Funktsioloogia

Funktsioloogia on õpetus nähtuste funktsioonist — sellest, mida miski oma olemasoluga teeb, millist rolli ta kannab, millist tagasisidet ta loob ja kas tema mõju toetab elu kandvust või õpetab kõrvalekallet läbi lugema.

Funktsioloogia on Pärimustarkuste Instituudi arendatav funktsioonipõhine uurimis- ja mõtestamisraamistik, mille keskmes on nähtuste roll, mõju, tagasiside ja kandvus. Funktsioloogia ei küsi ainult, mis mingi nähtus on, kuidas teda nimetada või millisesse olmasolevasse kategooriasse ta paigutada. Selle põhiküsimus on: mida see nähtus oma seostes teeb, millist funktsiooni ta kannab, millist mõju ta loob ja millist tagasisidet ta inimese, keskkonna või süsteemi tervikus esile kutsub?

Selle lähenemise lähtekohaks on tähelepanek, et paljusid inimlikke ja ühiskondlikke nähtusi ei saa piisavalt mõista üksnes välise kuju, nimetuse või üksiku põhjuse kaudu. Sama nähtus võib erinevates olukordades täita erinevat funktsiooni. Keha märguanne, korduv suhtemuster, lapse anne, tööalane pinge, kogukondlik konflikt või ühiskondlik kriis ei ole funktsioloogilises vaates ainult eraldiseisev sündmus. Need on ka märgid mingist toimivast seosest: nad näitavad, kuidas inimene, keskkond, rollid, ootused, koormused ja otsused omavahel vastastikku mõjuvad.

Funktsioloogia eesmärk on arendada täpsemat keelt ja metoodikat selliste seoste kirjeldamiseks. Selleks kasutatakse mõisteid nagu funktsioon, kandvus, tagasiside, muster, roll, teostumine ja vili. Need mõisted ei ole mõeldud pelgalt poeetiliste kujunditena, vaid analüütiliste töövahenditena. Funktsioon tähistab nähtuse tegelikku tööd mingis tervikus. Kandvus tähistab seda, kas nähtus, otsus, suhe või töövorm suudab oma mõju vastutustundlikult välja kanda. Tagasiside tähistab seda, kuidas süsteem, inimene või keskkond vastab tehtud valikule, kordusele või kõrvalekaldele.

Pärimustarkuste Instituudi jaoks on oluline eristada kahte peamist tagasiside liiki: toetavat ja õpetavat tagasisidet. Toetav tagasiside viitab sellele, et mingi suund, otsus või töövorm suurendab kooskõla, elujõudu, vastutust ja läbivoolu. Õpetav tagasiside viitab olukorrale, kus ilmneb pinge, takistus, korduv muster või kulutav mõju, mis vajab läbi lugemist ja korrigeerimist. Selline eristus ei tähenda moraalset hinnangut ega lihtsat jagamist heaks ja halvaks. Pigem aitab see kirjeldada, millist laadi õppimist või kinnitust nähtus oma ilmumisega kaasa toob.

Funktsioloogia ei asenda meditsiini, psühholoogiat, pedagoogikat, sotsiaalteadust, majandusteadust ega loodusteadust. Ta ei pretendeeri nende valdkondade diagnooside, mõõtmiste ega erialaste meetodite asendamisele. Funktsioloogia lisab nende kõrvale funktsioonipõhise küsimuse: millist rolli vaadeldav nähtus laiemas tervikus kannab ja millist mõju ta tegelikult loob? Nii saab funktsioloogiat käsitleda komplementaarse uurimisraamina, mis aitab eri valdkondade andmeid, kogemusi ja tähendusi siduda terviklikumaks lugemiseks.

Metoodiliselt liigub funktsioloogiline käsitlus nähtuse väliselt kirjelduselt tema funktsiooni, seoste ja tagasiside suunas. Esmalt vaadeldakse nähtavat vormi: mis toimub, kus see avaldub, millises korduses või mustris see ilmub. Seejärel küsitakse, milline roll nähtusel on inimese, suhte, keha, töö, kogukonna või ühiskondliku olukorra tervikus. Kolmandaks vaadeldakse tagasisidet: kas nähtus toetab kandvat arengut, näitab kõrvalekallet, kulutab ressurssi, kordab vana mustrit või avab võimaluse uueks korrastumiseks. Neljandaks hinnatakse kandvust: kas antud suund, tõlgendus või praktiline samm suudab oma mõju kanda ilma inimest, keskkonda või süsteemi liigselt lõhkumata.

Instituudi uurimistöö keskmes on inimese ja keskkonna vastastikune seos. Inimest ei vaadelda ainult eraldiseisva indiviidina, vaid kandjana, kelle kaudu avalduvad anded, valikud, rollid, suhted, kehahääl ja ühiskondlikud mõjud. Keha märguandeid käsitletakse ettevaatlikult ja mitte meditsiinilise diagnoosi asemel, vaid funktsioonipõhise mõtestamise võimaliku sisendina. Lapse annet ei käsitleta ainult tulevase ametina, vaid keskkonda kujundava potentsiaalina. Konflikti ei käsitleta ainult vastasseisuna, vaid võimalusena uurida, millised rollid, piirid või ootused ei ole veel kooskõlas. Ühiskondlikku probleemi ei käsitleta ainult poliitilise või majandusliku nähtusena, vaid ka märgina sellest, milline funktsioon on süsteemis takerdunud või milline läbivool vajab taastamist.

Funktsioloogia oluline uurimisküsimus on, kuidas eristada tegelikku kandvust pelgast nähtavast edust. Kaasaegses ühiskonnas on palju nähtusi, mis paistavad tugevalt: nad kasvavad kiiresti, levivad laialt, tõmbavad tähelepanu või loovad lühiajalise mõju. Funktsioloogia küsib, kas see nähtav kasv kannab ka sisuliselt. Kas nähtus suurendab inimese otsustusvõimet või vähendab seda? Kas ta toetab lapse annet või surub ta valesse vormi? Kas ta loob kogukonnas usaldust või sõltuvust? Kas ta avab ühiskonnas läbivoolu või koondab energia kitsasse sõlme? Selline küsimus on vajalik nii hariduses, kogukonnatöös, organisatsioonide arengus kui ka laiemate ühiskondlike protsesside mõtestamisel.

Pärimustarkuste Instituut arendab funktsioloogiat eeskätt praktilise uurimissuunana. See tähendab mõistete täpsustamist, töökaartide loomist, juhtumipõhiste analüüside koostamist, koolitusmaterjalide arendamist ja avaliku keele kujundamist. Instituudi eesmärk ei ole luua suletud uskumussüsteemi, vaid arendada raamistikku, mille abil inimene, pere, õpetaja, kogukond või organisatsioon saaks nähtusi rahulikumalt, vastutustundlikumalt ja seostatumalt mõista.

Selle töö üks põhimõte on, et tõlgendus peab jääma kontrollitavaks oma vilja järgi. Funktsioloogiline lugemine ei tohiks muutuda vabaks tähenduste omistamiseks, kus igale nähtusele saab tagantjärele anda ükskõik millise seletuse. Tõsiseltvõetav funktsioloogiline käsitlus peab küsima: millisele nähtavale kordusele või kogemusele tõlgendus toetub; millist seost ta kirjeldab; millist praktilist eristust ta aitab teha; millist tagasisidet ta ennustab või selgitab; ning kas selle tõlgenduse kasutamine suurendab inimese selgust, vastutust ja kandvamat tegutsemist.

Funktsioloogia uurib seega nähtust mitte ainult objektina, vaid osana elavast suhtest. Ta vaatleb, kuidas vorm, sisu, mõju, tähendus ja tagasiside üksteist kujundavad. Selles mõttes seisab funktsioloogia pärimustarkuse ja kaasaegse süsteemse mõtlemise piiril. Pärimustarkus annab tähelepanu märkidele, kordustele, viljale ja elukogemuse sügavamale lugemisele. Kaasaegne süsteemne mõtlemine aitab mõista seoseid, mustreid, tagasisideahelaid ja kandvuse tingimusi. Funktsioloogia püüab neid kahte suunda ühendada nii, et tekiks praktiline ja vastutustundlik töökeel.

Kõige lühemalt võib öelda: funktsioloogia on uurimissuund, mis käsitleb nähtusi nende funktsiooni, tagasiside ja kandvuse kaudu. Ta küsib, mida nähtus teeb, millist rolli ta tervikus kannab, millist vilja ta loob ja kas tema mõju toetab elu, arengut ja kooskõla või juhib tähelepanu läbi lugemata pingele. Pärimustarkuste Instituudi töö on seda lähenemist süstemaatiliselt arendada, täpsustada ja rakendada inimese, hariduse, keha, kogukonna, töö ja ühiskondlike protsesside mõtestamisel.

Akadeemiline lähtekoht

Funktsioloogia on Pärimustarkuste Instituudi arendatav funktsioonipõhine uurimis- ja mõtestamisraamistik. Selle keskne küsimus ei ole ainult: mis see nähtus on? Funktsioloogia küsib ka: mida see nähtus oma seostes teeb, millist funktsiooni ta kannab, millist mõju ta loob ja kuidas ta suhestub inimese, keskkonna või süsteemi tervikuga?

Funktsioloogia ei ole praeguses kujus valmis empiiriliselt kinnistunud teadusharu, vaid arenev uurimissuund. Selle teaduslik põhjendatavus ei seisne väites, et kogu funktsioloogiline metoodika oleks juba eraldi teadusena tõestatud, vaid selles, et selle põhiküsimused haakuvad mitme olemasoleva uurimisliiniga: bioloogias funktsiooni mõistega, etoloogias käitumise funktsionaalse seletamisega, süsteemiteoorias tagasisideahelatega, füsioloogias regulatsiooni ja kohanemisega, ökoloogilises psühholoogias organismi ja keskkonna vastastikuse suhtega ning sotsiaal-ökoloogilistes uuringutes vastupidavuse, kohanemisvõime ja transformatsiooni mõistetega. Tinbergeni tuntud nelja küsimuse raamistikus on käitumise “funktsioon” üks põhilisi seletustasandeid; füsioloogias on homeostaas ja allostaas seotud regulatsiooni ning kohanemisega; ökoloogilise psühholoogia affordance’i mõiste kirjeldab organismi ja keskkonna vahelist tegevusvõimaluste suhet. (Oxford Lifelong Learning)

Funktsioloogia ülesanne ei ole asendada meditsiini, psühholoogiat, pedagoogikat, sotsiaalteadust, loodusteadust ega majandusteadust. Tema ülesanne on arendada nende kõrvale komplementaarne lugemisraamistik, mis aitab küsida nähtuse funktsiooni, kandvuse, korduse, mõju ja seose kohta. See tähendab, et funktsioloogia ei anna diagnoosi seal, kus on vaja diagnoosi, ega mõõtmist seal, kus on vaja mõõtmist. Ta küsib lisaküsimuse: millist tööd see nähtus tervikus teeb?

1. Nähtus kannab funktsiooni

Funktsioloogia esimene põhiseaduspärasus on: nähtust tuleb uurida tema funktsiooni kaudu. Nähtus ei ole ainult asi, sündmus, sümptom, tunne, konflikt, anne, harjumus või vorm. Ta on ka toime mingis tervikus. Funktsioloogiline küsimus ei peatu nähtuse nimetuse juures, vaid liigub selle töö ja mõju juurde.

Selle seaduspärasuse tuumlause on:

Iga nähtus täidab mingis seoses mingit funktsiooni. Ta võib ühendada, eraldada, korrastada, kulutada, avada, sulgeda, kordust hoida, muutust esile kutsuda või tähelepanu mõnele pingele juhtida.

Teaduslik paralleel on siin bioloogilise funktsiooni mõiste. Bioloogias ja bioloogiafilosoofias käsitletakse funktsiooni näiteks tunnuse põhjusliku rollina süsteemis või tema ajalooliselt kujunenud panusena organismi püsimisse ja paljunemisse. See ei tähenda, et inimese iga kogemus oleks bioloogilise funktsiooni mõttes samal viisil seletatav, kuid see annab akadeemilise põhjenduse, miks “mida see teeb?” on õigustatud uurimisküsimus. Tinbergeni raamistikus küsitakse käitumise puhul eraldi ka selle funktsiooni ehk kohastumusliku väärtuse kohta. (Oxford Lifelong Learning)

Funktsioloogia laiendab funktsiooniküsimuse inimese, suhte, töö, kogukonna ja ühiskondliku nähtuse mõtestamisele. Selline laiendus vajab ettevaatlikku metoodikat, sest sotsiaalset või isiklikku nähtust ei tohi liiga kiiresti seletada ühe “varjatud põhjusega”. Funktsioloogia eesmärk ei ole pakkuda lihtsat seletust, vaid hoida küsimust avatuna: millist rolli see nähtus selles tervikus täidab?

2. Tagasiside on üks kompleksne süsteemne protsess

Funktsioloogia keskne mõiste on tagasiside, kuid akadeemilises sõnastuses tuleb seda käsitleda täpselt. Tagasiside ei jagune objektiivselt kaheks põhiliigiks, näiteks “toetavaks” ja “õpetavaks”. Tegelik tagasiside on üks terviklik, paljudest komponentidest koosnev süsteemne protsess. Selles võivad korraga osaleda keha, keskkond, suhted, aeg, varasemad valikud, ressursid, ühiskondlikud mustrid, bioloogilised protsessid ja subjekti enda tõlgendus.

Seetõttu tuleb rangemas tekstis öelda:

Tagasiside on kompleksne süsteemne vastus. “Toetav” ja “õpetav” ei ole tagasiside objektiivsed põhiliigid, vaid filosoofilised, metoodilised või subjektiivsed lugemiskategooriad.

See parandab olulise vea. Funktsioloogia võib praktilises töökeeles rääkida toetavast või õpetavast tagasisidest, kuid ainult tähenduses: nii loeb subjekt või metoodika konkreetset tagasisidet antud olukorras. Sama tagasiside võib ühe inimese jaoks paista kinnitavana, teise jaoks piiravana, kolmanda jaoks hoiatavana ja neljanda jaoks õppimist avavana. Tagasiside ise on mitmekomponentne protsess; selle tähendus tekib lugemises.

Teaduslik paralleel on siin füsioloogilise regulatsiooni käsitlus. Homeostaasi ja allostaasi kirjeldustes ei käsitleta organismi vastuseid lihtsate moraalsete või subjektiivsete kategooriatena, vaid keerukate regulatiivsete protsessidena, mille eesmärk on säilitada või taastada eluks vajalik toimimine muutuvates tingimustes. Homeostaasi on kirjeldatud kui füsioloogia keskset mõistet, mis aitab mõista regulatsioonimehhanisme, ning allostaasi kui stabiilsuse hoidmist muutuse kaudu. (PMC)

Funktsioloogia tõlgib selle inimese ja keskkonna töökeelde: tagasiside ei ole karistus ega auhind, vaid keerukas vastus sellele, kuidas mingi valik, muster, koormus, suhe või funktsioon tervikus toimib. “Toetav” ja “õpetav” jäävad lubatud mõisteteks praktilises lugemises, kuid mitte akadeemilise tagasisideteooria põhijaotusena.

3. Kandvus on tähtsam kui nähtav edu

Funktsioloogia kolmas põhiseaduspärasus on: nähtav kasv, edu, populaarsus või tugevus ei tõesta veel kandvust. Miski võib kiiresti kasvada, palju tähelepanu saada või väliselt veenev paista, kuid see ei tähenda, et ta suudab oma mõju tervikus välja kanda.

Kandvus tähendab tegelikku kandejõudu. Inimese puhul tähendab see, kas tal on piisavalt selgust, vastutust, jõuvaru, aega ja sisemist kooskõla, et mingit sammu kanda. Projekti puhul tähendab see, kas vajadus, meeskond, vorm, ressurss ja usaldus sobivad kokku. Ühiskonna puhul tähendab see, kas institutsioonid, raha, haridus, tervis, kultuur ja anded on läbivoolus või tekivad ummistused.

Tuumlause:

Kandvus ei võrdu nähtavusega. Kandvus tähendab, et nähtus suudab oma mõju tervikus välja kanda.

Teaduslik paralleel on sotsiaal-ökoloogiliste süsteemide vastupidavuse ehk resilience’i käsitlus. Sotsiaal-ökoloogiliste süsteemide uurimises räägitakse süsteemi vastupidavusest, kohanemisvõimest ja transformatsioonivõimest kui omadustest, mis määravad süsteemi tulevasi trajektoore. Resilience’i käsitlus küsib, kui palju häiret süsteem talub ja kas ta suudab säilitada oma olulised suhted, funktsioonid ja kohanemisvõime. (Ecology & Society)

Funktsioloogia kasutab kandvuse mõistet sarnaselt, kuid inimese ja kultuuri töökeeles. Küsimus ei ole ainult selles, kas nähtus püsib, vaid kas ta püsib viisil, mis ei söö ära inimest, keskkonda ega terviku elujõudu.

4. Vorm, sisu ja funktsioon tuleb eristada

Funktsioloogia üks põhiskeeme on vormi, sisu ja funktsiooni eristus.

Vorm on nähtuse kuju, kandja, piir, struktuur või avaldumiskoht.
Sisu on tähendus, kogemus, mõttemaailm, elav läbivool või väärtus, mis vormis liigub.
Funktsioon on töö, mida vorm ja sisu koos tervikus teevad.

Seda võib väljendada nii:

Vorm näitab, kus ja kuidas nähtus ilmub. Sisu näitab, mis temas liigub. Funktsioon näitab, mida ta tervikus teeb.

Näiteks kool ei ole ainult maja, õppekava ja ametlik süsteem. Tema funktsioon on lapse arengu, tähelepanu, distsipliini, suhtevõime, ande ja maailmataju kujundamine. Kui kooli vorm jääb alles, kuid funktsioon kitseneb ainult tulemuste mõõtmiseks, siis võib vorm püsida, aga kandvus nõrgeneda.

Samamoodi võib inimene kanda ametinimetust, kuid tema tegelik funktsioon võib olla hoopis vahendada, õpetada, hoida, korrastada, luua, kaitsta või nähtamatuid seoseid esile tuua. Funktsioloogia uurib sellises olukorras mitte ainult ametlikku vormi, vaid ka seda, millist tööd inimene keskkonnas päriselt teeb.

Teaduslikult on vormi ja funktsiooni suhe tuntud nii bioloogias kui ka sotsiaalteadustes. Bioloogias vaadeldakse struktuuri ja funktsiooni seoseid; sotsiaalteadustes on funktsionalistlikud suunad uurinud, milliseid rolle täidavad institutsioonid, normid ja sotsiaalsed vormid ühiskondlikus tervikus. Klassikalist funktsionalismi tuleb tänapäeval kasutada kriitiliselt, kuid küsimus sotsiaalsete vormide rollist ja mõjust on jätkuvalt akadeemiliselt õigustatud. (Oxford Lifelong Learning)

5. Kordus näitab mustrit, mitte automaatselt seletust

Funktsioloogia viies seaduspärasus on: korduv nähtus on uurimissignaal. Kui sama tüüpi pinge, konflikt, kehamärguanne, tööalane takistus või ühiskondlik vastasseis kordub, siis tasub küsida, millised tingimused, reaktsioonid, suhted, koormused või tõlgendused seda kordust hoiavad.

Tuumlause:

Kordus ei tõesta veel põhjust, kuid kordus osutab mustrile, mida tuleb uurida.

See sõnastus on akadeemiliselt rangem kui väide, et “läbi lugemata põhjus kordub” objektiivse seadusena. Funktsioloogilises filosoofilises keeles võib öelda, et läbi lugemata põhjus kipub tagasi tulema uues vormis. Akadeemilises keeles tuleb öelda ettevaatlikumalt: korduv muster annab põhjuse uurida korduvaid tingimusi, valikuid, keskkonnaseoseid, tagasisideahelaid ja tõlgendusi.

Süsteemiteoorias ja komplekssete süsteemide käsitluses on tagasisideahelad olulised just seetõttu, et nad võivad mustreid kas stabiliseerida või võimendada. Süsteem võib jääda korduvasse töörežiimi, kuni muutub sisend, regulatsioon, struktuur või süsteemi enda reaktsioon. (PMC)

Funktsioloogia praktiline küsimus korduse puhul on: millist funktsiooni kordus hoiab ja mida see kordus nähtavaks teeb?

6. Inimene ja keskkond moodustavad vastastikuse suhte

Funktsioloogia ei käsitle inimest ainult eraldiseisva sisemaailmana ega keskkonda ainult välise taustana. Inimene ja keskkond moodustavad vastastikuse suhte. Sama ruum, töö, toit, pere, kool või ühiskondlik olukord võib erinevate inimeste jaoks avada erinevaid võimalusi, pingeid ja reaktsioone, sest inimeste võimed, ajalugu, keha, roll ja vastuvõtt on erinevad.

Tuumlause:

Nähtuse funktsioon sünnib inimese ja keskkonna suhtes, mitte ainult inimese sees ega ainult välises maailmas.

Teaduslik paralleel on ökoloogiline psühholoogia ja affordance’i teooria. Gibsoni traditsioonis ei ole keskkond lihtsalt passiivne taust, vaid pakub organismile tegevusvõimalusi tema võimete ja olukorra suhtes. Uuemad käsitlused rõhutavad samuti organismi ja keskkonna vastastikust seotust ning seda, et tajumine ja tegutsemine moodustavad omavahel seotud ringi. (PMC)

Funktsioloogia kasutab seda põhimõtet inimese, keha, töö ja kogukonna lugemisel. Sama nähtus võib ühes olukorras avada arengu, teises tekitada ülekoormuse ja kolmandas paljastada rollikonflikti. Sellepärast ei saa funktsioloogiline lugemine olla ainult valmis tähenduste kataloog. Iga nähtust tuleb lugeda seoses konkreetse kandja ja keskkonnaga.

7. Paus muudab lugemise kvaliteeti

Funktsioloogias on paus metoodiline tingimus. Paus ei ole passiivne ootamine ega otsustamatus. Paus on hetk, kus automaatreaktsioon peatub ja nähtust saab lugeda mitme külje pealt: vormi, sisu, funktsiooni, korduse, seose, mõju ja tagasiside kaudu.

Tuumlause:

Paus ei katkesta elu; paus teeb nähtuse loetavamaks.

Pausi mõiste seostub akadeemiliselt eneseregulatsiooni, tähelepanu, otsustusprotsessi ja käitumise kontrolli teemadega, kuid funktsioloogia ei pea väitma, et tema pausi mõiste on üks-ühele neuroteaduslik mõiste. Rangemalt sõnastades on paus funktsioloogias metoodiline töötingimus: ilma pausita kaldub inimene tõlgendama nähtust vana hirmu, harjumuse, lootuse, kaitse või välise surve kaudu. Paus loob võimaluse näha nähtust enne reaktsiooni.

Funktsioloogia põhiskeemid

1. Nähtuse funktsioonikaart

Funktsioloogiline põhiliikumine on:

Nähtus → vorm → seos → funktsioon → tagasiside → vili

Nähtus on see, mis ilmub: valu, anne, konflikt, kordus, sündmus, mõte, kriis või võimalus.
Vorm on nähtuse nähtav kuju või avaldumiskoht.
Seos näitab, kelle või millega nähtus seotud on.
Funktsioon näitab, mida nähtus selles tervikus teeb.
Tagasiside näitab, millise kompleksse vastuse süsteem, inimene või keskkond annab.
Vili näitab, milline mõju ajas nähtavaks muutub.

See skeem ei anna automaatset vastust. Ta annab tööjärjestuse, mille kaudu nähtust rahulikumalt uurida.

2. Tagasiside lugemise skeem

Akadeemiliselt on tagasiside üks kompleksne protsess. Funktsioloogilises töökeeles saab seda protsessi lugeda mitme suuna kaudu:

Kandvust suurendav tõlgendus — tagasiside seostub suurema selguse, jõu, vastutuse, koostöö või läbivooluga.
Ümberlugemist nõudev tõlgendus — tagasiside toob nähtavale pinge, korduse, vastuolu, ülekoormuse või valesti paigutatud rolli.
Kulutav tõlgendus — tagasiside näitab, et tegevus võib jätkuda, kuid energia, aeg, usaldus või terviklikkus lekib.
Kordust hoidev tõlgendus — tagasiside viitab sellele, et sama muster taastoodab ennast uues vormis.

Need ei ole tagasiside objektiivsed liigid, vaid lugemisviisid. Nende eesmärk on aidata inimesel või uurijal küsida, kuidas kompleksne tagasiside konkreetse subjekti ja olukorraga suhestub.

3. Vorm, sisu ja funktsioon

Vorm näitab kuju. Sisu näitab läbivoolu. Funktsioon näitab tööd tervikus.

Sama vorm võib kanda erinevat sisu. Sama sisu võib võtta erinevaid vorme. Funktsioon sünnib nende suhtes. Funktsioloogiline lugemine ebaõnnestub, kui ta näeb ainult vormi, ainult sisu või ainult valmis funktsiooni. Kõik kolm tuleb eristada ja siis koos lugeda.

4. Kandvuse kontroll

Kandvuse kontrollis küsitakse:

Kas nähtus suurendab selgust või segadust?
Kas ta kasvatab vastutust või vähendab seda?
Kas ta loob läbivoolu või ummistust?
Kas ta toetab inimese, suhte, töö või kogukonna tegelikku funktsiooni?
Kas tema mõju püsib ka siis, kui esmane emotsioon, nähtav edu või hirm möödub?
Kas ta loob tervikus rohkem elujõudu või rohkem kulu?

Kandvuse kontroll ei ole matemaatiline lõppotsus. See on analüütiline töövorm, mis aitab eristada nähtavat edu tegelikust kandejõust.

5. Korduse uurimise skeem

Korduva nähtuse puhul küsib funktsioloogia:

Mis täpselt kordub?
Millistes olukordades see kordub?
Millised inimesed, rollid, kohad, ajad või koormused kordusega kaasnevad?
Millist reaktsiooni kordus esile kutsub?
Millist funktsiooni kordus võib hoida?
Mis muutub siis, kui inimene või süsteem ei reageeri enam automaatselt?

See skeem aitab vältida tagantjärele tähenduste külgepanemist. Kordus ei anna kohe seletust, vaid avab uurimisvälja.

Põhiterminid

Funktsioloogia — funktsioonipõhine uurimis- ja mõtestamisraamistik, mis vaatleb nähtusi nende rolli, mõju, tagasiside ja kandvuse kaudu.

Funktsioon — nähtuse tegelik töö mingis tervikus; mitte ainult ametlik otstarve, vaid see, mida nähtus oma seostes päriselt teeb.

Nähtus — kõik, mis inimese või süsteemi jaoks ilmub: sündmus, tunne, sümptom, kordus, suhe, konflikt, anne, idee, märk, kriis või võimalus.

Vorm — nähtuse kuju, kandja, piir, struktuur või avaldumiskoht.

Sisu — tähendus, kogemus, väärtus, mõttemaailm, elav läbivool või täitumus, mis vormis liigub.

Kandvus — nähtuse, otsuse, suhte, töövormi või süsteemi tegelik kandejõud; võime oma mõju tervikut liigselt lõhkumata välja kanda.

Tagasiside — kompleksne süsteemne vastus mingile valikule, mustrile, koormusele, suhtele või kõrvalekaldele. Funktsioloogias ei käsitleta tagasisidet lihtsa kaheks jaotusena, vaid mitmekomponendilise protsessina.

Toetav lugemine — metoodiline või filosoofiline tõlgendus, mille järgi konkreetne tagasiside suhestub antud olukorras suurema kandvuse, selguse või kooskõla tekkega.

Õpetav lugemine — metoodiline või filosoofiline tõlgendus, mille järgi konkreetne tagasiside toob nähtavale pinge, korduse, kõrvalekalde või ümberlugemise vajaduse.

Vili — nähtuse teostuv mõju ajas. Vili näitab, millist mõju nähtus tegelikult loob, mitte ainult seda, mida ta lubab.

Paus — teadlik lugemisruum enne automaatset reaktsiooni. Paus võimaldab eristada nähtuse vormi, sisu, funktsiooni ja tagasisidet.

Muster — korduv seos või käitumisrada, mis ilmub eri olukordades sarnase toimega.

Läbivool — energia, tähelepanu, raha, usalduse, hoolimise, teadmise või elujõu liikumine tervikus. Läbivoolu vastand on ummistus.

Kordus — nähtuse korduv ilmumine sarnases funktsioonis või sarnase mõjuga. Kordus ei ole automaatne seletus, vaid uurimissignaal.

Teadusliku põhjenduse piir

Funktsioloogia teaduslik põhjendus peab olema aus. Ei ole korrektne väita, et funktsioloogia kui terviklik süsteem oleks juba valmis empiiriliselt tõestatud teadusharu. Korrektne on öelda, et funktsioloogia töötab uurimisraamistikuna, mille põhimõisted on seotud olemasolevate teaduslike ja filosoofiliste traditsioonidega.

Funktsiooniküsimus on põhjendatav bioloogia ja etoloogia kaudu. Tagasisideküsimus on põhjendatav süsteemse regulatsiooni ja füsioloogia kaudu. Inimese ja keskkonna vastastikuse suhte küsimus on põhjendatav ökoloogilise psühholoogia ja enaktivismi kaudu. Kandvuse ja vastupidavuse küsimus haakub sotsiaal-ökoloogiliste süsteemide resilience’i käsitlusega. (Oxford Lifelong Learning)

Funktsioloogia enda töö on need suunad siduda praktiliseks uurimis- ja mõtestamiskeeleks, mida saab kasutada inimese, keha märguannete, ande, hariduse, töö, kogukonna ja ühiskondlike protsesside lugemisel. Selline töö nõuab mõistete täpsustamist, juhtumianalüüse, metoodilisi piire, kriitilist tagasisidet ja pidevat parandamist.

Kokkuvõte

Funktsioloogia on Pärimustarkuste Instituudi arendatav uurimissuund, mis vaatleb nähtusi nende funktsiooni, tagasiside, korduse, seose ja kandvuse kaudu. Ta ei taanda nähtust ainult nimele, diagnoosile, vormile või nähtavale tulemusele, vaid küsib, mida nähtus oma tervikus teeb.

Akadeemiliselt puhas funktsioloogia käsitleb tagasisidet ühe kompleksse süsteemse protsessina. “Toetav” ja “õpetav” jäävad lubatud mõisteteks filosoofilises ja praktilises lugemiskeeles, kuid neid ei esitata objektiivsete tagasisideliikidena. See eristus teeb funktsioloogia täpsemaks, tõsisemaks ja teaduslikult vastutustundlikumaks.

Kõige lühemalt:

Funktsioloogia uurib nähtuse funktsiooni: mida miski oma seostes teeb, millist mõju ta loob, millist tagasisidet ta käivitab ja kas tema mõju tervikus kannab.