Sõna

Vanasti öeldi, et vaikimine on kuld. Seda lauset on sageli mõistetud nii, nagu oleks parem mitte rääkida, mitte sekkuda, mitte avaldada oma mõtteid. Aga selle vana ütluse all võib olla palju sügavam tarkus. Vaikimine ei pruugi tähendada hirmu ega argust. Mõnikord tähendab vaikimine seda, et inimene hoiab sõna, kuni sõnal on õige aeg, õige koht ja õige vastuvõtja. Sest sõna ei ole ainult heli, lause või märk ekraanil. Sõna kannab endas mustrit, suunda ja jõudu.

Me elame ajas, kus sõnu on rohkem kui kunagi varem. Igaüks võib midagi öelda, postitada, jagada, kommenteerida, tõlgendada ja ümber tõlgendada. Sõna liigub sekunditega ühest maailma otsast teise, aga just selle kiiruse tõttu on ta muutunud ka haavatavaks. Sõna võib minna teele enne, kui ta on inimeses küpsenud. Ta võib sattuda välja, kus teda ei kuulata, vaid kasutatakse. Ta võidakse muuta naljaks, loosungiks, relvaks, müügitekstiks, poliitiliseks tööriistaks või kellegi ego kinnituseks. Siis jääb sõna küll nähtavale, kuid tema algne elav tähendus võib kaduma minna.

Sõnaga juhtub siis midagi sarnast nagu inimesega. Kui inimene satub valesse keskkonda, võib tema hea kavatsus hakata teenima hoopis võõrast eesmärki. Keegi tuleb appi, aga tema abi kasutatakse ära. Keegi ütleb tõe, aga sellest tehakse dogma. Keegi jagab mõtet, mis pidi vabastama, kuid sellest ehitatakse uus puur. Nii võib ka sõna sattuda vangi. Mitte sellepärast, et sõna ise oleks halb, vaid sellepärast, et väli, kuhu ta satub, ei kanna tema algset funktsiooni.

Kõige ohtlikum ei ole alati vale sõna. Mõnikord on ohtlik hoopis õige sõna vales kohas. Armastusest võib saada kontroll, kui seda kasutab omandav inimene. Tõest võib saada vägivald, kui seda kasutab alandav inimene. Vabadusest võib saada anarhia, kui seda kasutab vastutuseta inimene. Jumalast võib saada hirmu tööriist, kui teda kasutatakse võimu hoidmiseks. Isegi väga ilus sõna võib muutuda koormaks, kui ta eraldatakse elavast sisust ja pannakse teenima mustrit, millel puudub süda.

Sellepärast on vanades tarkustes nii suur rõhk vaikimisel, kuulamisel ja õigel ajal rääkimisel. Tark inimene ei vaiki sellepärast, et tal pole midagi öelda. Ta vaikib vahel sellepärast, et ta teab: sõna ei kuulu ainult rääkijale. Kui sõna on kord välja läinud, hakkab ta elama teiste inimeste mõtetes, hirmudes, soovides ja tõlgendustes. Kui kuulaja sees on viha, võib sõna saada vihaseks. Kui kuulaja sees on võimuiha, võib sõna muutuda käsuks. Kui kuulaja sees on hirm, võib sõna muutuda ähvarduseks. Sõna kohtub alati inimese sisemise filtriga.

“Alguses oli Sõna” ei tähenda ainult seda, et kunagi öeldi esimene lause. Seda võib mõista ka nii, et iga nähtava vormi taga on mingi algne mõte, muster või funktsioon. Enne maja on kujutlus kodust. Enne seadust on arusaam korrast. Enne tegu on sisemine jah või ei. Enne maailma muutmist on sõna, mis annab suuna. Kui sõna on puhas, võib ta luua elu. Kui sõna satub moonutatud välja, võib ta hakata looma segadust, hirmu või uut vangistust.

Tänapäeva inimene peaks seetõttu küsima mitte ainult: “Kas see, mida ma ütlen, on õige?”, vaid ka: “Mis saab minu sõnast edasi?” Kas see sõna aitab kellelgi paremini näha? Kas ta teeb inimese vabamaks või seob ta uue hirmuga? Kas ta kutsub vastutusele või annab õigustuse rünnata? Kas ta loob rohkem elu või lihtsalt rohkem müra? Sõna ei ole süütu siis, kui ta hakkab kandma jõudu. Mida elavam sõna on, seda suurem on ka vastutus tema saatmise eest maailma.

Võib-olla ongi meie aja üks suuremaid küsimusi see: mis on saanud sõnast? Kas sõna on veel tee inimese ja tõe vahel või on ta muutunud tööriistaks, millega üksteist mõjutada, müüa, võita ja vaigistada? Sõna saab terveks siis, kui inimene hakkab uuesti kuulama, mida sõna teenib. Mitte iga vaikimine ei ole kuld, aga iga sõna ei ole ka valgus. Kuldseks muutub sõna siis, kui ta tuleb küpsest vaikusest, kannab elavat funktsiooni ja ei lase ennast anda võõra pimeduse teenistusse.