Kas oleme unustanud …

Iga inimese elus on nii head kui halba. Seda ei pea kellelegi kaua seletama, sest igaüks tunneb seda omaenda päevadest. On hetki, kus inimene ärkab rahulikult, mõte on selge, süda on avaram ja isegi raskemad asjad tunduvad kuidagi kantavad. Ja siis on päevi, kus kõik hakkab justkui valest otsast hargnema. Mõni sõna puudutab valusalt, mõni uudis teeb ärevaks, mõni vana mälestus tõuseb seest üles, mõni hirm hakkab end väga tõsise tõe pähe pakkuma. Inimene võib samal päeval tunda lahkust ja kadedust, julgust ja väsimust, lootust ja pahameelt. See ei tähenda, et ta oleks halb või hea ühe lihtsa sildi järgi. See tähendab, et ta on elus ja tema sees liigub palju.

Aga inimese elu ei kujune ainult sellest, mis tema sisse tuleb. Väga palju sõltub sellest, millele ta enda sees koha annab. Mõtteid võib tulla igast suunast. Mõni mõte tuleb hirmust, mõni väsimusest, mõni lapsepõlvest, mõni teiste inimeste arvamustest, mõni ühiskonna pingest, mõni peres kantud mustrist, mõni aga sügavamast äratundmisest. Mõte võib tulla väga kiiresti ja väga jõuliselt. Ta võib tunduda kohe tõena, kuigi on tegelikult ainult esimene reaktsioon. Ta võib öelda inimesele: vihasta, karda, süüdista, põgene, tõesta, murra, anna alla. Aga ükskõik kui tugevalt mõte tuleb, ei ole ta veel käsk. See on koht, mida inimene peab hakkama oma elus nägema.

Vabadus ei tähenda seda, et inimesele ei tuleks enam kunagi raskeid, tumedaid või segaseid mõtteid. Selline vabadus oleks pigem ilus kujutlus kui päris elu. Tõeline vabadus algab palju vaiksemalt. Ta algab sellest hetkest, kus inimene märkab, et mõte tuli tema juurde, aga tema ei pea sellele kohe jah ütlema. Ta võib seda vaadata. Ta võib lasta esimesel lainel mööduda. Ta võib küsida, kas see mõte teeb teda selgemaks või kitsamaks, kas see aitab midagi parandada või ainult kasvatab uut vaenlast, kas see juhatab teda vastutuse poole või õpetab vastutust kellegi teise kaela lükkama.

Just siin saab vana ütlus “head lapsed kasvavad vitsata” sügavama tähenduse. See ei tähenda, et hea inimene ei eksi, ei komista ega vaja kunagi õpetust. Kõik vajavad õpetust. Aga inimene, kes õpib märguannet lugema, ei vaja alati kõige karmimat õppetundi. Ta ei pea ootama, kuni suhe puruneb, keha karjub, usaldus kaob või elu paneb ta jõuga peatuma. Ta kuuleb mõnikord juba vaiksemat koputust. Ta tajub, kui sõna, mida ta hakkab ütlema, teeb rohkem haiget kui aitab. Ta märkab, kui tema sees kasvab kibedus, mis ei vii teda tegelikult õiguse, vaid kõvenemise poole. Ta tunneb ära hetke, kus hirm tahab saada juhiks, kuigi peaks olema ainult märguanne.

Elu esimene õpetus ei ole vits. Esimene õpetus on sageli palju pehmem: rahutus, ebamugavus, sisemine tõrge, tunne, et midagi ei ole päris õige. Kui inimene oskab seda lugeda, võib ta muuta suunda enne, kui asi läheb valusaks. Kui ta aga seda ei loe, muutub õpetus tugevamaks. See ei pea tähendama karistust. Pigem tähendab see, et elu teeb nähtavamaks selle, mida inimene ei tahtnud väiksema märguande kaudu näha. Kui inimene ei kuula oma väsimust, võib keha teda peatama hakata. Kui ta ei kuula oma hirmu, võib hirm hakata juhtima tema suhteid ja otsuseid. Kui ta ei loe oma väikest valet, võib sellest kasvada terve eluviis, mis lõpuks enam ei kanna.

Sellepärast ei ole kõige olulisem küsimus see, miks inimese elus üldse raskeid mõtteid ja halbu hetki on. Need kuuluvad elu juurde. Olulisem küsimus on: mida inimene teeb siis, kui need mõtted tulevad? Kas ta annab neile kohe oma hääle, käed ja jalad, või suudab ta korraks peatuda? Inimene ei saa alati valida, milline mõte esimesena tuleb, aga ta saab tasapisi õppida valima, millist mõtet ta toidab. Mõni mõte tahab inimeses kasvatada viha, teine rahu. Mõni mõte tahab teha südame kitsaks, teine avaramaks. Mõni mõte tahab inimest panna ainult vastu seisma, teine aitab tal näha, mida tegelikult parandada saab.

See ei ole kerge töö, aga see on väga inimlik töö. Keegi ei õpi seda ühe päevaga. Peatumist õpitakse nagu kõndimist. Alguses kukutakse palju. Mõnikord ütleb inimene jah mõttele, millele oleks pidanud ei ütlema. Mõnikord ütleb ta ei heale võimalusele, sest hirm oli liiga vali. Mõnikord saab ta alles hiljem aru, et teda ei juhtinud mitte tõde, vaid vana haav. Aga kui ta hakkab seda märkama, on kasv juba alanud. Ta ei pea ennast iga vea pärast purustama. Ta võib võtta vea tagasisidena ja küsida, mida elu talle selle kaudu näitas.

Head lapsed kasvavad vitsata mitte sellepärast, et nad oleksid veatud, vaid sellepärast, et nad õpivad enne, kui elu peab väga kõvasti raputama. Sama kehtib täiskasvanu kohta. Hea inimene ei ole see, kellele ei tule kunagi halb mõte. Hea inimene on see, kes ei anna igale halvale mõttele oma elu juhtimist. Ta võib tunda hirmu, aga ei tee hirmust peremeest. Ta võib tunda viha, aga ei tee vihast maailmavaadet. Ta võib tunda väsimust, aga ei kuuluta selle põhjal kogu elu mõttetuks. Ta võib kuulata rasket mõtet ja öelda: ma näen sind, aga ma ei lähe sinuga kaasa.

Nii hakkab inimene vaikselt kasvama. Mitte suure käraga, mitte teistele tõestades, mitte ennast paremaks kuulutades, vaid omaenda sisemises ruumis. Ta õpib ütlema ei sellele, mis teda pimedamaks teeb, ja jah sellele, mis temas elu hoiab. Ta ütleb jah aususele, väikesele heale sammule, rahunemisele enne vastamist, andeks palumisele, õppimisele, kannatlikkusele ja sellele vaiksele teadmisele, et inimene ei pea olema oma esimese reaktsiooni vang. Sellest algabki elu, kus vits ei pea olema esimene õpetaja. Inimene hakkab kuulma vaiksemat õpetust.

Ja võib-olla ongi igaühes meist veel alles see laps, kes tahab kasvada vitsata. See osa meist, kes ei taha enne murduda, kui mõistab. See osa, kes tahab peatuda enne haiget tegemist. See osa, kes tahab õppida ütlema igale mõttele kas jah või ei mitte pimedast harjumusest, vaid selgema südamega. Sest lõpuks ei kujunda inimest ainult see, mis tema elus juhtub. Inimest kujundab ka see, millele ta enda sees nõusoleku annab.