ARMASTUSE KOLM SUHTLUSRUUMI

Armastus on üks neist sõnadest, mille kohta peaaegu igaühel on oma kogemus, aga mida on siiski raske lõpuni seletada. Mõnikord tähendab ta inimest, kelle juures on hea olla. Mõnikord kodu, kuhu saab tagasi tulla. Mõnikord vaikset hoolimist, mida ei pea valjult tõestama. Ja mõnikord hoopis seda, et keegi või miski ei lase meil enam vanal viisil edasi minna, sest vana viis on hakanud liiga palju jõudu võtma. Selles lühijutus tahan ma armastusest rääkida just niimoodi: mitte ainult tundena, vaid elus oleva jõuna, mis kas toetab inimest või õpetab teda märkama, kus tema jõud valesse kohta kaob.

Ma ei taha siin armastust suureks ja kaugeks teha. Pigem tahan tuua ta inimese igapäevaellu tagasi. Armastus võib olla väga lihtne: korras laud, aus vestlus, hea uni, õige piir, rahulik hommik, soe pilk, vaikne tuba, inimene, kelle juures ei pea end kaitsma. Aga armastus võib olla ka raskemal kujul kohal: korduv pinge, väsimus, segane suhe, kodune rahutus, mõte, mis ei lase puhata, või olukord, mis sunnib lõpuks küsima, miks ma seda ikka veel kannan. Kui midagi toetab, siis ta annab jõudu tagasi või hoiab seda kokku. Kui midagi õpetab, siis ta võtab jõudu seni, kuni inimene hakkab nägema, mida see olukord talle tegelikult näitab.

Selle lühijutu üks põhiline mõte on lihtne: toetav elutee annab jõudu, õpetav näitab, kuhu jõud kaob. Ma ei pea õpetavat tingimata halvaks. Väga sageli on õpetav just see koht, kus elu püüab inimest tagasi õigemale rajale suunata. Halb ei ole see, et miski õpetab. Raskeks muutub elu siis, kui õpetav rütm kordub kaua, aga inimene peab seda lihtsalt oma loomuseks, saatuseks või paratamatuseks. Siis võib ta aastate kaupa taluda ruumi, suhet, mõtet või rütmi, mis iga päev natuke jõudu ära võtab, ilma et ta enam märkakski, et see ei pea nii olema.

Ma kirjutan seda lugu rahulikuks vaatamiseks, mitte kiireks parandamiseks. Ma ei taha öelda, kuidas keegi peab elama, armastama, kodu korraldama või suhteid reguleerima. Ma ei taha anda inimesele uut kohustust olla parem, tugevam, rahulikum või mõistlikum. Selliseid nõudmisi on elus niigi palju. Pigem tahan ma luua ruumi, kus inimene saab korraks peatuda ja vaadata, millised asjad, inimesed, mõtted ja olukorrad teda päriselt toetavad ning millised on hakanud teda vaikselt õpetama, vahel isegi liiga kaua ja liiga kulukalt.

Ma vaatan selles jutus inimese elu kolme ringina. Esimene ring on kodu. See on kõige lähem koht, kus inimene kas taastub või väsib, rahuneb või pingestub, saab jõudu või kaotab seda. Kodu ei tähenda siin ainult maja või korterit. Kodu võib olla ruum, inimene, voodi, köögilaud, hommikune valgus, lapse hääl, lemmiklooma kohalolu või mõni vaikne ese, mis hoiab mälestust. Aga kodu võib olla ka lõpetamata asi, katkine koht, ütlemata lause, liiga tihe müra või tunne, et inimene on küll kodus, aga siiski kogu aeg valvel.

Teine ring on suhtluskeskkond. Sinna kuuluvad inimesed, kellega me räägime, töötame, vaikime, ootame, lepime, pettume, rõõmustame või väsime. See ei tähenda ainult kõige lähemaid suhteid, vaid ka sõnumeid, telefonikõnesid, töökaaslasi, sugulasi, naabreid, sõpru, kliente, internetti ja kõiki neid nähtamatuid ootusi, mille järgi inimene ennast päevast päeva kohandab. Mõni suhtlus teeb inimese avaramaks ja rahulikumaks. Mõni suhtlus paneb ta end tõestama, kaitsma, õigustama või süüdi tundma. Isegi siis, kui väliselt pole justkui midagi suurt juhtunud. Sellepärast ei küsi ma selles vihikus ainult, kes on hea või halb inimene, vaid pigem seda, milline suhtlus toetab elu ja milline suhtlus õpetab piiri, selgust või õiget kaugust.

Kolmas ring on kõik see, mis jääb kodust ja vahetust suhtluskeskkonnast väljapoole. See on maailm oma uudiste, hindade, tööelu muutuste, ühiskondliku pinge, tehnoloogia, sotsiaalmeedia, võrdlemise, avaliku hirmu ja tulevikujutuga. See ring tundub vahel kauge, aga tegelikult jõuab ta inimese ellu väga kiiresti. Ta jõuab koju rahamure kaudu, suhtesse ärrituse kaudu, kehasse pingena, mõtetesse hirmuna ja päevadesse tundena, et kogu aeg peab millekski valmis olema. Ma ei kutsu inimest maailma eest põgenema. Ma kutsun märkama, millal maailmast tulev surve on hakanud juhtima tema kodu, suhteid ja sisemist rahu rohkem, kui ta ise tahaks.

Igas ringis on omakorda kolm poolt: nähtav, tundeline ja mõtteline. Nähtav pool on see, mida saab tähele panna ilma suure seletuseta: ruum, keha, asjad, uni, raha, aeg, töö, valgus, müra, koormus ja päevade tegelik kulg. Tundeline pool on see, kuidas inimene selles kõiges elab: kas ta rahuneb või pingestub, avaneb või sulgub, rõõmustab või kardab, saab olla kohal või peab kogu aeg valmis olema. Mõtteline pool on lugu, mida inimene endale räägib: kas ma tohin puhata, kas ma pean kõike üksi kandma, kas ma jään maha, kas ma olen piisav, kas mu kodu peab olema täiuslik, kas ma võin öelda ei. Need kolm poolt on kogu aeg koos, aga sageli lähevad nad segamini, ja siis ei saa inimene enam aru, kas teda väsitab ruum, suhe, tunne või mõte.

Järgneb …

Ootame ka teie lühijutte elust ja selle õpetavast tarkustest …

jyri@jb.ee