Surma vaikus

Surmast räägitakse tavaliselt kahe äärmuse vahel. Ühes otsas on hirm, millest ei taheta kõnelda, sest keha lõpp tundub liiga suur ja liiga lähedane. Teises otsas on kerge lohutus, mis ütleb kiiresti, et kõik läheb hästi, ilma et inimene tegelikult vaataks, mis surmas toimub. Aga võib-olla on olemas ka kolmas viis: vaadata surmale silma mitte selleks, et teda võita, vaid selleks, et mõista, mida surm inimese kohta tegelikult paljastab.

Kui inimene vaatab ainult nähtavat keha, siis surm näib olevat lihtne lõpp. Süda peatub, aju ei tööta enam, hingamine lakkab, keha jahtub, vorm laguneb. Siin olekski nagu kõik. Aga inimene ei ole kunagi olnud ainult nähtav keha. Juba elu jooksul näeme, et keha ei seleta inimest lõpuni. Inimene võib olla vana, aga tema silmis võib elada noorus. Ta võib olla haige, aga tema sees võib olla selgus, mida terve inimene ei kanna. Ta võib olla ratastoolis, aga tema sisemine vorm võib kogu elu olla kõndiv, sirge, liikuv ja ilus.

Seda seletab hästi apostel Pauluse mõte, et kuigi väline inimene kulub, uueneb sisemine inimene päev-päevalt. See ei ole ainult ilus lohutus vananemise vastu. See on väga sügav eristus kahe kandja vahel. Väline keha võib vananeda, vigastuda, muutuda, haigestuda ja lõpuks surra. Aga sisemine inimene ei pruugi vananeda sama rada pidi. Ta võib hoopis küpseda, selgineda, nooreneda ja oma algsele vormile lähemale liikuda.

Siit avaneb üks väga huvitav võimalus. Kui inimene on elanud invaliidina, halvatuna või moonutatud kehaga, ei tähenda see tingimata, et tema sisemine vorm on samamoodi piiratud. Ta võib terve elu kanda endas kõndimise mälestust, liikumise igatsust, oma ilusa ja tervikliku vormi tunnet. Kui selline inimene sureb, võib surm olla mitte ainult lõpp, vaid kahjustatud välise kandja maha jätmine. Siis võib vaimisiksus ilmuda eeterkehas või vaimses kujus rohkem selle järgi, millisena ta ennast sisemiselt kandis, mitte selle järgi, millisena bioloogiline keha viimastel päevadel paistis.

Seda mõtet toetab ka nähtus, mida tavaliselt nimetatakse fantoomvaluks. Äralõigatud kehaosa võib inimesele endiselt haiget teha. Tavameditsiin räägib aju kehapildist, närvisüsteemi signaalidest ja keha kaardist. See on oluline seletus nähtava mehhanismi kohta. Aga funktsioloogiliselt võib öelda veel sügavamalt: kehaosa A-tasandi vorm on eemaldatud, kuid keha tervikmuster ei kao samal hetkel. Kui käsi või jalg on ära lõigatud, ei pruugi eeterkarkassi ja läbivoolu kaart kohe kaduda. Füüsiline osa puudub, aga keha muster, liikumise mälu ja läbivoolu ootus võivad veel püsida.

Sama loogika kehtib ka kirurgilise lõike kohta. Skalpell ei lõika ainult liha. Ta võib lõigata läbi ka keha läbivoolukanaleid, meridiaane, närvi- ja energiaväravaid, mida võiks võrrelda kastekannu sisemiste kanalitega. Haav võib A-tasandil sulguda, arm võib paraneda, arst võib öelda, et kõik on korras. Aga mõnikord tunneb inimene, et koht ei ole enam endine. Miks? Sest nähtav kude võib olla kokku kasvanud kiiremini kui sügavam läbivoolumuster on taastunud. Siin tekib oluline reegel: lõigata ei tohi ainult seda, mida tahetakse eemaldada; tuleb näha ka seda, mida lõige läbi lõikab.

Kui juba ühe kehaosa kaart ei kao kohe pärast lõikust, siis miks peaks kogu isiksuse kaart kaduma kohe pärast keha surma? See küsimus viib meid surma sügavama mõistmiseni. Surm võib eemaldada nähtava kandja, aga see ei tõesta veel, et isiksus, kuju, mälu, armastus, vastutus ja sisemine vorm haihtuvad olematusse. Võib-olla lõpeb A-keha töö, aga vaimisiksus jätkab teises kandjas.

Paljud surmalähedaste kogemuste jutustused kirjeldavadki mitte tühjusesse kadumist, vaid ärkamist. Inimene näeb oma keha kõrvalt või ülevalt. Ta märkab arste, lähedasi, õnnetuspaika, operatsiooniruumi või oma surnukeha. Mõni püüab rääkida, aga keegi ei kuule. Mõni läheb koju ja näeb perekonda, kuid perekond ei tunne tema kohalolu. Mõni ei saa alguses aru, miks kõik teda ignoreerivad. See on väga tähenduslik: inimene ei koge end mälupildina, vaid iseendana. Ta on kohal, aga suhtluskiht on muutunud.

Seda võib nimetada surmajärgseks lähikihiks. Vaimisiksus on lühikest aega veel oma keha, kodu, lähedaste või matusepildi lähedal. A-keha mäluside, harjumuslik ruumitaju ja suhted on veel värsked. Aga sellesse kihti ei saa jääda määramata ajaks, sest A-keha ei kanna enam. Loodusseadus viib vaimisiksuse edasi tema tegelikule arenguastmele vastavasse mõtte- ja vaimukeskkonda. Mitte väline koht ei määra teda, vaid tema enda muster, armastus, hirm, valgus, viha, usk, sidemed ja lõpetamata funktsioon hakkavad sobiva kihiga kokku kõlama.

Piibli rikka mehe ja Laatsaruse lugu näitab seda väga selgelt. Mõlemad surevad, aga kumbki ei kao olematusse. Rikas mees tunneb ennast ära, tunneb Laatsaruse ära, mäletab oma vendi, räägib, palub ja tahab veel mõjutada elavat maailma. Laatsarus on teises seisundis, rikas mees teises. Nende vahel on kuristik. Funktsioloogiliselt tähendab see, et surm ei kustuta isiksust, vaid viib ta tema tegeliku seisundi kihti. Rikas mees ei saa enam oma rikkuse, sotsiaalse rolli ega keha kaudu tegutseda. Alles jääb see, mida ta tegelikult kandis.

Siit tuleb väga tähtis seaduspära. Vaimisiksus võib edasi eksisteerida, aga ta ei saa A-maailmas iseseisvalt tegutseda. Tal ei ole enam kätt, häälepaelu, närvisüsteemi, juriidilist keha ega nähtavat rolli. Tema mõju saab A-maailmas nähtavaks ainult elava inimese kaudu. See tähendab: ainult B1 filtri kaudu. B1 on inimese elav vastuvõtt, teadvus, keha, tunne, mõte, otsus ja vastutus. B2-s olev vaimisiksus, mõttemuster või ideoloogiline väli võib mõjutada, aga ta saab teoks ainult siis, kui elav inimene selle vastu võtab, kardab, armastab, usub, kordab, tõlgib või teostab.

See seletab, miks maailma sügavam võitlus käib inimese kandmise pärast. Erineva funktsiooniga tsivilisatsioonid ei teki ainult territooriumist, keelest, verest ega majandusest. Nad tekivad sellest, milline mõtteväli, vaimne surve, arenguaste või potentsiaal leiab endale piisavalt palju elavaid kandjaid. Kui inimene annab oma B1 hirmule, sünnib hirmutsivilisatsioon. Kui ta annab selle võimule, sünnib võimutsivilisatsioon. Kui ta annab selle rahale, sünnib rahatsivilisatsioon. Kui ta loob pausi ja hakkab lugema funktsiooni, võib sündida funktsioonipõhine tsivilisatsioon.

Sama seaduspära ulatub veel kaugemale. Kui me vaatame universumit, näeme võib-olla alles tema välispinda. Me näeme tähti, galaktikaid, ruumi ja füüsikalisi seadusi, aga võib-olla oleme me veel kosmilises mõttes ema kõhus. Laps ema kõhus ei näe metsa, merd, keelt, ajalugu ega kultuuri. Ometi on see kõik juba olemas maailmas, kuhu ta sünnib. Samamoodi võib inimkond olla alles sünnieelses kihis, kus universum on meie ümber olemas, aga tema tegelik funktsionaalne sisu ei ole veel avanenud.

Kui see on nii, siis oleks inimese ühe lühikese bioloogilise elu lõpp täieliku olematusena sügavalt ebaloogiline. Miks peaks universum looma teadvuse, armastuse, vastutuse, õppimise, kannatuse ja sisemise inimese, kui see kõik katkeks enne, kui suurem maailm üldse avaneb? See oleks nagu laps jõuaks üsas korraks liigutada ja siis tema areng lõpetataks enne sündi. Pikema evolutsiooni, õiglasema õppimise ja tegeliku vastutuse mõttes on vaimisiksuse jätkuvus palju loogilisem. A-keha võib olla üks kandja, aga isiksuse õpe, kuju ja vastutus ei pruugi lõppeda koos selle kandjaga.

Vesiniku universum ise annab siia võimsa sümboli. Kõik algab väga lihtsast kandjast. Vesinik on nähtava universumi lihtsaim alus, aga temast hargnevad tähed, raskemad elemendid, vesi, orgaanika, rakk, keha, närvisüsteem, mõte, kultuur ja tsivilisatsioon. Kõige lihtsam kandja kannab endas lõputu keerukuse võimalikkust. See on alguse ja lõpu suur saladus: alguses on seeme, lõpus on kogu sisu, ja kui areng jõuab küpsuseni, võivad algus ja lõpp üksteist ära tunda.

Piibel vihjab sellele mitmel viisil. “Mina olen Alfa ja Oomega, algus ja lõpp.” See ei ole ainult Jumala suur nimi, vaid ka olemise sügav struktuur. Algus ja lõpp ei ole teineteisest lahutatud juhuslikud punktid. Nad kuuluvad ühte tervikusse. Pauluse mõte “Jumal kõik kõiges” näitab veel kaugemat suunda: lõpus ei jää fragmendid igavesti üksteise vastu, vaid kõik viiakse suuremasse kooskõlla. Ilmutuse raamatu uus taevas ja uus maa ei tähenda lihtsalt maailma hävimist, vaid uue kandva vormi ilmumist, kus taevas ja maa ei ole enam lahutatud nii nagu varem.

Kui ühiskond suudaks rahuneda, võiks see olla esimene samm alguse ja lõpu ühendamise poole. Rahunemine ei tähenda loidust ega alistumist. See tähendab, et inimene ei reageeri enam ainult hirmust, ideoloogiast, solvumisest, võistlusest või vallutamise tungist. Ta loob pausi. Ta hakkab nägema, mida iga nähtus kannab. Siis ei pea fragment enam teist fragmenti hävitama, vaid võib hakata otsima oma kohta tervikus. Sellest võiks sündida vorm, mis ei vangista sisu, vaid kannab lõpmatut sisu edasi.

Kes julgeb surmale silma vaadata, ei pea tingimata nägema seal ainult lõppu. Ta võib näha piiri, kus vale samastumine kehaga katkeb. Ta võib näha hetke, kus väline vorm langeb ära ja sisemine inimene saab nähtavamaks. Ta võib näha, et surm ei hävita tingimata isiksust, vaid eemaldab ajutise kandja ja viib inimese tema tegeliku mustri järgi edasi. Ta võib näha ka vastutust: see, mida inimene elu jooksul endas kasvatab, ei ole tühine. Hirm, armastus, viha, andestus, ahnus, tarkus, usk, vabadus ja orjus ei kao lihtsalt seepärast, et keha enam ei hinga. Need võivad saada vaimisiksuse edasise asukoha ja kuju osaks.

Surmale silma vaatamine ei tähenda surma romantiseerimist. Keha kaotus on tõsine. Lein on tõeline. Lahkumine võib olla valus. Aga surma kartmine ei tohi võtta inimeselt mõistust. Kui inimene on ainult keha, siis surm on täielik häving. Kui inimene on ka sisemine vorm, elav vastuvõtt, vaimisiksus ja suurema universumi õppija, siis surm on kandja vahetus, mitte kogu loo lõpp.

Kõige sügavam küsimus ei ole siis ainult: mis saab minust pärast surma? Veel sügavam küsimus on: millise inimese ma endas elu jooksul kandvaks teen? Sest võib-olla ei sure me ainult nii vanalt, kui kalender ütleb. Võib-olla lahkume me sellise sisemise vanuse, kuju ja arenguastmega, mille oleme endas tõeliseks saanud. Väline inimene võib kuluda, aga sisemine inimene võib päev-päevalt uueneda. Ja kui nii on, siis on surmale silma vaatamine tegelikult julgus vaadata elu sügavamalt.