Sarja põhitelg

See raamat loeb Piibli lugu ühe suure inimese, rahva ja maailma õppimise loona. Vana Testament ei ole siin ainult vana aja sündmuste kogu, vaid nähtav põld, kuhu inimeste valikud, hirmud, truudused, reetmised, ohverdused, käsud ja tagajärjed on külvatud. Ta näitab, mis on toimunud siis, kui inimene kohtub piiriga, aga ei kanna veel sisemiselt seda piiri. Ta näitab, kuidas elu vastab inimese valikule: kord õnnistusega, kord õpetava tagasisidega, kord maa, rahva, perekonna, sõja, kaotuse, põgenemise või vangipõlve kaudu.

Uus Testament ei tule seda ajalugu tühistama. Ta tuleb näitama, et inimese vana rada ei pea olema inimese viimane rada. Kui Vana Testament näitab, kuidas inimene jõuab käsu, süü, korduse ja tagajärjeni, siis Uus Testament avab küsimuse: kas inimene võib sündida seesmiselt uueks kandjaks, nii et sama seaduspära ei tule enam ainult välise käsu ja karistusena, vaid muutub südames mõistetud armastuse, vastutuse ja uue loomise teeks. See ei tähenda, et Vana Testamentis poleks lubadusi või Uues Testamentis poleks ajalugu. See tähendab, et lugemise raskuskese nihkub: vanas nähakse külvatud valikute vilja, uues nähakse võimalust, et inimene ei pea sama vilja igavesti kordama.

Iga peatükk liigub seetõttu nelja sammu kaudu. Esiteks vaatame Vana Testamendi nähtavat sündmust: mis juhtus, kes valis, mis murdus, mis kandis ja milline tagajärg tuli. Teiseks loeme selle all töötavat ajatumat seaduspära: millist piiri ei saa inimene muuta, isegi kui ta püüab seda varjata või ümber nimetada. Kolmandaks vaatame Uue Testamendi poolt avanevat uut võimalust: mida Kristuse tee, sisemine uuenemine, arm, tõde ja uus sünd selle vana korduse suhtes võimalikuks teevad. Neljandaks küsime inimese enda valikut: mida see lugu täna meie sees, kodus, rahvas, ühiskonnas ja maailmas paljastab.

1. Moosese raamatu algus ei alusta inimesest. Ta ei alusta inimese hirmust, soovist, võimust, riigist, rahast, sõjast ega seletusest. Ta algab maailmaga, mis ei ole inimese tehtud. See on väga tähtis, sest inimene kipub hiljem elama nii, nagu oleks maailm tema enda mõtte, huvi ja õigustuse pikendus. Piibli algus asetab inimese kohe suuremasse korda: enne inimest on juba valgus, piir, aeg, maa, vesi, taimed, taevas, loomad ja elukeskkond. Inimene ei sisene tühjusesse, vaid ettevalmistatud maailma, kus kõik ei ole juhuslikult laiali, vaid saab järjest kuju, eristuse, nime ja koha.

See tähendab, et esimene tõde ei ole veel käsk, patt ega karistus. Esimene tõde on kord. Loomisloos eraldatakse valgus pimedusest, vesi veest, maa merest, päev ööst. Elu saab tekkida seal, kus eristus töötab. Kui kõik oleks üks segane mass, ei saaks ükski taim juurduda, ükski loom liikuda, ükski inimene hingata ega ükski suhe kanda. Piir ei ilmu Piiblis esimest korda keeluna, vaid elu võimalusena. Valgus peab eristuma pimedusest, maa peab eristuma merest, aeg peab hakkama rütmis käima. Alles siis saab inimene ilmuda maailma, mis teda kannab.

Vana Testamendi algus näitab seega, mis on toimunud enne inimese valikut: maailm on antud korrana. Inimese esimene ülesanne ei ole seda korda leiutada, vaid seda lugeda, hoida ja viljakaks teha. Siin on juba suur seaduspära: inimene ei saa õnnelikult elada maailmas, mille põhikorda ta ei tunnista. Ta võib mõneks ajaks nimetada piiri rõhumiseks, eristust vägivallaks, vastutust koormaks ja antud maailma juhuslikuks materjaliks, aga tagajärg tuleb tagasi. Kui inimene ei loe keskkonna korda, hakkab keskkond teda õpetama. Kui inimene ei loe keha korda, hakkab keha teda õpetama. Kui inimene ei loe suhte korda, hakkab suhe teda õpetama. Kui inimene ei loe tõe korda, hakkab vale lõpuks tema maailma lõhkuma.

Loomisloo inimesele antakse eriline koht, aga see eriline koht ei ole alguses omavoli. Inimene on loodud Jumala näo järgi ning talle antakse ülesanne valitseda, harida ja hoida. Neid sõnu on ajaloos väga sageli loetud võimuna, aga sügavamalt tähendavad need vastutavat kandmist. Kui keegi pannakse millegi üle, siis ta ei saa seda õigesti teha, kui ta ei tunne selle asja seaduspära. Aednik ei valitse aeda nii, et ta rebib juured välja ja nimetab seda vabaduseks. Karjane ei valitse karja nii, et ta kasutab loomi üksnes enda nälja pikendusena. Isa või ema ei valitse kodu nii, et lapsest saab tema enda täitmata himude tööriist. Tõeline valitsemine algab sellest, et kõrgem vastutus teenib madalama kaitset ja arengut.

Siit avaneb esimene suur Vana Testamendi küsimus: kas inimene võtab maailma vastu usaldatud korrana või hakkab ta seda kasutama oma ego pikendusena. See küsimus ei kao pärast Eedeni aeda. Ta läheb kaasa igasse perekonda, igasse rahvasse, igasse kuningriiki, igasse majandusse, igasse religiooni ja igasse tehnoloogiasse. Kui inimene tajub, et maailm on kingitus, hakkab ta küsima: kuidas ma seda hoian. Kui inimene tajub, et maailm on ainult kasutatav materjal, hakkab ta küsima: kuidas ma sellest rohkem enda kätte saan. Need kaks küsimust loovad lõpuks kaks väga erinevat maailma.

Uus Testament ei eita seda algset korda. Johannese evangeeliumi algus viib lugeja tagasi loomise algusesse: alguses oli Sõna. See tähendab, et uus võimalikkus ei sünni kaoses ega suvalises inimese enesetundes, vaid samas sügavas korras, mille kaudu maailm algusest peale kannab. Kristuses ei ilmu lihtsalt uus õpetus vanale maailmale peale liimituna. Ilmub uus inimene, kes elab kooskõlas sellega, mille inimene oli alguses kaotanud: usalduse, kuulekuse, armastuse ja vastutusega. Kui esimene inimene seisab aias ja õpib piiri, siis Kristus seisab maailmas ning näitab, et piir ei pea olema inimesele vangla, kui süda on kooskõlas armastusega.

Seepärast on Uue Testamendi võimalikkus juba loomise alguse sees peidus. Kui maailm on loodud korrana, siis inimene ei pea olema igavesti korratuse vang. Kui inimene on loodud Jumala näo järgi, siis tema moonutus ei ole tema lõplik määratlus. Kui valgus eraldati pimedusest, siis võib ka inimese sees tulla hetk, kus valgus hakkab pimedust läbi valgustama. Kui maa tuli nähtavale veest, siis võib ka inimese elu tulla nähtavale segaduse alt. Kui elu sai kasvada õiges rütmis ja keskkonnas, siis võib ka inimese uus elu kasvada siis, kui ta enam ei sõdi selle korraga, mille järgi elu päriselt kannab.

Selle peatüki valik on lihtne, aga väga sügav: kas inimene elab nii, nagu maailm oleks talle usaldatud, või nii, nagu maailm oleks talle allutatud. Esimene tee loob hoidmise, tänu, piiri, tähelepanu ja kasvava viljakuse. Teine tee loob kasutamise, iseenese suurendamise, piiri rikkumise ja lõpuks tagasiside, mida inimene nimetab sageli õnnetuseks, kuigi selle juur oli juba valikus olemas. Vana Testament hakkab järgnevalt näitama, kuidas see valik ajaloos vilja kannab. Uus Testament hakkab näitama, kuidas sama inimese sees võib sündida uus vastus.

Peatüki tuumlause

Kui inimene ei võta maailma vastu korrana, hakkab ta seda kasutama materjalina; ja kui maailm muutub ainult materjaliks, hakkab tagasiside talle uuesti õpetama, et elu kannab ainult seal, kus korda austatakse.

Vana Testamendi raskuskese

Maailm on antud korrana enne inimese omavoli. Inimene saab ülesande hoida, harida ja kanda, mitte lõhkuda, omastada ja asendada.

Ajatu seaduspära

Elu vajab eristust, piiri ja rütmi. Seal, kus inimene kaotab eristuse ja nimetab korra omavoliks, hakkab elu kandvus murduma.

Uue Testamendi võimalikkus

Kristuses avaneb võimalus, et inimene ei ela enam korra vastu, vaid saab seesmiselt uueks kandjaks, kes ei vaja piiri ainult välise käsuna, sest armastus ja vastutus hakkavad teda seestpoolt juhtima.

Inimese tänane küsimus

Kas ma kasutan mulle antud maailma, keha, kodu, suhteid, rahvast ja loodust ainult enda laiendusena, või loen neid usaldatud korrana, mille hoidmine määrab ka minu enda tuleviku?

Kui loomise algus näitas, et maailm ei alga kaosest, vaid korrast, siis inimese asetamine aeda näitab järgmist suurt tõde: inimene ei ilmu ellu tühja kohta. Ta ei sünni paljale väljale, kus kõik tuleb nullist ise leiutada. Ta pannakse keskkonda, mis on juba enne teda ette valmistatud. Seal on maa, vesi, puud, viljad, loomad, rütm, valgus, töö ja puhkus. Inimese esimene maailm ei ole juhuslik ruum, vaid aed. See on väga sügav kujund, sest aed ei ole metsik kaos ega surnud kiviväli. Aed on elav ruum, kus elu saab kasvada ainult siis, kui seda hoitakse, haritakse, eristatakse ja õigel ajal piiratakse.

See tähendab, et inimese esimene olemisviis ei ole üksindus ega omavoli, vaid usaldatud kohalolu. Ta ei ole visatud tühjusesse, kus tal tuleb ise otsustada, mis on tõde, mis on elu, mis on piir ja mis on hea. Ta on pandud kohta, kus elu juba kannab. Inimene saab süüa, hingata, vaadata, nimetada, töötada, puhata ja suhelda. Tema ümber on rohkem kui tema ise. Enne inimese saavutust on talle antud kingitus. Enne inimese õigust on talle antud vastutus. Enne inimese valitsemist on talle antud koht, mida ta ei loonud ja mida ta ei tohi segi ajada iseendaga.

Vana Testament näitab siin nähtavat algolukorda: inimene on loodud kandjaks keskkonnas, mis temast ei alga, aga mille saatus hakkab tema valikuga seotuks saama. See on inimese suurus ja oht korraga. Inimene ei ole lihtsalt üks olend teiste kõrval, kes sööb ja liigub mööda loodust. Talle antakse võime nimetada, mõista, harida ja hoida. Aga just sellepärast ei saa ta elada nii, nagu tema tegu ei muudaks midagi. Kui loom järgib oma rada instinkti järgi, siis inimene võib valida ka selle vastu, mis teda kannab. Ta võib aeda harida, aga ta võib seda ka kasutada. Ta võib nime anda, aga ta võib nimega ka moonutada. Ta võib hoida piiri, aga ta võib piiri nimetada enda alandamiseks. Sealt algab inimese tragöödia: talle antakse vabadus keskkonnas, mis vajab vastutust.

Aed tähendab seega rohkem kui ilusat elupaika. Aed tähendab, et elu ei püsi iseendast lihtsalt sellepärast, et inimene seda soovib. Aed vajab harimist ja hoidmist. Need kaks sõna on väga tähtsad. Harimine ilma hoidmiseta muutub ärakasutamiseks. Hoidmine ilma harimiseta võib muutuda tardumiseks. Inimese ülesanne ei ole ainult säilitada seda, mis on antud, ega ainult muuta seda, mis on antud. Ta peab õppima tegema mõlemat korraga: tooma välja peidetud viljakuse, ilma et ta lõhuks selle kandja. See seaduspära puudutab hiljem kõike: maad, keha, perekonda, last, rahvast, usku, teadust, majandust ja tehnoloogiat. Kõik, mis inimesele antakse, võib tema käes saada viljakamaks või vaesemaks.

Kui inimene pannakse aeda, siis pannakse ta ka suhte sisse. Ta on suhtes maaga, kust ta võetakse. Ta on suhtes puudega, millest ta toitub. Ta on suhtes loomadega, kellele ta nime annab. Ta on suhtes teise inimesega, kelle kõrval ta ei pea üksi olema. Ja üle kõige on ta suhtes Jumalaga, kelle korras see kõik kannab. See tähendab, et inimene ei saa ennast õigesti mõista eraldi tervikust. Kui ta lõikab end lahti maast, kaotab ta keha kuulamise. Kui ta lõikab end lahti teisest inimesest, muutub ta kas üksikuks või võimukaks. Kui ta lõikab end lahti Jumala korrast, hakkab ta ise määrama, mis peab kandma, ja avastab hiljem, et tema määramine ei suuda tegelikkust üle kirjutada.

Selles algolukorras ei ole töö veel needus. Töö on osa inimese väärikusest. Inimene ei ole loodud ainult nautima valmis vilja, vaid osalema elu viljakuses. Ta peab aeda harima. See tähendab, et inimese käsi, mõistus ja tähelepanu on algusest peale loodud koostööks loodud korraga. Kui töö muutub hiljem higiks, orjuseks, kurnatuseks ja ellujäämisvõitluseks, siis see ei ole töö algne mõte, vaid langenud korra tagajärg. Alguses on töö osalemine antud maailma viljakaks tegemises. Hea töö ei vägista keskkonda, vaid aitab peidetud võimalusel nähtavaks saada.

Ka puhkus kuulub sellesse samasse korda. Kui inimene pannakse aeda, siis ta pannakse maailma, kus aeg ei ole ainult tootmise mõõt. Loomise rütmis on päevad, õhtud, hommikud ja pühitsetud puhkus. See tähendab, et inimene ei ela ainult sellest, mida ta suudab teha. Ta elab ka sellest, mida ta oskab vastu võtta. Kui inimene kaotab puhkamise võime, hakkab ta nägema kogu maailma tööpinnana. Siis muutub aed lõpuks põlluks, põld tehaseks, tehas turuks ja turg surveks, kus isegi inimene ise muutub ressursiks. Aed õpetab enne langemist teistsugust korda: elu kannab seal, kus inimene töötab, aga ei tee tööst jumalat; kasutab vilja, aga ei tee tarbimisest elu mõtet; valitseb, aga ei unusta, et ta on ise samuti hoitud.

Aias on inimesele antud küllus, aga mitte piirideta küllus. See on väga tähtis. Piir ei ilmu sinna pärast kurjust, vaid enne kurjuse nähtavaks tulekut. Ühest puust ei tohi süüa. See tähendab, et isegi kõige ilusamas ja heldemas keskkonnas peab inimene õppima, et kõik kättesaadav ei ole tema jaoks õige. Kättesaadavus ei võrdu õigusega. Võimalus ei võrdu kutsumusega. Iha ei võrdu tarkusega. Kui inimene näeb midagi, mida ta saab võtta, ei tähenda see veel, et võtmine teda kannab. Aed õpetab, et vabadus ei ole kõige puudutamine, vaid oskus elada nii, et elu kandvad suhted ei purune.

Siin tekib esimene suur ajatu seaduspära: inimene vajab arenguks keskkonda, aga keskkond ei asenda inimese valikut. Aed võib olla hea, viljakas ja hoitud, aga inimene võib seal ikkagi valida vale. See on tänapäeval väga oluline, sest inimene tahab sageli seletada ennast ainult keskkonnaga. Halb keskkond võib inimest kahjustada, hea keskkond võib teda toetada, aga keskkond ei kustuta vastutust. Aed ei sundinud inimest langema. Aed andis inimesele koha, kus usaldust sai õppida. Just sellepärast on inimese valik nii tõsine: ta ei vali tühjuses, vaid antud hea sees. Kui ta rikub piiri, siis ta ei riku ainult abstraktset käsku, vaid lõhub usaldatud ruumi.

Uus Testament avab selle vana alguse sees uue võimalikkuse. Kui esimene inimene pannakse aeda ja tema valiku kaudu hakkab aed kaduma, siis Uues Testamendis tuleb Kristus inimese juurde maailmas, mis on juba täis kadu, higi, hirmu, haigust, vaenu ja surma. Ta ei tule tühjusesse, vaid katkisesse aeda. Ta ei loo inimest ümber nii, et inimene eemaldatakse maailmast, vaid nii, et inimese sees hakkab taas sündima õige kandja. Kui Eedeni loos inimene ei kanna usaldatud piiri, siis Kristuse loos avaneb võimalus, et piir ei jää enam ainult väliseks keeluks. Inimene võib saada südame, mis ei taha enam võtta kõike enda jaoks, vaid tahab kanda seda, mis on usaldatud.

Seda võib näha väga selgelt ka Jeesuse õpetuses. Ta räägib viinamäest, külvajast, heast puust ja halvast puust, talentidest, ustavast sulasest, karjasest ja lambast. Need kujundid ei ole juhuslikud. Need kõik räägivad usaldatud elust. Inimesele antakse midagi: maa, seeme, anne, kari, töö, sõna, vend, vaene, laps, aeg, keha, elu. Küsimus on alati sama: kas inimene kannab talle antut ustavalt või kasutab seda enda eneseõigustuseks. Uus Testament ei vii inimest aiast ära pilvedesse, vaid õpetab teda uuesti kandma seda, mis talle on antud, nüüd juba sisemise valguse, armastuse ja vastutuse kaudu.

Seepärast võib öelda, et Eedeni aed on kadunud ainult väliselt. Tema küsimus ei ole kadunud. Iga kodu on väike aed. Iga laps on usaldatud aed. Iga rahvas on ajalooline aed. Iga keha on inimesele antud aed. Iga sõprus, abielu, töökoht, kogukond ja kultuur on ruum, kus midagi võib kasvada või kuivada. Kui inimene siseneb neisse ruumidesse ainult nõudmisega, siis ta sööb vilja, aga ei hooli juurest. Kui ta siseneb tänu ja vastutusega, siis ta hakkab harima ja hoidma. Ja sealt sõltub, kas tema ümber kasvab elu või hakkab kõik vaikselt jõudu kaotama.

Tänase inimese jaoks on see peatükk eriti terav. Me elame maailmas, kus inimene tahab sageli olla vaba ilma aiata, ilma piiri, päritolu, keha, soo, perekonna, rahva, looduse ja Jumala korrata. Ta tahab end ise teha, ise määrata ja ise õigustada. Aga tühjusesse ehitatud inimene ei kanna kaua. Inimene võib endale öelda, et ta ei vaja antud korda, aga tema keha, süda, laps, suhe, maa ja ühiskond hakkavad varem või hiljem vastama. Mitte sellepärast, et elu tahaks inimest karistada, vaid sellepärast, et aeda ei saa lõputult kohelda tühja platsina. Kui juured lõigatakse läbi, ei aita enam ka kõige ilusam nimi.

Selle peatüki valik on seega järgmine: kas inimene tunnistab, et ta on pandud usaldatud keskkonda, või püüab ta elada nii, nagu oleks kõik tema ees neutraalne materjal. Esimene tee õpetab tänu, hoidmist, kannatlikkust ja viljakust. Teine tee õpetab läbi kadu, kurnatuse ja tagasiside. Vana Testament hakkab näitama, mis juhtub, kui inimene ei kanna aeda. Uus Testament hakkab näitama, kuidas inimene võib saada tagasi südame, mis ei otsi enam ainult vilja, vaid õpib jälle hoidma elu puud.

Peatüki tuumlause

Inimene ei sünni tühjusesse, vaid usaldatud aeda; ja kõik, mida ta kohtleb ainult kasutatava materjalina, hakkab varem või hiljem kaotama jõudu, vilja ja usaldust.

Vana Testamendi raskuskese

Inimene pannakse ettevalmistatud keskkonda, kus tema ülesanne on harida ja hoida. Tema vabadus ei ole omavoli, vaid vastutus antud elu ees.

Ajatu seaduspära

Keskkond võib inimest toetada, aga ei asenda tema valikut. Hea aed avab võimaluse, kuid inimene peab otsustama, kas ta hoiab seda või kasutab selle ära.

Uue Testamendi võimalikkus

Kristuses avaneb võimalus, et inimene ei kanna maailma enam ainult välise käsu all, vaid sisemise uuenemise kaudu: ta õpib nägema talle antud elu mitte omandina, vaid usaldusena.

Inimese tänane küsimus

Kas ma elan oma kodu, keha, laste, suhete, töö, rahva, looduse ja maailma keskel nagu aednik või nagu kasutaja, kes tahab vilja ilma juurt hoidmata?

Kui inimene pannakse aeda, siis ei anta talle ainult vilja, ilu ja tööd. Talle antakse ka piir. See on üks Piibli alguse kõige sügavamaid kohti, sest inimene tahab sageli mõelda, et piir tekib alles siis, kui keegi tahab teda takistada, alandada või kontrollida. Eedeni loos ilmub piir aga enne pattulangemist. Ta ei ilmu katkise maailma karistusena, vaid terve maailma kaitsemehhanismina. Üks puu jääb inimesele keelatuks mitte sellepärast, et elu oleks kitsas, vaid sellepärast, et inimene peab õppima: kõik, mis on olemas, ei ole tema omand; kõik, mis on nähtav, ei ole võtmiseks; kõik, mida saab puudutada, ei kanna puudutajat. Piir õpetab inimesele, et vabadus ei ole kõige omastamine, vaid õige suhte hoidmine sellega, mis on antud.

See muudab kogu piiri mõistmise. Kui piir oleks ainult inimese alandus, siis võiks iga piirist üleastumine näida vabaduse võiduna. Aga kui piir on elu kaitse, siis piirist üleastumine ei vabasta inimest, vaid lõhub tema kandva suhte. Laps ei tunne alguses piiri mõtet. Ta võib arvata, et kuum pliit keelatakse talle sellepärast, et vanem tahab teda piirata. Tegelikult on piir lapse elu kaitseks, enne kui lapse enda mõistus suudab kuumuse tagajärge kanda. Sama kehtib inimese, rahva ja tsivilisatsiooni kohta. Mõned piirid on olemas enne, kui inimene neist aru saab. Kui ta neid vihastades rikub, ei saa ta esmalt mitte vabadust, vaid õppetunni, mille oleks võinud vastu võtta usalduse kaudu.

Vana Testament näitab seda algusest peale. Jumal ei pane inimese ette piiri keset puudust, vaid keset küllust. Aias on palju puid, palju vilja ja palju elu. Keeld ei määra inimese maailma vaeseks; ta määrab inimese suhte tõeks. Inimene peab õppima, et tal on kõik vajalik olemas, aga ta ei ole kõige omanik. See on väga peen koht. Kui inimene näeb ainult keeldu, võib ta unustada kogu ülejäänud aia. Siis muutub tema pilk kitsaks. Selle asemel, et näha kingitust, hakkab ta nägema ainult seda, mida tal ei ole lubatud võtta. Nii sünnib kadedus isegi paradiisis. Mitte sellepärast, et paradiis oleks vaene, vaid sellepärast, et inimese pilk läheb kingituselt puudusele.

Piir paljastab inimese südame. Kuni midagi ei ole keelatud, võib inimene arvata, et ta on tänulik, rahulik ja usaldav. Aga kui ilmub piir, siis tuleb nähtavale, kas inimese sees on usaldus või kahtlus. Kas ta usub, et elu on talle antud heana, või hakkab ta kahtlustama, et temalt varjatakse midagi olulist. Just see on madu kõne keskmes. Ta ei alusta sellega, et inimene peaks kohe mässama. Ta alustab kahtlusega: kas Jumal on tõesti öelnud. See on piiri esimene lõhkumine inimese sees. Enne kui käsi võtab vilja, nihkub inimese sisemine lugemine. Piir ei tundu enam kaitsena, vaid varjamisena. Käsk ei tundu enam eluna, vaid konkurentsina. Jumal ei tundu enam andjana, vaid keelajana. Kui piir on inimese sees ümber tõlgendatud alanduseks, siis üleastumine hakkab paistma eneseteostusena.

See on ajatu seaduspära: enne kui inimene rikub piiri väliselt, peab ta sageli rikkuma selle tähenduse sisemiselt. Ta peab endale ütlema, et piir ei kaitse elu, vaid takistab teda. Ta peab leidma loo, mis õigustab võtmist. Ta peab nimetama hoiatuse hirmutamiseks, vastutuse vanglaks, truuduse kitsuseks ja usalduse naiivsuseks. Nii sünnib vale mitte ainult sõnana, vaid maailmalugemisena. Kui inimene hakkab piiri nägema vaenlasena, siis isegi elu kaitsev kord võib tema jaoks muutuda rünnakuks. Sealt algab tee, kus inimene ei sõdi enam ainult ühe käsu vastu, vaid tegelikkuse kandvate suhete vastu.

Seda võib näha igas eluvaldkonnas. Kehal on piirid: uni, toit, koormus, vanus, valu ja puhkus. Kui inimene nimetab keha piire alanduseks, hakkab ta end kurnama, kuni keha ise õpetab teda peatuma. Suhtel on piirid: ausus, truudus, tähelepanu, vastastikune austus ja õige vahemaa. Kui inimene nimetab neid piire igavuseks või vabaduse takistuseks, hakkab suhe kaotama usaldust. Rahval on piirid: mälu, keel, lapsed, põlvnemine, maa, õiglus ja ühine vastutus. Kui neid piire hakatakse pidama ainult vanaks takistuseks, hakkab rahvas kaotama sisemist kandvust. Loodusel on piirid: muld, vesi, liigid, rütmid, taastumine ja kandevõime. Kui inimene käsitleb loodust lõputu lao või jäätmekastina, hakkab keskkond talle tagasi rääkima põua, haiguse, hävimise ja kurnatuse kaudu.

Piir ei ole seega elu vastand. Piir on elu vorm. Ilma nahata ei püsi keha. Ilma kaldaga ei püsi jõgi oma teel. Ilma juure ümbruseta ei kasva puu. Ilma kodu piirita ei teki lapsel turvatunnet. Ilma sõna tähenduspiirita muutub keel müraks. Ilma tõe piirita muutub mälu propagandaks. Ilma õiguse piirita muutub võim omavoliks. Inimene võib piiri vihata, kui ta näeb ainult oma soovi. Aga kui ta näeb tervikut, siis ta mõistab, et piir ei ole loodud selleks, et elu väiksemaks teha. Piir on loodud selleks, et elu ei valguks laiali ega muutuks hävitavaks.

Vana Testamendi ajalugu hakkab seda korduvalt näitama. Kui inimene rikub piiri, ei kao tagajärg lihtsalt sellepärast, et inimene seletab oma valikut ilusate sõnadega. Kain peab õppima, et viha uksel ei ole süütu tunne. Noa aeg näitab, et terve maailma vägivallal on piir. Paabel näitab, et ühisel ambitsioonil on piir, kui see pöördub kõrgiks eneseehituseks. Iisraeli rahva ajalugu näitab, et maa, käsu, lepingu ja õiguse rikkumisel on piir. Kuningate lugu näitab, et võim võib olla antud, aga võimu kasutamisel on piir. Prohvetid seisavad rahva ees just piiri tunnistajatena: mitte selleks, et inimest alandada, vaid selleks, et enne murdumist öelda, kus elu kandvus on juba kadumas.

Aga inimene kogeb piiri sageli alandusena sellepärast, et temas on soov olla ise oma hea ja kurja määratleja. Kui piir tuleb väljastpoolt tema tahet, siis tema ego tajub seda ohuna. Siin on pattulangemise sügav tuum. Küsimus ei ole ainult ühes viljas. Küsimus on selles, kas inimene tahab elada usaldatud korras või asuda ise selle korra asemele. Kui inimene tahab ise määrata, mis on hea ja kuri, siis ta ei taha enam ainult valida hea sees. Ta tahab määrata head ennast. See on palju sügavam kui lihtne sõnakuulmatus. See on tegelikkuse keskme ümbertõstmine: andjast saab takistaja, inimesest saab mõõt, piirist saab vaenlane ja võtmine muutub vabaduse tõestuseks.

Siin avaneb ka Uue Testamendi sügavus. Kristus ei tule ütlema, et piirid enam ei kehti. Ta ütleb hoopis, et seadus peab jõudma südamesse. Mäejutluses ei nõrgenda Jeesus piiri, vaid viib selle sügavamale. Tapmine ei alga ainult noa või kiviga, vaid vihaga südames. Abielurikkumine ei alga ainult teoga, vaid pilguga, mis on teise juba enda tarbeks muutnud. Valevanne ei ole vaja, kui inimese jah on jah ja ei on ei. Vaenlase vihkamine ei ole lõplik õiglus, sest armastus peab jõudma kaugemale inimese loomulikust tasumisvajadusest. See kõik tähendab, et Uus Testament ei kaota piiri, vaid muudab piiri välisest käsust sisemiseks valguseks.

Vana käsu all võib inimene piiri järgida hirmust, harjumusest või karistuse kartusest. See võib olla vajalik, eriti siis, kui inimene ei kanna veel sisemist vastutust. Aga Uue Testamendi võimalikkus on suurem: inimene võib muutuda nii, et ta ei taha enam piiri rikkuda, sest ta näeb, mida piir kaitseb. Truudus ei ole siis enam ainult keeld petta, vaid armastuse hoidmine. Tõde ei ole enam ainult keeld valetada, vaid teise inimese ja tegelikkuse austamine. Puhkus ei ole enam ainult käsk peatuda, vaid elu rütmi usaldamine. Vaese märkamine ei ole enam ainult religioosne kohustus, vaid südame avatus sellele, keda elu on sinu teele usaldanud.

Seepärast ütleb Uus Testament, et armastus täidab käsu. Seda lauset võib väga valesti mõista, nagu armastus tühistaks piirid. Tegelikult tõeline armastus täidab piiri mõtte. Armastus ei vaja enam piiri ainult välise keeluna, sest ta ei taha hävitada seda, mida ta armastab. Ema ei vaja seadust, et mitte visata last tulle; kui armastus on terve, kaitseb ta last seestpoolt. Aus sõber ei vaja igal hetkel juriidilist ähvardust, et mitte reeta; kui sõprus on tõeline, kannab ta piiri oma südames. Sama on inimese ja Jumala suhtega. Uus inimene ei ole piirideta inimene. Uus inimene on inimene, kelle sees piir on muutunud elu hoidvaks arusaamiseks.

Tänases maailmas on see peatükk väga vajalik, sest suur osa kaasaegsest vabadusejutust tahab esitada piiri alandusena. Inimesele öeldakse, et ta on vaba siis, kui miski teda ei määratle: mitte keha, mitte päritolu, mitte sugu, mitte perekond, mitte rahvas, mitte loodus, mitte Jumal, mitte ajalugu, mitte tõde. Aga kui kõik piirid kuulutatakse rõhumiseks, siis ei sünni lõputut vabadust. Sünnib juurteta inimene, kes peab ennast iga päev uuesti leiutama ja kelle ümber ei püsi enam usalduse ruum. Kui iga piir on kahtlane, siis muutub ka iga suhe ebakindlaks. Kui iga antud kord on vaid konstruktsioon, siis ei ole lõpuks millelgi kandvat tähendust. Siis ei ole inimene vaba, vaid pidevalt eneseloomise surve all.

Piibel näitab teistsugust teed. Piir ei ole inimese vastu, kui piir kaitseb elu. Piir on inimese vastu ainult siis, kui ta muutub surnud käsuks, võimu tööriistaks või armastuseta kontrolliks. Seepärast tuleb piiri alati lugeda vilja järgi. Kas see piir kaitseb last või kasutab last? Kas see piir hoiab abielu või varjab vägivalda? Kas see piir kaitseb rahvast või muutub uhkeks enesejumaldamiseks? Kas see piir hoiab tõde või sunnib vaikima vale ees? Piir ise ei ole automaatselt püha lihtsalt sellepärast, et ta on piir. Püha on see piir, mis on kooskõlas elu kandva seaduspäraga. Vana Testament õpetab piiri tõsidust; Uus Testament õpetab piiri südant.

Selles mõttes ei saa inimest aidata ainult piiride lõhkumisega ega ainult piiride karmistamisega. Mõlemad võivad eksida. Piirideta inimene laguneb, aga armastuseta piir kivistab. Laps vajab piiri, aga ta vajab ka seletust, kohalolu ja armastust. Rahvas vajab piiri, aga ta vajab ka õiglust ja halastust. Keha vajab distsipliini, aga ta vajab ka kuulamist. Usk vajab õpetust, aga ta vajab ka elavat südant. Kui piir on ilma armastuseta, muutub ta alanduseks. Kui armastus on ilma piirita, muutub ta sageli nõrkuseks, mis ei suuda elu kaitsta. Kandev tee sünnib seal, kus piir ja armastus ei sõdi, vaid teenivad sama elu.

Selle peatüki valik on seega väga konkreetne: kas inimene näeb piiri ainult oma soovi takistusena või elu kaitse vormina. Kui ta näeb piiri takistusena, hakkab ta otsima lugu, mis õigustab üleastumist. Kui ta näeb piiri kaitsena, võib ta õppida vabadust, mis ei pea kõike haarama. Vana Testament näitab, mis juhtub, kui inimene piiri rikub ja tagajärg hakkab teda õpetama. Uus Testament näitab, mis saab võimalikuks, kui inimene ei vaja enam iga piiri välise ähvardusena, sest tema süda hakkab kandma seda, mida piir kaitses.

Peatüki tuumlause

Piir ei alanda inimest siis, kui ta kaitseb elu; inimest alandab hoopis see, kui ta nimetab elu kaitse vanglaks ja lõhub seejärel suhte, mille sees ta ise pidi kasvama.

Vana Testamendi raskuskese

Piir antakse inimesele juba enne langust. See tähendab, et piir ei ole algselt karistus, vaid usalduse, suhte ja elu kaitse vorm.

Ajatu seaduspära

Kõik kandev vajab piiri: keha, suhe, keel, tõde, rahvas, loodus ja vabadus. Kui piir kaob, ei teki alati vabadus; sageli tekib laialivalgumine, kurnatus ja tagasiside.

Uue Testamendi võimalikkus

Kristuses ei kao piir, vaid jõuab südamesse. Uus inimene ei järgi head ainult hirmust käsu ees, vaid armastusest selle vastu, mida käsk kaitseb.

Inimese tänane küsimus

Kas ma näen piiri ainult enda soovi takistusena, või oskan küsida, millist elu, suhet, last, keha, rahvast, tõde või tulevikku see piir tegelikult kaitseb?

Kui Piibli algus on näidanud, et maailm ei alga kaosest, et inimene pannakse aeda ja et piir on elu kaitse, siis järgmine suur sündmus näitab, kuidas piir inimese sees kõigepealt ümber tõlgendatakse. Enne kui inimene võtab keelatud vilja, peab ta hakkama teisiti kuulma. Enne nähtavat üleastumist sünnib keele muutus. Vale ei alga ainult vale faktiga. Vale algab sellest, et tegelikkuse tähendus nihutatakse paigast ära. See, mis oli antud kaitsena, hakatakse kuulma alandusena. See, mis oli elu hoidva piirina, hakatakse nägema varjamisena. See, mis oli usaldus, muudetakse kahtluseks. Alles siis saab käsi sirutuda vilja poole.

Eedeni loos ei ründa madu inimest esmalt jõuga. Ta ei võta inimeselt midagi ära ega sunni teda füüsiliselt üle piiri astuma. Ta muudab küsimuse. „Kas Jumal on tõesti öelnud?” See on vale esimene keel: mitte otsekarjumine, vaid nihutav küsimus. Küsimus iseenesest ei ole halb. Inimene peabki küsima, uurima ja mõistma. Aga siin ei sünni küsimus tõe leidmiseks, vaid usalduse lõhkumiseks. Küsimus ei ava inimest sügavamale arusaamisele, vaid lükkab ta kahtlusesse, kus andja hakkab paistma keelajana ja piir hakkab paistma varjatud võimu märgina.

Vale esimene töö on seega mitte teo õigustamine, vaid suhte mürgitamine. Kui inimene usaldab, siis piir võib olla kaitse. Kui inimene kahtlustab, siis sama piir muutub vanglaks. Kui inimene usub, et elu on talle antud heana, siis üks keelatud puu ei tühista kogu aeda. Aga kui inimese sees sünnib kahtlus, et temalt varjatakse midagi otsustavat, siis kogu aed võib korraga muutuda taustaks üheainsa keelatud asja ümber. See on vale suur jõud: ta ei pea kogu tegelikkust ümber looma, talle piisab sellest, kui ta muudab inimese fookuse. Küllus kaob pilgust ja puudus tõuseb keskmesse.

Madu suurendab keeldu ja vähendab kingitust. Ta juhib inimese tähelepanu sellele, mida ei tohi võtta, mitte sellele, mis kõik on juba antud. Sellest sünnib inimese sees kummaline pimedus: inimene võib seista keset headust ja hakata ennast tundma puuduse ohvrina. See ei ole ainult Eedeni lugu. Seda juhtub igas ajas. Inimene võib elada kodus, kus tal on turvalisus, leib, inimesed ja võimalus, aga üks keelatud või kättesaamatu asi võib hakata talle tunduma kogu elu võtmeks. Ta võib kaotada tänu selle pärast, mida tal veel ei ole. Ta võib hakata rikkuma seda, mis kannab, et saada seda, mis ainult lubab rohkem kanda.

Vale teine töö on tagajärje kustutamine. Jumal oli öelnud, et keelatud puust söömine toob surma. Madu ütleb: „Te ei sure, kindlasti mitte.” See on väga vana ja väga tänapäevane muster. Vale ei ütle alati, et piiri pole olemas. Ta ütleb: tagajärge ei tule. Ta jätab alles teo magususe, aga eemaldab teo vilja. Ta jätab alles võimaluse, aga kustutab vastutuse. Ta jätab alles iha, aga varjab hinna. Nii saab inimene astuda üle piiri mitte sellepärast, et ta ei teaks üldse, et piir oli olemas, vaid sellepärast, et ta hakkab uskuma, et piiri rikkumise tagajärg ei puuduta teda.

Selles on keelatud vilja sügavus. Keelatud vili ei ole lihtsalt üks halb asi, mida inimene soovis. See on kujund kõigest, mille puhul inimene ütleb: ma võtan selle, kuigi see ei ole mulle antud; ma määran ise, millal piir kehtib; ma võtan kasu, aga ei taha kanda tagajärge; ma tahan tarkust ilma kuulekuseta, vabadust ilma suhteta, õigust ilma tänuta ja kõrgust ilma alandlikkuseta. Keelatud vili on seega iga tegu, kus inimene püüab võtta endale tulemust, mille kandmiseks tema suhe, süda ja vastutus ei ole õigesti joondunud.

Vale kolmas töö on inimesele kõrgema seisundi lubamine ilma küpsemiseta. „Te saate Jumala sarnaseks.” See lause puudutab inimese kõige sügavamat soovi: ta ei taha olla ainult hoitud, ta tahab teada, määrata ja valitseda. Soov kasvada ei ole iseenesest halb. Inimene ongi loodud kasvama, mõistma, nimetama, harima ja hoidma. Aga vale pakub kasvu ilma ajata, tarkust ilma usalduseta, kõrgust ilma vastutuseta. See on lühitee. Inimesele ei öelda: kasva küpseks, õpi kandma, mõista piiri, ela usalduses ja sa saad targemaks. Talle öeldakse: võta kohe, ja sa oled rohkem.

Kõik hilisemad kiusatused kannavad sedasama keelt. Võta kohe. Tõesta kohe. Saa kohe. Ära oota. Ära usalda. Ära kanna. Ära küpse. Ära küsi, mida see teeb sinu suhtega, kehaga, lapsega, rahvaga, tulevikuga või tõega. Vaata ainult lubadust. See on vale keel: ta rebib võimaluse lahti kandvusest. Ta näitab vilja eraldi puust, kasu eraldi juurest, õigust eraldi vastutusest ja vabadust eraldi suhtest. Kui inimene seda keelt uskuma jääb, võib ta hakata nimetama isegi hävingu algust eneseteostuseks.

Vana Testament näitab siin, mis on toimunud: inimene võtab vilja ja maailm muutub. Mitte sellepärast, et vili oleks maagiline ese, vaid sellepärast, et inimese suhe tõega, piiriga, Jumalaga, teise inimesega ja iseendaga puruneb. Pärast üleastumist ei seisa inimene enam aias samamoodi. Ta peidab ennast. Ta katab ennast. Ta kardab. Ta süüdistab. Mees süüdistab naist, naine süüdistab madu, ja inimene ei seisa enam tõe ees sirgelt. See on patu esimene nähtav tagajärg: inimene ei kanna enam oma tegu tõe valguses, vaid hakkab otsima katet, seletust ja vastutuse nihutamist.

See tähendab, et vale ei lõhu ainult ühte käsku. Vale lõhub inimese sisemise sirguse. Enne langust võib inimene olla alasti ja mitte häbeneda, sest tema olemine ei vaja kaitsvat maski. Pärast langust hakkab inimene ennast varjama. Häbi ei ole siin ainult keha häbi. Häbi on katkise suhte kogemus: inimene ei tunne ennast enam tõe ees hoituna, vaid paljastatuna. Ta peab midagi katma, sest tema sees on midagi läinud lahku sellest, kuidas elu pidi kandma. Sellest hetkest alates muutub suur osa inimajaloost katmise, õigustamise ja peitmise looks.

Siin tuleb nähtavale väga oluline seaduspära: vale lubab inimesele rohkem, aga jätab ta lõpuks väiksemaks. Enne vilja võtmist lubatakse inimesele avanemist, tarkust ja kõrgemat seisundit. Pärast vilja võtmist saab inimene hirmu, häbi ja peitumise. Vale lubas laiendada maailma, aga tegelikult kitsendas inimese sisemust. See kordub tänapäevani. Kui inimene võtab vale tee, arvab ta sageli, et saab rohkem vabadust, rohkem naudingut, rohkem võimu, rohkem kontrolli või rohkem tunnustust. Aga kui tagajärg tuleb, avastab ta, et tema ruum on väiksem: rohkem varjamist, rohkem selgitamist, rohkem ärevust, rohkem hirmu, rohkem sõltuvust ja vähem rahu.

Sellepärast ei saa tõde Piibli keeles olla ainult faktide täpsus. Tõde on ka suhte sirgus tegelikkuse ees. Vale võib mõnikord kasutada isegi õigeid sõnu, aga vale paigutab need valesse suhtesse. Madu ei räägi täielikult mõttetut juttu. Ta kasutab Jumala sõna, piiri, surma, tarkuse ja sarnasuse teemasid. Aga ta seob need nii, et inimese usaldus laguneb. See on ohtlikum kui lihtne vale, sest poolik tõde võib inimest rohkem petta kui ilmne vale. Kui vale kannab endas piisavalt tuttavat tõe keelt, võib inimene seda kergemini uskuda.

Uus Testament avab sellele Eedeni mustrile väga selge vastuse. Kui esimene inimene seisab aias ja kuulab vale keelt, siis Kristus seisab kõrbes ja kuuleb samuti kiusaja keelt. Ka seal pakutakse lühiteed. Muuda kivid leivaks. Viska end alla ja tõesta, et Jumal hoiab sind. Võta maailma kuningriigid ilma ristita. See on sama vana keel uues vormis: rahulda vajadus kohe, tõesta ennast kohe, saa võim kohe. Aga Kristus ei vaidle kiusatusega selle keele sees. Ta vastab tõega. Ta ei lase vajadusel, enesetõestusel ega võimul tõde ümber nimetada.

Kõrbelugu näitab, mida Eedeni loos inimene ei kandnud. Kristus ei eita nälga, aga Ta ei lase näljal saada otsustajaks. Ta ei eita Jumala kaitset, aga Ta ei kasuta seda enese tõestamise mänguna. Ta ei eita kuningriike, aga Ta ei võta võimu kummardamise hinnaga. Nii avaneb uus võimalikkus: inimene ei pea igale lubadusele järgnema lihtsalt sellepärast, et lubadus puudutab päris vajadust. Nälg võib olla päris, aga mitte iga leib ei kanna. Tunnustuse soov võib olla päris, aga mitte iga tõestus ei ole õige. Võim võib olla reaalne võimalus, aga mitte iga tee võimuni ei ole kooskõlas eluga.

Jeesus nimetab kuradit valetajaks ja vale isaks. See ei ole ainult moraalne solvang. See ütleb, et vale on terve sünniloogika. Vale sünnitab edasi peitumist, süüdistust, vägivalda, eneseõigustust, himu, võimu väärkasutust ja Jumala usaldamatust. Kui inimene jääb vale keelde, siis ta ei tee ainult üksikuid valesid tegusid; ta hakkab elama maailmas, kus kõik tuleb endale õigustada. Tõde teeb vabaks just sellepärast, et tõde lõpetab katmise vajaduse. Kui inimene võib seista tegelikkuse ees ja öelda: jah, see juhtus; jah, see oli minu osa; jah, see tõi tagajärje; jah, ma vajan uut algust — siis vale võim hakkab murduma.

Uus Testament ei paku inimesele uut võimalikkust nii, et tagajärg kaotatakse odavalt ära. Rist näitab vastupidist: tagajärg võetakse tõsiselt. Vale, patt, vägivald, süü ja surm ei nimetata lihtsalt olematuks. Need tuuakse valgusesse. Aga Kristuses avatakse tee, kus inimene ei pea enam peituma vale katte all. Ta võib tulla tõe juurde ilma, et tõde ta lõplikult hävitaks. Arm ei ole tagajärje eitamine. Arm on võimalus, et inimene ei jää oma tagajärje vangiks, kui ta tuleb tõe sisse ja laseb end ümber luua.

Siin on Vana ja Uue Testamendi vahe väga selge. Vana Testament näitab, kuidas vale keel siseneb inimese kuulmisse, kuidas keelatud vili võetakse, kuidas häbi ja süüdistus algavad ning kuidas tagajärg hakkab ajalugu kujundama. Uus Testament näitab, et inimene võib õppida vale keele ära tundma, kiusatuse lühiteest keelduma ja tõe läbi tagasi sirguda. Esimene inimene laseb piiri muuta kahtluseks. Kristus laseb piiril muutuda kuulekuseks ja armastuseks. Esimene inimene võtab, et saada kõrgemaks. Kristus alandub, et inimene võiks tõusta tõe sees.

Tänases maailmas kõlab vale esimene keel iga päev. Seda kasutatakse reklaamis, poliitikas, ideoloogias, suhtes, rahas, tehnoloogias ja vaimsuses. Kas sulle on tõesti öeldud, et sa ei tohi kõike proovida? Kas see piir pole mitte kellegi võim sinu üle? Kas tagajärg tuleb ikka päriselt? Kas sa ei peaks saama kohe rohkem? Kas sinu soov ei ole piisav tõend? Kas sinu tunne ei määra tõde? Kas vabadus ei tähenda, et keegi ei tohi sulle öelda, mida mingi valik teeb? Need küsimused võivad kõlada vabastavalt, aga nende all tuleb alati küsida: kas see keel toob inimese tõe, vastutuse ja elu hoidmise juurde või viib ta peitumise, häbi, süüdistuse ja lõhutud suhte poole.

Keelatud vili ei ole seega ainult mineviku pilt. Igal ajastul on oma keelatud viljad: kiire raha ilma tööta, nauding ilma truuduseta, võim ilma teenimiseta, identiteet ilma kehata, tarkus ilma alandlikkuseta, tehnoloogia ilma vastutuseta, vabadus ilma piirita, armastus ilma tõeta ja tõde ilma armastuseta. Iga kord lubab vale sama asja: võta ja sa saad rohkemaks. Aga pärast küsib elu sama küsimust: kuhu sa nüüd peitud, keda sa süüdistad ja mis su suhtest eluga alles jäi.

Selle peatüki valik on väga isiklik. Kas inimene kuulab keelt, mis suurendab kahtlust, kustutab tagajärje ja lubab kõrgust ilma küpsemiseta, või õpib ta ära tundma tõe keelt, mis võib olla alguses raskem, aga lõpuks vabastab. Vale pakub kiiret vilja. Tõde kasvatab kandvat puud. Vale ütleb: võta kohe, tagajärge ei tule. Tõde ütleb: vaata vilja, vaata juurt, vaata, mida see teeb sinu suhtega. Vana Testament näitab, mis juhtub, kui inimene usub vale esimest keelt. Uus Testament näitab, et inimene võib Kristuses õppida vastama kiusatusele mitte hirmu, mitte eneseõigustuse, vaid tõe, pausi ja usaldusega.

Peatüki tuumlause

Vale esimene keel ei ütle kohe: tee halba; ta ütleb kõigepealt: piir ei kaitse sind, tagajärge ei tule ja sa saad rohkemaks, kui võtad selle, mida sulle pole antud.

Vana Testamendi raskuskese

Eedeni loos siseneb vale inimese kuulmisse enne, kui patt jõuab teosse. Piir tõlgendatakse ümber alanduseks, tagajärg kustutatakse ja keelatud vili hakkab paistma eneseteostusena.

Ajatu seaduspära

Enne välise piiri rikkumist moonutab inimene sageli sisemiselt piiri tähenduse. Kui kaitse nimetatakse vanglaks ja tagajärg kustutatakse, muutub üleastumine inimesele vabaduse näoliseks.

Uue Testamendi võimalikkus

Kristuses avaneb võimalus vale keel ära tunda ja sellele mitte järgneda. Kõrbes ei võta Jeesus lühiteed, ei tõesta ennast kiusatuse kaudu ega võta võimu kummardamise hinnaga; Ta vastab vale keelele tõe, usalduse ja kuulekusega.

Inimese tänane küsimus

Millist keelt ma kuulan siis, kui mingi asi lubab mulle kiiret vilja: kas see keel aitab mul näha tõde, juuri ja tagajärge, või õpetab ta mind piiri vihkama, tagajärge eitama ja oma võtmist õigustama?

jätkub …