Audio

Inimene ärkab hommikul ja tema esimene mõte on harva see, mida maailm tema ümber vajab. Tavaliselt mõtleb ta sellele, mis tal endal ees seisab. Kas on aega? Kas on raha? Kas jõudu jätkub? Kas töö saab tehtud? Kas lapsed saavad kooli? Kas arved saavad makstud? Kas keegi mõistab teda? Kas teda märgatakse? Kas tema elu läheb paremaks või jääb samasse väsitavasse kohta kinni?

See on inimlik. Inimene ei ole halb sellepärast, et ta oma elu pärast muretseb. Elus inimene peabki tundma, kas tal on külm või soe, kõht tühi või täis, keha puhanud või väsinud, süda rahulik või pinges. Inimene elab oma keha, oma pere, oma hirmu, oma lootuse ja oma kogemuse kaudu. Ta ei saa maailmast täielikult välja astuda ja seda eemalt vaadata, nagu oleks ta pilv taevas või kivi põlluserval.

Aga just siit algab ka inimese pimedus. Kuna inimene tunneb kõigepealt oma puudust, hakkab ta kergesti uskuma, et kogu maailm peabki tema puuduse ümber liikuma. Mets muutub puiduvaruks. Põld muutub tootmispinnaks. Loom muutub kasulikuks või kahjulikuks. Jõgi muutub vee- või energiaallikaks. Vaikus muutub kasutamata ruumiks. Aeglane kasv muutub tüütuks viivituseks. Kõik, mis ei teeni kohe inimese nähtavat vajadust, hakkab paistma vähem tähtis.

Loodus ei vaata nii. Loodus ei küsi, kellel on kõige suurem soov. Loodus ei anna kõige rohkem sellele, kes kõige kõvemini nõuab. Loodus ei vaata reklaami, ametinimetust ega lubadust. Loodus vaatab funktsiooni (ülessannet): mida miski teeb, mida ta hoiab, mida ta taastab, mida ta ühendab, mida ta piirab ja kas tema kaudu saab elu edasi kesta.

Sellepärast on looduses vajaduspõhisus väga selgelt näha. Aga see ei ole inimese moodi vajadus. See ei ole “mina tahan”. See on pigem vaikne küsimus: ilma milleta see tervik enam ei püsi? Ilma milleta muld väsib? Ilma milleta taim ei viljastu? Ilma milleta vesi ei puhastu? Ilma milleta loomade arv läheb tasakaalust välja? Ilma milleta mets kaotab oma sisemise elu? Ilma milleta inimene ise lõpuks enam ei jaksa?

See jutustus proovib vaadata just seda erinevust. Kuidas käitub inimene, kui ta näeb maailma ainult oma vajaduse aknast? Ja kuidas käitub loodus, kui ta hoiab terviku vajadust? Need kaks ei pea olema vaenlased. Inimese vajadus ja looduse vajadus võivad kokku saada. Aga nad saavad kokku alles siis, kui inimene õpib nägema, et tema elu ei kanna ainult see, mida ta maailmast võtab, vaid ka see, mida maailm tema ümber peab edasi suutma kanda.

Kui inimene näeb õunapuud, mõtleb ta esimese asjana õuntele. Kui puu annab palju vilja, tundub puu hea. Kui puu ei kanna, tundub puu kasutu või haige. Inimene mõõdab puud sageli selle järgi, mida ta temalt saab. See on lihtne ja arusaadav, sest inimene tahab süüa ja tal on vaja saaki.

Aga õunapuu ei ela ainult inimese jaoks. Ta elab mullas, valguses, vihmas, tuules, putukate keskel, teiste taimede kõrval ja aastaaegade rütmis. Kui inimene näeb ainult vilja, aga ei näe mulda, juurt, tolmeldajat ja ilma, siis näeb ta ainult lõppu, mitte seda ringi, mis lõpu võimalikuks tegi. Õun ei alga õunast. Õun algab sellest, et palju vaikseid asju teevad oma töö õigel ajal.

Inimene tahab sageli tulemust. Loodus hoiab teed tulemuseni. Inimene küsib: miks puu ei kanna? Loodus küsib: kas juur saab hingata, kas muld on elus, kas õis sai tolmeldatud, kas külm võttis õie ära, kas puul oli eelmisel aastal liiga raske, kas oksad said valesti lõigatud, kas vett jäi puudu, kas kahjurid sai ülekaalu? Loodus ei hüppa kohe vilja juurde. Loodus vaatab kogu kandvat rada.

Sama on inimesega. Inimene võib küsida: miks mul ei vea? Aga ta ei küsi alati: kas minu jõuvaru taastub, kas minu suhted kannavad, kas minu kodus on rahu, kas minu töö sööb rohkem jõudu, kui tagasi annab, kas ma olen võtnud endale liiga palju kohustusi, kas ma olen unustanud puhkamise, kas ma tahan vilja ilma juurt hooldamata?

Loodus õpetab väga rahulikult: vili tuleb ainult sealt, kus kandvad tingimused veel püsivad. Kui inimene tahab vilja, aga lõhub ära juure, mulla, vee, putuka ja aja, siis ta võib mõnda aega veel saaki saada, aga see saak tuleb varasemast varust. Ühel hetkel hakkab loodusering vastama. Saak väheneb, taim nõrgeneb, töö läheb raskemaks ja inimene imestab, miks kõik enam ei kanna.

Siin ongi esimene suur erinevus. Inimene märkab sageli tulemust siis, kui see kätte jõuab. Loodus valmistab tulemust ette juba ammu enne seda, kui inimene seda näeb.

Mesilane ja inimene

Mesilane lendab õielt õiele. Ta ei pea kõnet. Ta ei selgita oma tähtsust. Ta ei ütle inimesele, et ilma temata jääb palju vilja loomata. Ta lihtsalt teeb oma tööd. Ta otsib nektarit ja õietolmu, aga tema liikumise kaudu juhtub midagi suuremat: õis saab ühendatud õiega, taim saab võimaluse viljuda, aed saab õunu, põld saab seemet ja inimese laud saab toitu.

Inimene võib mesilast vaadata väga kitsalt. Kui inimene mõtleb ainult mee peale, siis on mesilane tähtis nii kaua, kuni ta annab purki mett. Kui inimene kardab nõelamist, võib mesilane tunduda tülikas. Kui inimene pritsib põldu ainult saagi nimel, võib ta mitte mõelda sellele, et sama põld vajab ka elus tolmeldajaid. Nii võib inimene oma ühe vajaduse nimel kahjustada teist vajadust, mida ta isegi ei märka.

Looduses mesilase väärtus ei alga meest. Tema väärtus algab ühendusest. Ta on väike, aga tema töö on suur. Ta ei ole tähtis sellepärast, et ta oleks kõige tugevam või kõige nähtavam. Ta on tähtis sellepärast, et ta teeb tööd, mida tervik vajab.
Inimene käitub sageli vastupidi. Ta tahab kõigepealt näha suurt vormi: suurt maja, suurt firmat, suurt nime, suurt saaki, suurt kasu, suurt võitu. Aga loodus näitab, et elu ei püsi alati suurte nähtavate kujude najal. Mõnikord hoiab elu koos väike nähtamatu või vähe märgatud töö. Üks putukas, üks juur, üks seeneniit, üks vihm, üks vaikne piir, üks õige aeg.

Mesilane õpetab inimesele üht lihtsat asja: kõik vajalik ei ole suur. Ja kõik suur ei ole tingimata vajalik.

Muld ja inimene

Muld on üks kõige paremaid õpetajaid, sest muld ei uhkelda. Ta on all, inimese jalge all. Inimene kõnnib tema peal, kaevab teda, ostab ja müüb maad, mõõdab hektareid, arvutab saaki ning paneb plaani, mida sinna istutada. Aga muld ise teeb tööd vaiksemalt kui peaaegu miski muu.

Muld võtab vastu langenud lehe, surnud taime, vihma, päikese, juure, ussi, seene, bakteri ja aja. Ta ei viska vana elu minema. Ta muudab vana elu uue elu võimaluseks. See, mis inimese silmale võib tunduda kõdu, mustus või lagunemine, võib looduse jaoks olla toidu valmistamine.

Inimene tahab sageli puhtust ja kiirust. Ta tahab, et asi oleks kohe korras, kohe kasulik, kohe ilus, kohe mõõdetav. Loodus ei kiirusta niimoodi. Loodus teab, et kõik, mis peab kandma, vajab lagunemist, segunemist, rahunemist ja uuesti sündimist. Muld on selle suur märk: elu ei kasva ainult sellest, mis läigib, vaid ka sellest, mis on läbi lagunenud ja õigesse ringi tagasi antud.

Kui inimene näeb mulda ainult tootmispinnana, hakkab ta küsima: kui palju siit saab? Kui palju väetist lisada? Kui palju saaki välja võtta? Kui kiiresti maa tööle panna? Need küsimused ei ole iseenesest valed. Aga kui inimene küsib ainult neid, jääb üks sügavam küsimus küsimata: mida muld vajab, et ta saaks ka tulevikus kanda?

Loodus vastab sellele küsimusele ilma vihata. Kui muld saab puhata, toitu, elu, mitmekesisust, niiskust ja õiget hoolt, siis ta kannab. Kui mulda ainult võetakse ja sunnitakse, siis ta võib mõnda aega veel anda, aga tema sisemine jõud väheneb. Inimene näeb alguses ikka saaki ja arvab, et kõik on korras. Hiljem tuleb õpetus: maa väsib, taim nõrgeneb, haigused tulevad kergemini, töö läheb kallimaks.

Muld õpetab inimesele teist lihtsat asja: kui sa võtad ringist välja rohkem, kui ring tagasi saab, siis sa ei saa kasu, vaid võtad tulevikult võlgu.

Hunt ja inimene

Hunt on inimese jaoks sageli ebamugav näide, sest hunt äratab hirmu. Inimene mõtleb karjale, koerale, lapsele, pimedale metsale ja võimalusele, et miski tugevam liigub tema kontrollist väljaspool. Seepärast võib inimene näha hunti ainult ohuna.

Looduses ei ole hunt ainult oht. Hunt on ka piir. Ta hoiab liikumises neid loomi, keda ta jahib. Ta võtab sageli nõrgema, haigema või hooletuma. Ta ei lase ühel liigil piiramatult kasvada nii, et ta sööb välja noore metsa, kurnab taimkatte või muudab teiste liikide elu raskemaks. Hunt ei ole romantiline pilt ega julmuse sümbol. Ta on üks töö looduse suures korras.

Inimene tahab sageli ohu ära kaotada. See on arusaadav. Aga loodus ei küsi ainult, kuidas teha maailm mugavaks. Loodus küsib, kuidas hoida tasakaalu. Mõnikord on tasakaalu jaoks vaja piiri, mida keegi ei armasta. Mõnikord on vaja takistust, mis ei lase ühel jõul liiga suureks kasvada. Mõnikord on vaja hirmu, mis paneb liikuma ja tähelepanelikumalt elama.

Inimese maailmas on sama. Me tahame sageli ainult toetust, kiitust, kasvu ja mugavust. Aga kui elus puudub piir, siis kasvab midagi liiga suureks: laiskus, ahnus, kiirus, hooletus, enesekindlus, võlg või vale harjumus. Piir tundub alguses vaenlasena, aga hiljem võib selguda, et just piir hoidis elu lagunemast.

Hunt õpetab inimesele kolmandat lihtsat asja: kõik, mis piirab, ei ole vaenlane. Mõni piir hoiab tervikut elus.

Seen ja inimene

Kui inimene läheb metsa, näeb ta puud. Puu on suur. Puu on silmale kohe olemas. Puu annab varju, puitu, lehti, vaadet ja kõrgust. Seen jääb sageli märkamata, eriti siis, kui ta ei ole söögiseen ega paista maapinnal välja. Ometi võib metsa all ja mullas olla võrgustik, mis seob juuri, liigutab toitaineid, aitab puudel vastu pidada ja muudab surnud ainet uueks eluks.

Inimene usub kergesti nähtavat. Ta usub maja rohkem kui kodutunnet. Ta usub ametit rohkem kui usaldust. Ta usub numbrit rohkem kui jõuvaru. Ta usub suurt puud rohkem kui nähtamatut ühendust puude all. Aga loodus ei kanna ainult nähtava kaudu. Väga palju kandvat tööd toimub seal, kuhu silm kohe ei ulatu.

Seen õpetab, et ühendus võib olla tähtsam kui üksik suurus. Kui metsas kaob nähtamatu side, võivad nähtavad puud veel mõnda aega püsti seista. Aga nende vastupidavus on juba teine. Sama on inimesega. Perekond võib väljast paista korras, aga kui usaldus on kadunud, on juurevõrk nõrk. Ettevõte võib paista suur, aga kui inimesed ei usu enam töö mõtet, on sisemine side väsinud. Riik võib paista tugev, aga kui õiglustunne murdub, hakkab nähtamatu seeneniidistik lagunema.

Seen õpetab inimesele neljandat lihtsat asja: nähtav tugevus sõltub sageli nähtamatust ühendusest.

Jõgi ja inimene

Inimene näeb jões sageli vett. Ta mõtleb, kas sellest saab juua, kasta, kala püüda, energiat teha, üle minna või seda oma plaanide järgi juhtida. Jõgi on inimese silmis kergesti ressurss või takistus.

Aga jõgi ei ole ainult vee kogus. Jõgi on liikumine. Ta kannab setteid, toidab kalu, kujundab kaldaid, hoiab niiskust, ühendab paiku ja loob elukeskkondi. Jõe vajadus on voolata. Kui inimene näeb ainult vett, võib ta mitte mõista, miks vool ise on oluline.

Inimene tahab palju asju seisma panna, sest seisvat asja on lihtsam kontrollida. Ta tahab panna vee paisu taha, aja kalendrisse, töö protsessi, inimese rolli, looduse plaani ja elu tabelisse. Kontroll võib olla vajalik, aga kui kõik elav pannakse liiga jäigalt seisma, hakkab elu lämbuma. Mõni asi peab liikuma, et ta püsiks terve.

Jõgi õpetab inimesele viiendat lihtsat asja: kõik, mida saab kinni hoida, ei muutu sellest paremaks. Mõne asja elu ongi tema voolamises.

Miks inimene looduse vajadust ei märka?

Inimene ei jäta looduse vajadust märkamata ainult pahatahtlikkusest. Palju sagedamini jätab ta selle märkamata sellepärast, et ta on ise pinges. Kui inimesel on kiire, siis ta ei kuula hästi. Kui inimesel on hirm, siis ta näeb kitsalt. Kui inimesel on puudus, siis ta haarab lähedalt. Kui inimesel on võlg, siis ta mõtleb järgmisele maksele, mitte järgmisele põlvkonnale. Kui inimesel on tunne, et keegi teine saab rohkem, hakkab ta võtma enne, kui teine ette jõuab.

Sellepärast ei piisa inimesele ainult ütlemisest: hoia loodust. Kui inimene on seesmiselt hirm, võib see lause kõlada süüdistusena. Ta võib vastata: aga kes hoiab mind? Kes maksab minu arved? Kes aitab minu peret? Kes annab mulle kindlustunde? Ja need on päris küsimused. Inimese vajadust ei tohi pilgata.

Aga inimesele tuleb näidata, et looduse vajaduse nägemine ei ole tema vajaduse vastand. See on tema vajaduse sügavam kaitse. Kui muld väsib, kaob ka inimese laualt toit. Kui vesi rikneb, rikneb ka inimese tervis. Kui tolmeldajad kaovad, väheneb ka inimese saak. Kui mets kaob, muutub ka inimese õhk, vesi, rahu ja ilm. Kui usaldus kaob kogukonnast, muutub ka inimese elu kallimaks, üksildasemaks ja raskemaks.

Inimene arvab mõnikord, et ta peab valima enda ja looduse vahel. Aga see on vale valik. Päris valik on lühikese ja pika nägemise vahel. Lühike nägemine küsib: mida ma saan kohe? Kauge nägemine küsib: mis peab püsima, et ma saaksin ka homme elada?

Loodus ei nõua inimeselt, et inimene kaoks ära. Loodus nõuab inimeselt, et inimene õpiks kuuluma. Kuulumine tähendab, et inimene ei pea end vähem väärtuslikuks tegema, vaid peab mõistma, et tema väärtus ei anna talle õigust lõhkuda neid tugesid, mis teda kannavad.

Inimene näeb hinda, loodus näeb tööd

Poes saab õuna hinna kirjutada sildile. Metsa tihumeetri saab kirja panna. Maa ruutmeetri saab müüki panna. Tunni palga saab arvutada. See kõik teeb inimese elu lihtsamaks, sest hind aitab võrrelda ja otsustada.

Aga hind ei näita alati tööd. Õuna hind ei näita kõike, mida tegid muld, vihm, päike, mesilane, puu, aednik ja aeg. Puidu hind ei näita kõike, mida mets tegi siis, kui ta hoidis vett, pakkus elupaika, sidus mulda ja andis inimesele vaikust. Maa hind ei näita kõike, mida maa teeb kogukonna, toidu, mälu ja tuleviku jaoks.

Inimene, kes näeb ainult hinda, hakkab maailma lugema liiga vaeselt. Ta võib arvata, et kui ta on maksnud, siis on asi korras. Aga looduse töö ei lõpe arvel. Kui inimene ostab maa ja lõhub selle kandva ringi, siis hind on makstud, aga tagasiside ei jää tulemata. Kui inimene maksab puidu eest ja võtab metsa nii, et veeringe, mullaringe või eluringe ei arvestata, siis rahaline tehing võib olla lõppenud, aga looduse töö on muudetud.

Loodus ei mõtle hinnas. Loodus mõtleb töös, kuigi tal ei ole selle jaoks inimlikku mõistust ega sõnu. Tema vastus tuleb sellest, kas töö jätkub või katkeb. Kui töö jätkub, püsib kandvus. Kui töö katkeb, hakkab elu otsima uut rada või annab inimesele karmi õpetava tagasiside.

Inimene tahab võitu, loodus hoiab tasakaalu

Inimene armastab võitu. Ta tahab rohkem saaki, rohkem raha, rohkem ruumi, rohkem kiirust, rohkem kontrolli. Võit annab tunde, et elu liigub edasi. Aga loodus ei tööta ainult võidu kaudu. Loodus töötab tasakaalu kaudu.

Kui üks liik saab liiga suureks, hakkab ta teiste arvelt elama. Kui üks taim võtab kogu valguse, kaob mitmekesisus. Kui üks loom paljuneb ilma piirita, võib ta omaenda toidulaua ära süüa. Kui üks jõud ei kohta piiri, muutub ta lõpuks iseenda vaenlaseks.

Inimese maailmas on sama. Kui raha saab liiga suureks ilma vastutuseta, hakkab ta sööma usaldust. Kui kiirus saab liiga suureks ilma pausita, hakkab ta sööma mõistust. Kui töö kasvab liiga suureks ilma puhkuseta, hakkab ta sööma inimest. Kui võim saab liiga suureks ilma piirita, hakkab ta sööma õiglust. Kui inimese mina saab liiga suureks ilma tervikut nägemata, hakkab ta sööma keskkonda, mis teda ennast kannab.

Loodus õpetab siin väga lihtsalt: võit, mis lõhub tasakaalu, ei ole lõpuks võit. See on hilisem kulu.

Kuidas hakata nägema vajaduspõhist maailma?

Vajaduspõhist maailma ei pea nägema keeruliste sõnadega. Tuleb lihtsalt õppida küsima teistsuguseid küsimusi.

Kui näed puud, ära küsi ainult, mida sellest saab. Küsi, mida ta hoiab. Kui näed putukat, ära küsi ainult, kas ta on tüütu. Küsi, millises ringis tal võib olla koht. Kui näed mulda, ära küsi ainult, mida sinna panna. Küsi, mis teeb selle mulla elusaks. Kui näed jõge, ära küsi ainult, kuidas teda kasutada. Küsi, mida tema voolamine elus hoiab. Kui näed inimest, ära küsi ainult, miks ta selline on. Küsi, milline puudus, hirm või koorem tema vaate kitsaks tegi.

See ei tähenda, et kõik looduses oleks inimesele meeldiv või ohutu. Loodus ei ole lasteraamat. Looduses on sündi ja surma, kasvu ja lagunemist, jahti ja põgenemist, külma ja nälga, haigust ja taastumist. Aga just sellepärast on loodus aus õpetaja. Ta ei ütle, et kõik peab olema mugav. Ta ütleb, et kõik peab leidma oma koha kandvas ringis.

Inimene saab sellest õppida. Ta ei pea loobuma oma vajadustest. Ta peab õppima nägema, millised vajadused kannavad ja millised vajadused ainult kulutavad. Ta peab õppima eristama soovi ja vajadust. Soov võib öelda: ma tahan kohe. Vajadus küsib: mis peab püsima, et elu saaks jätkuda?

Kui see küsimus inimeses elavaks muutub, muutub ka tema pilk. Ta ei vaata enam metsa ainult kui puitu, mulda ainult kui pinda, looma ainult kui kasu või ohtu, inimest ainult kui tööjõudu, aega ainult kui raha ega vaikust ainult kui tühja kohta. Ta hakkab nägema, et maailm on täis vaikseid töid. Ja väga sageli kannavad meid just need tööd, mida me seni kõige vähem märkasime.

Lühimõtted

Inimene küsib sageli: mida mina siit saan? Loodus küsib vaikselt: mis peab püsima, et elu edasi läheks?

Mesilane ei ole suur, aga tema töö on suur. Loodus ei mõõda tähtsust ainult nähtava suurusega.

Muld õpetab, et vana elu ei ole prügi, kui ta antakse õigesse ringi tagasi.

Hunt õpetab, et piir ei ole alati vaenlane. Mõni piir hoiab tervikut elus.

Jõgi õpetab, et kõike elavat ei saa paremaks teha kinni hoides. Mõne asja elu on voolamises.

Seen õpetab, et nähtav tugevus võib seista nähtamatu ühenduse peal.

Inimene näeb hinda. Loodus näeb tööd. Kui töö katkeb, tuleb tagasiside ka siis, kui hind on makstud.

Vajadus ei ole alati see, mida inimene tahab. Vajadus on see, ilma milleta elu enam ei kanna.

Pärimustarkuste Instituut kutsub inimesi toetama oma tegevust, et saaksime sügavamalt uurida inimese annet, tema tegelikku rolli ühiskonnas ja seda, kuidas iga anne võiks saada paremini nähtavaks, hoitud ja rakendatud. Sellega oleme tegelenud juba instituudi loomise algusest alates.

Meie töö http://jb.ee keskkonnas keskendub elutarkuste kogumisele, ande süvauurimisele, uute projektide loomisele ja 21. sajandi ühe kõige olulisema probleemi teadvustamisele: kuidas hoida inimest vajalikuna, väärikana ja loovana ajal, mil tehisaru, robotid ja kapitali koondumine muudavad kogu töö- ja ühiskonnakorraldust.

Pärimustarkuste Instituut uurib, kuidas inimese elu, anne, kogemus ja pärimustarkus saavad tänapäeva maailmas praktiliselt mõistetavaks ja kasutatavaks.

Kui tunned, et see teema puudutab ka sind, sinu lapsi, kogukonda ja tulevikuühiskonda, siis palume aidata Pärimustarkuste Instituudil seda tööd jätkata ja maailmale seda tööd nähtavamaks muuta.

Toeta mõtet, mis aitab hoida inimese loodusliku annet elus.

Beneficiary / Saaja: MTU PARIMUSTARKUSTE INSTITUUT
Legal name / Ametlik nimi: MTÜ Pärimustarkuste Instituut
IBAN / Account number: EE867700771009891549
Bank: AS LHV Pank
Bank address: Tartu mnt 2, 10145 Tallinn, Estonia
BIC / SWIFT: LHVBEE22

Ette tänades, instituudi pere

Teemaga haakuvad artiklid:

Tõsise probleemi jälil