Kordus ja kordumatus

Elu on kummaline selle poolest, et ta näib korraga kordavat ja mitte kunagi täpselt kordavat. Päev järgneb päevale, kevad tuleb pärast talve, seemnest kasvab taim, laps sünnib emast, laul võib kõlada uuesti ja uuesti, sama sõna võib olla tuhandete inimeste suus. Kõikjal on mingi kordus. Ilma korduseta ei tunneks me maailma ära, ei tekiks liike, keelt, mälu, õpetust ega kultuuri. Aga samal ajal ei leia me looduses kahte täiesti ühesugust lehte, kahte täiesti ühesugust pilve, kahte täiesti ühesugust last, kahte täiesti ühesugust päeva ega isegi kahte täiesti ühesugust hingetõmmet. Miski kordub ja ometi ei kordu miski täielikult. Just selles pinges seisab arengu sügav loogika.

Kui maailmas oleks ainult kordus, muutuks elu koopiaks. Siis sünniks iga asi ainult selleks, et korrata juba olemasolevat vormi, ja arengul ei oleks enam tõelist ruumi. Kõik oleks nagu lõputu jäljendamine: sama kuju, sama tee, sama vastus, sama tulemus. Sellises maailmas võiks olla püsivus, aga mitte elav uuenemine. Kui aga maailmas oleks ainult kordumatus ja midagi ei saaks üldse korduda, oleks kõik eraldatud üksikuteks nähtusteks. Üks asi ei tunneks teist ära, üks inimene ei mõistaks teise kogemust, üks heli ei moodustaks teisega meloodiat, üks põlvkond ei saaks teisele midagi edasi anda. Siis poleks mustrit, resonantsi ega õppimist. Elu vajab mõlemat: kordust, et maailm püsiks loetav, ja kordumatust, et maailm saaks areneda.

Vormi tasandil on kõik kordumatu. Isegi seal, kus inimese silm näeb ühesugusust, on tegelikult erinevus olemas. Kaks sama puu lehte võivad täita sama tööd ja näida esmapilgul väga sarnased, aga nende kasvunurk, soonestik, valguse saamine, tuule puudutus, mikrokahjustused ja ajalugu on erinevad. Kaks tehases valmistatud kruvi võivad tulla samast masinast ja olla sama mõõduga, aga nende pind, metallisisene jaotus, asukoht, kasutuslugu ja kulumine ei ole kunagi absoluutselt identsed. Vorm astub alati ruumi, aega, suhtesse ja tagasisidesse. Seepärast ei saa vorm olla täielik koopia. Ta võib sarnaneda, aga ta ei ole sama.

Funktsioon võib aga korduda. Lehe funktsioon võib korduda: võtta valgust, osaleda hingamises, toita puud. Kruvi funktsioon võib korduda: siduda, kinnitada, hoida kahte detaili koos. Südame funktsioon võib korduda inimesest inimesse: hoida rütmi, jaotada elu, anda kehale vereringe. Ema, õpetaja, arst, aednik ja sõber võivad kanda eri vormides sama hoolimise funktsiooni. Kaitsmine võib avalduda nahas, kodus, seaduses, immuunsüsteemis või inimese julguses öelda õigel hetkel ei. Vormid on erinevad, aga funktsioon võib olla äratuntavalt sama.

Sisu saab korduda mustrina, tähendusena või läbivooluna, kuid iga kord, kui see sisu astub uude vormi, saab ta uue näo. Armastus võib korduda, aga ta ei näe kunagi täpselt samasugune välja. Ühe inimese armastus on vaikne kohalolu, teise oma on julge kaitsmine, kolmanda oma on kannatlik õpetamine, neljanda oma on andeks palumine. Sama sisu liigub, kuid vorm muudab tema nähtava avaldumise kordumatuks. Nii ei ole maailm ei surnud koopiate masin ega juhuslike üksiknähtuste hunnik. Maailm on kordumatute vormide ja korduvate funktsioonide elav kohtumine.

Sellest kohtumisest sünnib resonants. Kui vormid oleksid täiesti ühesugused, ei oleks neil vaja üksteisega häälestuda; nad oleksid lihtsalt koopiad. Kui aga funktsioonid ei korduks üldse, poleks neil ka midagi ühist, mille kaudu häälestuda. Resonants tekib seal, kus kordumatud vormid kannavad äratuntavalt sarnast või sama funktsiooni. Kaks inimest ei ole samad, aga nad võivad mõista teineteist, sest mõlemas liigub sama igatsus, sama hirm, sama vastutus või sama anne. Kaks lauljat ei laula kunagi täiesti ühtemoodi, aga sama meloodia võib nende kaudu luua ühise mustri. Kaks kultuuri võivad olla väga erinevad, aga mõlemad võivad kanda kodu, leina, pühaduse, töö, lapse ja vanema austamise funktsiooni. Ühine muster ei teki vormide täielikust samasusest, vaid sellest, et erinevad vormid osalevad samas funktsionaalses läbivoolus.

See aitab mõista ka arengut. Areng ei ole ainult vana säilitamine ega ainult vana purustamine. Kui säilitame ainult vana vormi, muutub elu jäigaks. Kui lõhume kõik vormid, kaotame järjepidevuse. Terve areng hoiab alles funktsiooni, aga laseb vormil uueneda. Perekond võib muutuda, aga lapse hoidmise funktsioon peab säilima. Kool võib muutuda, aga õppimise ja ande äratundmise funktsioon peab süvenema. Riik võib muutuda, aga ühiskondliku läbivoolu ja kaitse funktsioon ei tohi kaduda. Usk võib muuta oma keelt, aga inimese sisemise küpsemise ja pühaduse tunnetamise funktsioon peab jääma elavaks. Teadus võib muuta oma meetodeid, aga tegelikkuse täpsema mõistmise funktsioon peab kandma edasi.

Kui areng kaotab funktsiooni, muutub ta pelgaks uuendamise hulluseks. Siis vahetatakse vorme ainult sellepärast, et uus paistab uus. Aga kui areng kardab iga uut vormi, muutub ta tardumiseks. Siis kaitstakse vana kesta ka siis, kui sisu on sealt juba lahkunud. Mõlemad on elule ohtlikud. Ühes kaob juur, teises kaob kasv. Terve areng küsib seetõttu: millist funktsiooni vana vorm kandis, kas see funktsioon on hääbumas ja millist uut vormi ta nüüd vajab, et edasi kanda?

Sama kehtib inimese kohta. Inimene sünnib perekonda, rahvasse, keelde, aega ja ühiskonda, kus palju asju kordub. Ta saab nime, keha, pärilikkuse, kasvatuse, harjumused, hirmud ja lootused. Aga ta ei ole nende koopia. Tema vorm on kordumatu: tema keha, tundlikkus, ajalugu, kohtumised, haavad, anded ja sisemine rütm ei kuulu kellelegi teisele. Ometi võivad temas korduda perekonna mustrid, rahva mälud, inimkonna hirmud, armastuse igatsus, õiglustunne, loomise soov ja vajadus kuuluda. Inimese ülesanne ei ole ennast täiesti vanast lahti rebida ega ka vanaks koopiaks jääda. Tema ülesanne on ära tunda, millist funktsiooni ta kannab kordumatu vormina.

Just siin muutub korduse ja kordumatuse mõistmine väga praktiliseks. Kui me vaatame last ainult korduse kaudu, küsime: kas ta on nagu teised, kas ta mahub mõõtu, kas ta täidab etteantud vormi? Kui me vaatame last ainult kordumatuse kaudu, võime unustada, et ta vajab ka rütmi, piiri, harjutust ja järjepidevust. Õige küsimus on sügavam: milline korduv inimlik funktsioon tahab selles kordumatus lapses sündida? Kas ta kannab õpetamise, kuulamise, loomise, kaitsmise, ühendamise, parandamise, uurimise või millegi muu funktsiooni? Kui see leitakse, ei pea last suruma vanasse kasti ega jätma teda ka vormita vabadusse. Teda saab aidata nii, et tema kordumatu vorm õpib kandma elavat funktsiooni.
Ühiskonnas on sama seaduspära. Kui ühiskond kummardab ainult kordust, tahab ta kõiki inimesi, ameteid, koole ja mõtteid standardiseerida. Ta saab võib-olla korraks korra, aga kaotab elava potentsiaali. Kui ühiskond kummardab ainult kordumatust, võib ta kaotada ühise keele, ühise vastutuse ja ühise mustri. Siis laguneb kõik üksikuteks tahtmisteks. Ideoloogiavaba funktsionaalne ühiskond ei tee kumbagi. Ta küsib, millised funktsioonid peavad korduma selleks, et elu püsiks, ja millised vormid peavad olema piisavalt vabad, et uus potentsiaal saaks sündida.

Seepärast on kordus ja kordumatus arengu kaks tiiba. Kordus annab maailmale äratuntavuse, mälu ja mustri. Kordumatus annab maailmale uue vastuse, uue nurga ja uue võimalikkuse. Funktsioon kordub, et elu ei kaotaks järjepidevust. Vorm on kordumatu, et elu ei muutuks koopiaks. Sisu võib liikuda läbi paljude vormide, aga iga kord, kui ta kehastub, õpetab ta ruumi uutmoodi vastama.

Lõpuks võib seda öelda väga lihtsalt: loodus kordab funktsioone, aga ei korda täielikult vorme. Ta loob mustreid, aga mitte absoluutseid koopiaid. Ta hoiab liike, aga sünnitab kordumatuid olendeid. Ta annab maailmale rütmi, aga mitte mehaanilist samasust. Just sellepärast saab tekkida resonants, ühine muster ja areng. Kui kõik oleks sama, poleks uut. Kui miski ei korduks, poleks ühtsust. Elu liigub edasi nende kahe vahel: kordus hoiab maailma koos, kordumatus avab maailma tulevikule.

Millega tegeleb meie instituut < vajuta lingile