Funktsioonikaart

Inimene on harjunud oma keha märkama siis, kui midagi on juba tugevalt nähtavaks saanud. Kui valu on suur, kui uni on kadunud, kui süda klopib, kui nahk sügeleb, kui rõhk on kõrge või kui analüüs näitab muutust, siis öeldakse: nüüd on probleem olemas. Aga keha ei alusta tavaliselt karjumisest. Keha alustab palju vaiksemalt. Ta annab väikese märguande, muudab rütmi, tekitab pingekoha, väsimuse, seletamatu rahutuse või valuaistingu, mida tavaline mõõtmine veel ei näita.

Funktsioonikaart ongi sellise märguande lugemise kaart. Ta ei küsi kõigepealt: “Mis haigus sul on?” Ta küsib: “Mida keha püüab nähtavale tuua?” Keha ei ole ainult bioloogiline masin. Keha on koht, kus inimene, tema eluviis, keskkond, töö, suhted, sisemine pinge, anne ja tulevikusuund kokku saavad. Kui keha annab märku, siis ei pruugi see olla ainult rike. See võib olla tagasiside: midagi vajab märkamist, puhastamist, väljendamist, piiri, puhkust, muutust või uut energia läbivoolu.

Tulevikus on Funktsioonikaarti vaja sellepärast, et vana mõtteviis jääb inimese jaoks liiga kitsaks. Vana mõtteviis ootab, kuni probleem on juba piisavalt suur, et seda mõõta, nimetada ja ravida. Uus mõtteviis õpib märkama varem. Kui inimene tunneb valu, aga analüüsid ei näita midagi, siis ei peaks esimene järeldus olema: “Sul pole midagi viga.” Valu võib olla päris ka siis, kui aparaat ei näe veel nähtavat muutust. Mõõteriist näeb seda, mis on juba teatud tasandil vormi võtnud. Inimese keha võib aga tunda pinget enne, kui see on uuringule nähtav.

Just siin muutub inimene sensitiivseks. Sensitiiv ei ole tingimata keegi, kes ennustab või teeb imesid. Sensitiiv on inimene, kes õpib märkama elu peenemat tagasisidet enne suurt tagajärge. Tegelikult on iga inimene mingil määral sensitiiv. Me tunneme vahel, et keegi vaatab meid. Me tajume ruumi pinget enne, kui keegi midagi ütleb. Meil läheb süda raskeks, kui lähedasel on raske. Me ärkame öösel seletamatu tundega. Meie keha ütleb mõnikord “ei” enne, kui mõistus oskab põhjendada. See ei ole nõrkus ega hullus. See on inimese loomulik vastuvõtuvõime.

Probleem on selles, et tänapäeva inimene on õppinud oma tundlikkust maha vaikima. Kui keha annab märku, otsitakse kohe välist kinnitust: kas analüüs näitab, kas aparaat fikseerib, kas keegi teine ütleb, et see on päris. Muidugi on mõõtmine vajalik. Arstiabi on vajalik. Ohu korral tuleb abi otsida. Kuid inimene ei tohi kaotada usku oma keha esimesse märguandesse. Kui keha räägib, tasub küsida, mida ta ütleb, mitte teda kohe vaigistada.

Funktsioonikaart aitabki selle küsimuse korda panna. Ta vaatab, kus märk asub, kuidas keha märku annab, millal see algas, mis seda tugevdab, mis rahustab, millise eluolukorraga see seostub ja millist kordust keha näitab. Valu, sügelus, surve, väsimus, unehäire, hingamise muutus, südame raskus või kõhu pinge ei ole ainult tüütud nähtused. Need on keha erinevad keeled. Üks märk räägib piirist, teine rütmist, kolmas väljendamata sõnast, neljas koormusest, viies sellest, et inimene kannab liiga palju või ei lase oma tegelikul jõul välja tulla.

Tuleviku inimene vajab sellist kaarti eriti seetõttu, et maailm muutub järjest mürarikkamaks. Infot on palju, aga selgust vähe. Inimene võib olla kogu aeg kättesaadav, aga iseendast kaugel. Ta võib täita rolle, mis ei kanna tema annet. Ta võib elada keskkonnas, mis teda tasapisi kulutab, kuid nimetada seda tavaliseks eluks. Keha hakkab siis rääkima tema eest. Kui inimene ise ei ütle “ma vajan pausi, puhkust”, ütleb keha seda väsimusega. Kui inimene ei tunnista, et mingi suhe või tööviis teda surub, võib keha hakata rääkima rõhu, naha, kõhu, une või valuga.

Funktsioonikaart ei tee inimesest kohe haiget. Vastupidi, ta aitab inimesel näha, et keha märguanne võib olla tee tagasi oma jõu juurde. Kui anne, meie pärilik potentsiaal voolab vabalt, tunneb inimene rohkem rahu, selgust ja loomulikku elujõudu. Kui anne jääb lukku, hakkab keha tihti pinget kandma. Mõni inimene on loodud rohkem looma, mõni hoidma, mõni nägema seoseid, mõni rääkima tõde, mõni tervendama suhteid, mõni kaitsma piiri, mõni märkama seda, mida teised veel ei näe. Kui selline inimene elab vales rütmis või vales rollis, võib keha hakata tema tegelikku funktsiooni läbi keha signaalide tagasi kutsuma.

Sellepärast ei ole sensitiivsus tulevikus eriline kõrvalnähtus, vaid normaalne inimlik oskus. Nii nagu inimene õppis kunagi lugema tähti, peab ta õppima lugema keha, rütmi, suhteid ja tagasisidet. Valuaisting, mida analüüs ei näita, ei ole põhjus inimest alandada. See on kutse peenemaks kuulamiseks. Keha võib öelda: midagi on teel, midagi on pinges, midagi tahab muutuda, midagi vajab sinu tähelepanu enne, kui see muutub suureks nähtavaks probleemiks.

Funktsioonikaart ei asenda arsti, aga ta täidab tühja koha, mida ainult numbrid ja diagnoosid ei täida. Ta aitab inimesel küsida: milline koormus mu kehas nähtavaks saab? Milline keskkond seda tugevdab? Millal ma rahunen? Mida ma ei väljenda? Mida ma kannan, kuigi see ei kuulu mulle? Milline minu enda jõud ei pääse veel õigel kujul välja? Ja milline väike samm aitaks kehal näidata, kas suund on õige?

Tuleviku tervem inimene ei ole see, kes ei tunne midagi. Tervem inimene on see, kes tunneb õigel ajal, eristab rahulikult ja oskab oma keha märguannet kuulata enne, kui elu peab teda võimsamalt peatama. Funktsioonikaart on selle õppimise esimene peegel. Ta ütleb inimesele: sinu keha ei ole vaenlane, sinu keha räägib. Õpi tema keelt kuulama.

Telli tasuta funktsiooni lühikaart … (kliki tekstile)