Kas mõttemaailm on udu, mis kaob päikese tõusuga?

Audio esitlus …

Kui inimene vaatab maailma ainult nähtavate objektide kogumina, jääb tal midagi olulist märkamata. Ta näeb kivi, puud, keha, valgust, rakku, planeeti, maja, seadust või riiki, kuid ta ei pruugi näha seda, mida need vormid kannavad. Ta näeb pinda, kuid mitte alati suhet. Ta näeb tagajärge, kuid mitte alati teed, mille kaudu tagajärg sündis. Ta näeb vormi, kuid mitte alati sisu, mis selle vormi elavaks või tühjaks teeb.

Funktsioloogia ei püüa öelda, et nähtav maailm oleks illusioon. Ta ei ütle ka seda, et inimene mõtleb kivi lihtsalt olemasolevaks. Kivi ei kao ära sellepärast, et keegi teda parajasti ei vaata. Keha, valgus, rakk, gravita funktsioloogia küsib: kas nähtav aine üksi seletab juba kogu maailma ära? Kas nähtav pind ütleb ise, mida ta tähendab? Kas vorm saab olla maailm ilma vastuvõtu, tähenduse, suhte ja funktsioonita?

Siin algabki funktsioloogia mõttekäik. Nähtav maailm ei seleta ennast lõpuni ise. Ta näitab jälge, kuju, liikumist, jaotust, sündmust ja tagajärge, kuid see ei tähenda veel, et me mõistame, miks midagi sündis, mida see kannab ja kuhu see inimest, ühiskonda või elu edasi liigutab. Nähtav maailm on nagu avaldumispind. Ta on vajalik ja tõsine, kuid ta vajab lugemist.

Kui inimene näeb ainult seda, mis paistab, võib ta jääda hiljaks. Ta näeb juba vormistunud tulemust. Ta näeb haigust siis, kui keha on juba märguande andnud. Ta näeb sõda siis, kui mõttevormid, hirmud, huvid ja institutsioonid on juba pikalt küpsenud. Ta näeb ühiskondlikku kriisi siis, kui nähtamatu pinge on juba leidnud nähtava vormi. Seetõttu küsib funktsioloogia mitte ainult, mis juhtus, vaid ka seda, milline võimalikkus, mõttemaailm, vastuvõtt ja tagasiside selle nähtava vormi läbi tõi.

Funktsioloogia ei tee teadusest vaenlast. Teadus on inimese üks suurimaid viise nähtavat maailma täpselt uurida. Ta mõõdab, võrdleb, kontrollib, kordab katseid ja kaitseb meid paljude eksituste eest. Kuid teadusest võib saada kitsas maailmavaade siis, kui mõõtmise meetod kuulutatakse kogu tegelikkuse lõplikuks piiriks. Üks asi on öelda: “Me ei ole seda veel mõõtnud.” Hoopis teine asi on öelda: “Järelikult seda ei saa olla.” Esimene on teaduslik ettevaatlikkus. Teine võib muutuda nähtava maailma ideoloogiaks.

Funktsioloogia püüab jääda nende kahe vahele. Ta ei taha kuulutada oma vaadet lõplikuks tõeks, kuid ta ei taha ka anda nähtavale mõõtmisele jumala kohta. Ta ütleb tagasihoidlikumalt: nähtav maailm on päris, aga ta ei ole kogu seletus. Mõõdetav jälg on tähtis, kuid jälg ei ole alati kogu nähtuse sügavaim põhjus. Mõte, tähendus, suhe, hirm, usk, usaldus, lootus, funktsioon ja tagasiside ei ole lihtsalt kõrvalised tunded; nad võivad olla jõud, mille kaudu nähtav maailm kuju võtab.

Tavaline materialistlik vaade alustab nähtavast ainest. Seal on osakesed, kehad, rakud, närvisüsteemid, keemilised protsessid ja füüsikalised jõud. Sellest pildist võib jääda mulje, et mõte, tähendus ja väärtus on ainult hilisemad kõrvalnähtused, mis tekivad siis, kui aine on piisavalt keerukaks muutunud.

Funktsioloogia ei eita, et kehal, ajul, rakkudel ja ainel on otsustav tähtsus. Ta küsib ainult, kas neist piisab kogu nähtuse mõistmiseks. Kui inimene räägib, siis teadus saab uurida helilaineid, närviimpulsse ja ajutegevust. Kuid sõna mõju ei seisne ainult helilaines. Sama lause võib lohutada, alandada, avada, sulgeda, ühendada või lõhkuda. Selle mõju sõltub tähendusest, suhtest, ajastusest, vastuvõtjast ja sellest, millise vilja see hiljem annab.

Sama kehtib ka suuremate nähtuste puhul. Riik ei ole ainult hooned, seadused ja ametikohad. Ta on ka usaldus, kord, hirm, kokkulepe, mälu ja ühine mõtteväli. Raha ei ole ainult paber, metall või digitaalne number. Raha kannab usku, vahetust, võlga, võimu, võimalust ja kokkulepet. Kool ei ole ainult maja, õppekava ja õpetaja ametikoht. Kool kannab arusaama inimesest, õppimisest, distsipliinist, andest ja tulevikust.

Nähtav aine annab vormi. Kuid vormi tähendus ei tule ainult aine koostisest. Tähendus tekib suhtes. Vorm hakkab midagi kandma siis, kui temas liigub sisu, kui keegi seda vastu võtab, kui see loob tagasisidet ja kui selle kaudu sünnib vili.

Kui öelda, et ilma mõttemaailmata ei oleks nähtav maailm terviklikult mõistetav, võib keegi arvata, et jutt käib ainult inimese peas olevatest mõtetest. Siis võib tekkida lihtne vastuväide: “Kas siis maailm sõltub minu arvamusest?” Ei sõltu sellisel lihtsal viisil.

Mõttemaailm on laiem kui isiklik arvamus. See hõlmab inimese vastuvõttu, tähendust, hirmu, usku, lootust, harjumust, kultuuri, kollektiivseid lugusid, institutsioonide mõtteviisi ja sügavamaid võimalikkusi, mis alles otsivad vormi. Mõttemaailm on see ruum, kus nähtav saab tähenduse ja kust nähtavasse maailma liiguvad otsused, sõnad, teod ja ühiskondlikud vormid.

Üks idee ei muuda maailma enne, kui keegi selle vastu võtab. Üks hirm ei muutu poliitikaks enne, kui inimesed hakkavad selle järgi käituma. Üks usk ei muutu kirikuks, koduks või konfliktiks enne, kui see leiab kandjad. Üks teaduslik hüpotees ei muutu tehnoloogiaks enne, kui ta saab katseks, masinaks, tööstuseks ja kasutuseks. Mõte peab leidma vormi. Vorm peab leidma kandja. Kandja peab selle läbi tegema.

Selles mõttes ei ole mõttemaailm nähtava maailma kõrvaline vari. Ta on üks nähtavaks saamise väravaid. Ideoloogiad, majandused, usundid, haridussüsteemid, sõjad, abielud, seadused ja ravimeetodid ei alga ainult ainest. Nad algavad ka mõttevormidest, uskumustest, hirmudest, lootustest, vajadustest ja võimalikkustest, mis saavad nähtava vormi inimeste, keele, töö, raha, institutsioonide ja kehade kaudu.

Maailma mõistmiseks on vaja eristada vormi ja sisu. Vorm annab piirid, keha, kuju ja koha. Sisu annab tähenduse, läbivoolu, töö ja elava mõtte. Vormita sisu jääb hajuvaks võimalikkuseks. Sisuta vorm muutub tühjaks kestaks.

Sama mõte võib korduda paljudes aegades ja inimestes, kuid iga kord saab ta uue vormi. Armastus võib korduda, aga kord on ta ema puudutus, kord abikaasa truudus, kord sõbra vaikne kohalolu, kord võõra inimese halastus. Hirm võib korduda, aga kord on ta kehapingena, kord poliitilise loosungina, kord sõjana, kord haigusliku kontrollina. Õigluse igatsus võib korduda, aga kord saab sellest seadus, kord ülestõus, kord lepitav sõna, kord uus institutsioon.

Sisu saab mõjuda ainult siis, kui ta leiab vormi. Armastus peab saama teoks, sõnaks, puudutuseks või otsuseks. Hirm peab saama kehahoiakuks, vältimiseks, käsuks või süsteemiks. Mõte peab saama sõnaks, kirjaks, märgiks, tööks, suhteks või institutsiooniks. Ilma vormita jääb sisu küll võimalikkusena alles, kuid ta ei mõjuta nähtavat maailma korrastatud viisil.

Kuid ka vorm üksi ei kanna. Keha võib veel liikuda, aga elav funktsioon võib olla kadunud. Riik võib veel töötada, kuid õiglus võib olla lahkunud. Kool võib veel anda hindeid, kuid õppimine võib olla asendunud hirmu ja kontrolliga. Sõna võib veel kõlada, kuid tähendus võib olla tühi.

Siin tulebki nähtavale mõttemaailma tähtsus. Vorm saab oma sügavama tähenduse ainult siis, kui keegi või miski seda loeb, kannab ja läbi elab. Nähtav mateeria võib olla vorm, kuid nähtav maailm on vormi ja sisu elav suhe. Ilma mõttemaailmata jääksid vormid lihtsalt paigutusteks. Mõttemaailm ei lisa mateeriale suvalist kommentaari, vaid aitab avada, mida vorm tegelikult kannab.

Paljusid päris asju ei nähta otseselt. Me ei näe palja silmaga keele struktuuri, seaduse autoriteeti, muusika sisemist vormi, suhte pinget ega institutsiooni usaldust. Ometi teame, et need on reaalsed, sest nad mõjutavad inimeste käitumist, valikuid ja elu.

Sama kehtib mõttevormide kohta. Mõttevorm ei pea olema peas nähtav väike ese. Ta võib olla närvisüsteemi rütm, kehapinge, emotsioon, sisekõne, kujutlus, sõna, tekst, sümbol, tegu, suhe, seadus, kombestik või institutsioon. Me ei näe mõtet ennast otse, kuid me näeme tema jälgi. Inimene räägib, ehitab, põgeneb, loob, usub, kardab, armastab, kirjutab, hävitab või tervendab.

Seetõttu ei saa mõttevormi olemasolu eitada ainult sellepärast, et teda ei nähta füüsilise esemena. Nähtamatus ei tähenda vormitust. See tähendab, et vorm asub teisel nähtavuse astmel. Ta võib olla sisemise vastuvõtu ja nähtava teo vaheline vorm, mis ei ole veel saanud väliseks sündmuseks, kuid on juba hakanud inimest suunama.

Kui nähtusel on kandja, mõju ja vili, siis ei ole ta olematu. Ta võib olla nähtamatu, peen, mõõtmisele raskesti kättesaadav või alles kujunemas, kuid ta ei ole sellepärast tühine. Funktsioloogia vaatabki selliseid vorme selle järgi, mida nad kannavad, kuidas nad mõjuvad ja millist vilja nad ajas annavad.

Nähtamatu sisu ei saa nähtavasse maailma tulla ilma kandja või filtrita. Filter ei ole siin halb sõna. Ta ei tähenda ainult moonutust. Filter tähendab piiri, mille kaudu midagi saab üldse ilmuda. Ta eristab, piirab, tõlgib ja annab võimalikkusele vormi.

Selline filter võib olla rakk, organism, inimene, kogukond, kultuur, keel, suhe, keha, institutsioon või keskkond. Iga vastuvõtupunkt, mille kaudu võimalikkus saab konkreetse kuju, toimib mingil määral filtrina. Ilma filtrita tuleks kõik korraga sisse. Puuduks eristus. Puuduks kohtumine. Puuduks sündmus. Puuduks õppimine.

Kui kõik nähtamatu saaks otse ja piirita nähtavasse maailma tungida, ei sünniks korrastatud maailm, vaid segadus. Kõik mõjud seguneksid kõigega. Poleks enam selget subjekti, selget sündmust, selget valikut ega selget tagasisidet. Maailm vajab piire, sest ainult piir teeb vormi võimalikuks. Maailm vajab aega, sest ainult aeg teeb arengu võimalikuks. Maailm vajab vastuvõttu, sest ainult vastuvõtt teeb tähenduse võimalikuks.

Selles mõttes võib öelda, et mateeria on piiristatud võimalikkus. Sündmus on piiristatud tagasiside. Mõttevorm on piiristatud sisu. Keha on piiristatud elu.

See ei ole valmis teaduslik valem, vaid filosoofiline lugemisviis. Ta aitab küsida, kuidas vorm, sisu, kandja ja tagasiside omavahel seotud on. Kui filtrit ei oleks, ei oleks nähtav maailm korrastatud mateeria, vaid vormitu potentsiaal. Nähtav maailm sünnib sellest, et võimalikkus saab piiri, vormi, vastuvõtu ja tagasiside.

Siin tuleb sõna “olemasolu” ettevaatlikult kasutada. Funktsioloogia ei pea ütlema, et ilma inimeseta poleks ühtegi füüsikalist protsessi. Küsimus on pigem selles, kas ilma mõttemaailmata oleks olemas nähtav mateeria kui maailm.

Kas oleks olemas “nähtavus”, kui pole ühtegi vastuvõttu? Kas oleks olemas “vorm”, kui pole ühtegi eristavat piiri? Kas oleks olemas “funktsioon”, kui pole ühtegi suhet, milles miski midagi teeb ja kannab? Kas oleks olemas “tagasiside”, kui pole ühtegi elavat või toimivat kandjat, keda see korrigeerib, toetab või õpetab?

Ilma mõttemaailmata võib kujutleda tummalt olemasolevat pinda, kuid see ei oleks veel maailm selles tähenduses, milles inimene maailma kogeb. Maailm tähendab korrastatud avaldumist, kus vormid on eristatavad, suhted toimivad, tähendused saavad kandja, tagasiside õpetab ja valikud muudavad rada. Maailm ei ole ainult aatomite kogum. Maailm on aatomite, vormide, suhete, tähenduste, sündmuste, valikute ja tagasiside koostoime.

Nähtavus ei ole ainult valguse peegeldumine pinnalt. Nähtavus on ka vastuvõtt. Silm üksi ei näe, kui puudub närvisüsteem, teadvus, eristus, mälu ja tähendusväli. Samamoodi ei ole mateeria maailm ainult sellepärast, et ta asub ruumis. Ta saab maailmaks siis, kui ta on kantud vormi, suhte ja lugemise sisse.

Sellepärast võib funktsioloogia öelda: ilma mõttemaailmata ei oleks nähtav mateeria maailmana mõistetav. Nähtav mateeria on juba võimalikkuse, vormi, vastuvõtu ja tähenduse ristumispunkt.

Mõttemaailm ei ole pärast mateeriat tulev kommentaar. Ta on üks värav, mille kaudu võimalikkus vormistub. Ühiskondlik muster võib suruda inimest vana hirmu või vana korduse poole. Sügavam potentsiaal võib kutsuda inimest uue funktsiooni poole. Kuid nähtavasse maailma jõuab tulemus alles siis, kui keegi või miski seda kannab, kordab, peatab, kardab, usub või teostab.

Ideoloogia saab seaduseks alles siis, kui inimesed selle vastu võtavad. Raha saab võimuks alles siis, kui usaldus ja institutsioonid seda kannavad. Teaduslik hüpotees saab maailmamuutvaks tehnoloogiaks alles siis, kui mõttevorm muutub eksperimendiks, masinaks, tööstuseks ja ühiskondlikuks rütmiks. Usk saab kirikuks, koduks või sõjaks alles siis, kui ta leiab kandja.

Kui inimene tahab mõista, miks maailm on selline nagu ta on, ei piisa mateeria kirjeldamisest. Tuleb küsida, millised mõttevormid on nähtavasse maailma pääsenud. Millised hirmud on institutsiooniks saanud? Millised lootused on turuks saanud? Millised katkised ideed on hariduseks, raviks, poliitikaks või tehnoloogiaks vormistunud? Millised sügavamad võimalikkused pole veel kandjat leidnud? Millised vormid seisavad tühjalt, sest sisu on lahkunud? Millised sisud on olemas, kuid ootavad vormi?

Need küsimused ei ole teaduse vastased. Need on nähtava maailma laiendatud lugemise küsimused.

Teadus annab inimesele hindamatu tööriista. Ta aitab eristada tõendit arvamusest, nähtavat jälge oletusest, korduvat mustrit juhuslikust muljest. Ilma teaduseta satuks inimene kergesti pettuse, hirmu ja väljamõeldud seoste meelevalda. Seetõttu ei ole funktsioloogia ülesanne teadust alandada.

Küll aga tasub olla ettevaatlik, kui teaduslikust meetodist tehakse kogu tegelikkuse lõplik kohtunik. Mõõtmine on võimas, kuid mõõtmine töötab alati mingi nähtava või avalduva jäljega. Ta mõõdab mõju, seost, mustrit, sagedust, muutust või kordust. Ta ei pruugi haarata kogu võimalikkuse välja, millest uued vormid alles võivad sündida.

Kui kõik oleks lõpuni mõõdetav, ette arvutatav ja kontrollitav, muutuks vabadus küsitavaks. Siis ei oleks enam päris valikut, päris õppimist ega päris uut vormistumist. Kõik oleks juba ette suletud. Funktsioloogia jätab nähtamatule teistsuguse koha: nähtamatu ei ole ainult teadmatus, vaid ka võimalikkuse ruum. Sealt võivad tulla uued mõtted, uued vormid, uued suhted ja uus tagasiside.

Teadus saab uurida seda, mis on jätnud jälje. Funktsioloogia küsib lisaks, milline võimalikkus võib alles jälge jätma hakata. Need kaks ei pea olema vaenlased. Üks mõõdab avaldunud maailma. Teine küsib, kuidas avaldumine üldse kandjasse, vormi ja tähendusse tuleb.

Kui kõik eelnev kokku võtta, ei pea järeldus olema kuulutus ega dogma. See võib jääda mõtlemise avatud, kuid tugeva suunana.

Enne nähtavat peab olema võimalikkus, mille sees nähtav saab üldse sündida. Nähtav mateeria ei seleta ennast lõpuni ise, vaid on avaldumispind. Mõttemaailm, vastuvõtt ja lugemine annavad nähtavale tähenduse, suuna ja praktilise mõju. Mõttemaailm ei ole ainult isiklik psühholoogia, vaid hõlmab elavat vastuvõttu, kollektiivseid mustreid ja sügavamaid võimalikkusi. Nähtavasse maailma jõuab tulemus alles siis, kui mingi kandja seda kannab, peatab, kordab, usub, kardab või teostab.

Sellest vaatenurgast ei ole mateeria mõtte vastand. Mateeria võib olla mõtte, vormi ja võimalikkuse nähtav piir. Ta on see koht, kus sisu saab kuju, tähendus saab kandja ja tagasiside saab nähtavaks.
Ilma vormita jääb sisu mõjuta.
Ilma sisuta jääb vorm tühjaks.
Ilma vastuvõtuta jääb nähtav maailm tummaks.
Ilma tagasisideta ei sünni õppimist.

Funktsioloogia ei ütle seda selleks, et kuulutada end teadusest kõrgemaks. Ta ütleb seda selleks, et nähtav maailm ei muutuks meie silmis liiga väikeseks. Maailm ei seisa ainult ainel, vaid ka sellel, et aine saab vormina loetud, sisuna kantud ja tagasisidena läbi õpitud.
Nähtav mateeria ei ole lihtsalt kohalolev aine. Ta on võimalikkus, mis on saanud vormi, suhte ja tähenduse.

Funktsioloogia on teaduslik-filosoofiline ja funktsioonipõhine maailmavaade, mille akadeemiline väärtus seisneb mõistete täpsuses, nähtava ja nähtamatu suhte eristamises, tagasiside loogika uurimises ning selles, et ta ei kuuluta ühtki lugemisviisi kogu tegelikkuse monopoliks.