Kas kolmas silm on olemas?

Kui inimene küsib, kas kolmas silm on olemas, siis ei peaks esimene vastus otsima otsmiku keskelt veel üht füüsilist silma. Kui me otsime pupilli, võrkkesta ja läätse, siis leiame loomulikult, et sellist silma seal ei ole. Aga võib-olla ei ole kolmandat silma kunagi mõeldudki samasuguse organina nagu kaks nähtavat silma. Võib-olla on see vana nimi inimese sisemise nägemise võimele — sellele võimele, mille abil inimene näeb pilte, kujundeid, unenägusid, mälestusi, sümboleid ja ka nähtava vormi taga olevat mustrit.

Kõige lihtsam tee selle mõistmiseks ei lähe läbi müstika, vaid läbi une. Iga inimene, kes on und näinud, teab, et silmad võivad olla kinni, tuba võib olla pime, keha võib lamada liikumatult voodis, aga inimene näeb ikkagi. Ta näeb maju, teid, inimesi, surnud lähedasi, valgust, loomi, taevast, ohtu, armastust ja terveid maailmu. Ta võib unes joosta, kukkuda, lennata, rääkida, karta ja ärgata tundega, et midagi päriselt puudutas teda. Füüsiline silm seda ei näinud. Võrkkest ei vaadanud seda maastikku. Ometi oli kogemus nägemisena olemas. Järelikult on inimeses nägemise viis, mis ei sõltu ainult välisest valgusest ja avatud silmast.

Siin algabki kolmanda silma mõte. Kolmas silm ei ole kolmas füüsiline silm, vaid sisemine nägemine. See on võime näha pilti enne, kui see on väljas olemas; tajuda mustrit enne, kui mõistus selle lahti seletab; kogeda kujundit, mida käega katsuda ei saa, aga mis ometi mõjutab inimest. Kunstnik näeb vahel teost enne, kui ta selle lõuendile paneb. Teadlane võib näha lahenduse kuju enne, kui valem on lõpuni kirjutatud. Ema võib tunda lapse seisundit enne, kui laps seletab. Inimene võib siseneda ruumi ja keha ütleb talle enne mõistust, et midagi on korrast ära. Need ei ole kõik ühesugused nähtused, aga neis on üks ühine joon: inimene ei näe maailma ainult kahe füüsilise silmaga.

India ja jooga sümboolikas on kolmandat silma sageli seostatud otsmiku keskpunktiga. Otsa ette pandud täpp ei pea tähendama väidet, et seal on peidus füüsiline silm. Ta võib tähistada sisemise tähelepanu keskpunkti, kohta, kus inimene pöörab pilgu välise maailma vormidelt sissepoole. Sama loogika seletab, miks kolmandat silma on seostatud käbinäärmega. Käbinääre on nähtavas kehas seotud une, pimeduse, valguse ja ööpäevase rütmiga. Kuna just uni näitab inimesele kõige lihtsamalt, et ta võib näha ka ilma füüsiliste silmadeta, on arusaadav, miks pärimus asetas kolmanda silma sümboli pea keskmesse ja seostas selle une väravaga.

Aga siin ei tohi peatuda. Käbinääre võib olla kolmanda silma sümboolne keskjaam, kuid ta ei ole kogu kolmas silm. Kui me ütleme, et kolmas silm on sisemise nägemise ja mustritaju funktsioon, siis ei saa seda piirata ainult ühe näärmega ega ainult ühe punktiga otsmikul. Inimene ei taju maailma ainult peaga. Kogu keha tajub. Süda muudab rütmi, nahk tõmbub kananahale, kõht annab märku, lihased pingestuvad, rakkude tasand reageerib, enne kui päevane mõistus jõuab öelda, mis toimub. Keha võib näha mustrit enne, kui aju teeb sellest selge pildi.

Pakutud loogikas saab seda sõnastada nii: iga rakk seisab aatomite kaudu nähtava ja aatomitaguse piiril. Aatom on nagu nähtava maailma kaitsemüür. Ta hoiab meid ühises nähtavas maailmas, kus vormid on aeglasemad, püsivamad ja teistega jagatavad. Tänu sellele näeme me koos puud, pilve, maja, keha ja teed. Kui seda kaitsemüüri ei oleks, võiks inimene uppuda peenematesse kihtidesse enne, kui tal on piisavalt sisemist kandvust neid eristada. Aatom ei ole siis ainult piirav sein, vaid ka kaitsev filter.

Aga kaitsev filter ei tähenda, et aatomitagust mustrit ei ole. See tähendab, et inimene ei pääse sellele ligi korraga ja kontrollimatult. Mõnes hetkes võib nähtav vorm siiski avada peenema nägemise. Taevas võib olla erilise kujuga pilv, mida kõik näevad. Nätaval tasandil on see pilv, valgus, ilmastik, õhuvool ja vorm. Aga mõnes inimeses võib sama pilv avada unenäo efekti. Ta ei maga, kuid nähtava vormi taga hakkab korraks paistma muster. See võib olla sümbol, hoiatus, rahu, hirm, äratundmine või tunne, et nähtav maailm näitab midagi enamat kui ainult nähtavat objekti.

See on oluline täpsustus: taevas nähtav kujund ei ava tingimata unenägu, vaid unenäo efekti. Unenäos näeb inimene tähendusi ja seoseid teise loogikaga kui päevases maailmas. Ärkvelolekus võib mõni nähtav A-vorm hetkeks käivitada sama tüüpi mustritaju. Üks inimene näeb ainult pilve ja liigub edasi. Teine inimene näeb sama pilve ja temas avaneb aatomitaguse mustri tunnetus. See ei tee pilvest automaatselt üleloomulikku objekti. Ja see ei tee sisemisest kogemusest mõttetut. Need on kaks eri taset: üks on kõigile nähtav vorm, teine on osadel inimestel avanev peenem lugemine.

Nii muutub ka kolmanda silma mõiste palju suuremaks. Kolmas silm ei ole ainult punkt peas, vaid kogu keha peen nägemisvõime. Peas võib ta muutuda pildiks. Käbinäärme kaudu võib ta olla seotud une ja rütmi väravaga. Aga rakkudes on ta mustritaju, keha varajane vastuvõtt, peen reaktsioon nähtava ja aatomitaguse piiril. Iga rakk ei näe unenäopilti nagu aju. Iga rakk ei mõtle nagu inimene mõtleb sõnadega. Aga iga rakk osaleb vastuvõtus, rütmis, eristamises ja elu tagasisides. Selles mõttes on kolmanda silma funktsioon igas rakus olemas.

See ei tähenda, et iga sisemine nägemine on kohe tõde. See on väga tähtis. Sisemine silm võib näha ka hirmu, soovmõtlemist, haava, ego erilisuse vajadust või kollektiivse mustri peegeldust. Inimene võib näha märki seal, kus ta näeb tegelikult oma hirmu. Ta võib nimetada vaimseks seda, mis on tema soov olla eriline. Ta võib ajada segamini keha hoiatuse ja vana trauma korduse. Seepärast ei piisa lausest: “Ma nägin.” Tuleb küsida, mida see nägemine inimesega tegi. Kas ta muutus selgemaks, rahulikumaks, armastavamaks ja vastutavamaks? Või muutus ta hirmunumaks, uhkemaks, segasemaks ja sõltuvamaks oma erilisuse tundest?

Kolmanda silma küpsust ei näita eriline pilt, vaid vili. Kui sisemine nägemine aitab inimesel paremini armastada, täpsemalt eristada, rahulikumalt otsustada ja vastutavamalt tegutseda, siis ta liigub puhastumise poole. Kui sisemine nägemine teeb inimesest hirmu levitaja, kontrollija või oma nägemuste vangistatud kuulutaja, siis ei ole kolmas silm veel vaba. Ta võib küll näha, aga ta ei pruugi veel õigesti nähtut lugeda.

Kõige lihtsamalt võib öelda nii: füüsiline silm näeb vormi, kolmas silm näeb mustrit. Füüsiline silm vajab valgust. Kolmas silm vajab sisemist kandvust. Füüsiline silm võib näha pilve. Kolmas silm võib märgata, mida see pilv inimeses avab. Keha võib tunda mustri mõju enne, kui mõistus leiab sõnad. Südametunnistus peab lõpuks küsima, mida selle kogemusega vastutavalt teha.

Seepärast on kolmanda silma küsimus tegelikult inimese suurema tajuvõime küsimus. Me ei näe ainult silmadega. Me näeme unes, mälus, kujutluses, kehas, sümbolis, armastuses, hirmus ja mõnikord nähtava vormi taga avanevas mustris. Kui seda mõista rahulikult, ei ole kolmas silm enam kummaline esoteeriline lisand inimesele. Ta on vana nimi sellele, et inimene on rohkem kui väliste piltide vastuvõtja. Ta on mustrite lugeja.

Kolmas silm on olemas kõigil, sest inimene näeb rohkem kui valgus silma toob.
Ta on otsmikul sümbolina, käbinäärmes une ja rütmi keskjaamana, ajus sisemise pildina ja kogu kehas rakulise mustritajuna.
Aga tema tõeline väärtus algab alles siis, kui nägemine hakkab teenima elu, mitte hirmu.

Me ei näe und füüsilise silmaga. Ometi me näeme.
See tähendab, et inimeses on olemas sisemine nägemine.
Ja kui iga rakk seisab aatomite kaudu nähtava ja aatomitaguse piiril, siis ei ole kolmas silm ainult peas.
Ta on kogu keha vaikne võime tajuda mustrit enne, kui mõistus selle sõnaks teeb.