vastutuses, hakkab tema maailm avarduma.

Pärast keha kadumist ei lähe inimene lihtsalt “ära”. Vähemalt võib inimene nii mõelda: ta liigub edasi oma mõttemaailma püsivasse ainesse. Mitte tagasi vanasse tuppa, vaid edasi sellesse arenguruumi, mille ta oma elu jooksul on avanud. Kui tema mõttemaailm oli kitsas, võib ta jääda kordama. Kui see oli avar, õppiv ja armastav, võib ta liikuda suuremasse ruumi.

Meie mõttemaailm ei koosne ainult Maast. Inimene mõtleb ka tähtedest, lõpmatusest, nähtamatust, tulevikust, igavikust ja kodust, mille kohta tal pole kaarti. Kui inimene suudab mõelda universumist, siis on temas juba avarama ruumi suund. See tähendab, et inimese tee ei pea lõppema ainult maise mäluga. Tema areng võib jätkuda selles suunas, mida tema mõttemaailm suudab kanda.

Aga siin on karm ja õiglane seadus: inimene ei pääse edasi ainult sooviga. Ta ei pääse oma sisemisest vanglast välja lihtsalt sellepärast, et tal on ebamugav. Ta peab laskma surra sellel mõttevormil, mis teda kinni hoiab. Mõni peab surema oma uhkusele. Mõni oma ohvrirollile. Mõni oma sõltuvusele. Mõni oma vihale. Mõni oma enesepildile. Mõni sellele loole, mille abil ta ennast kogu elu õigustas.

Vabanemine ei ole alati koha vahetamine. Sageli on vabanemine vana mina lõppemine.

Miks need kolm küsimust on tähtsad?

Sest ilma nendeta võib inimene elada terve elu võõra mustri sees.

Ta võib arvata, et tema hirm on tema iseloom.
Ta võib arvata, et tema pärand on tema saatus.
Ta võib arvata, et tema viha on õiglus.
Ta võib arvata, et tema edu on kandvus.
Ta võib arvata, et tema kordus on armastus.
Ta võib arvata, et tema mõttemaailm on kogu maailm.

Need kolm küsimust teevad inimeses pausi.

Kust ma tulen?
See küsimus aitab näha pärandit.

Mida ma siin teen?
See küsimus aitab näha vastutust.

Kuhu ma lähen?
See küsimus aitab näha suunda.

Kui inimene neid küsimusi ei küsi, juhib teda sageli inerts: vana perekonnamuster, vana hirm, vana rahvuslik valu, vana sõltuvus, vana ideoloogia, vana enesepilt. Ta kõnnib teed, mille keegi teine enne teda sisse tallas. Ta võib olla väga aktiivne, aga mitte vaba. Ta võib olla edukas, aga mitte ärkvel. Ta võib olla tark, aga mitte läbi lugenud.

Kui inimene need küsimused ausalt ette võtab, võib tema elu hakata muutuma. Mitte kohe suureks ja väliseks, vaid sisemiselt täpsemaks. Ta hakkab nägema, mida ta kannab. Ta hakkab märkama, mida ta kordab. Ta hakkab mõistma, millist maailma ta oma sõnade, valikute ja armastusega kasvatab.

Ja võib-olla jõuab ta ühel hetkel lihtsa vastuseni:

Ma ei tulnud tühjusest.
Ma ei ole siin juhuslikult.
Ma ei lähe lihtsalt kaduma.