Miks on inimeste usaldusring nii kokku kuivanud?

Väljastpoolt vaadates tundub, et inimesi ühendab täna rohkem kui kunagi varem. Suhtlusvõimalusi on palju, infokanalid on kogu aeg lahti ja peaaegu igaüks on igal hetkel kättesaadav. Ometi on paljudel tunne, et päriselt usaldada on järjest vähem kedagi. Inimesi on ümberringi küll, aga usaldusring ise on jäänud väiksemaks, kitsamaks ja ettevaatlikumaks.

See ei ole juhuslik muutus. Usaldusring ei kuiva kokku tavaliselt sellepärast, et inimesed oleksid äkki halvemaks muutunud. Pigem kuivab ta kokku siis, kui keskkond muutub selliseks, kus inimene ei tunne enam, et ta võib olla nähtav ilma liigse hinnata. Usaldus vajab õhkkonda, kus ei pea kogu aeg kaitsma oma väärtust, oma sõnu ega oma pooleliolekut. Kui see õhkkond nõrgeneb, tõmbub inimene tasapisi tagasi.

Üks põhjus on kindlasti kiirus. Väga paljud suhted ei jõua enam küpseda. Räägitakse palju, aga kuulatakse vähem. Vastatakse kiiresti, aga mõeldakse lühemalt. Inimene tajub üsna ruttu ära, kui tema juttu ei kanta lõpuni, vaid sellest nopitakse välja ainult sobiv osa. Mõne aja pärast õpitakse end kokku tõmbama. Mitte tingimata solvumisest, vaid väsimusest. Kui sind korduvalt loetakse liiga kiiresti, hakkad sa rääkima vähem.

Teine põhjus on pidev nähtavus. Paljud inimesed tunnevad, et iga sõna võib muutuda hinnanguks, iga eksimus võib jääda külge ja iga poolik mõte võib vales kohas hakata elama oma elu. Sellises olukorras ei ole lihtne usaldada. Usaldus eeldab, et inimene võib korraks olla pooleli, otsiv või segaduses, ilma et see tema väärtust kohe vähendaks. Kui avalik õhkkond muutub karmimaks, tõmbub usaldus paratamatult kitsamasse ringi.

Kolmas põhjus peitub pettumustes, mida ei ole lõpuni läbi elatud. Väga paljud inimesed on saanud haiget mitte ainult suurtes reetmistes, vaid ka väikestes kordustes. Lubatakse rohkem, kui tegelikult kantakse. Ollakse olemas siis, kui on lihtne, ja kaotakse siis, kui olukord läheb raskeks. Kuulatakse, aga ei peeta meeles. Küsitakse, aga ei olda tegelikult kohal. Üksik juhtum ei sulge veel inimest. Aga kui seesuguseid kogemusi koguneb piisavalt, muutub ettevaatlikkus mõistetavaks.

Usaldusring kuivab kokku ka seal, kus erinevust talutakse kehvasti. Kui inimene tunneb, et ta peab kuuluma õigesse vaatesse, õigesse sõnavarasse või õigesse meeleollu, siis ta ei usalda enam vabalt. Ta hakkab esmalt kontrollima, mida siin tohib öelda. Sealt edasi ei räägita enam päris asjadest, vaid räägitakse nii, et oma kohta mitte kaotada. Sellises õhkkonnas võib koostöö veel toimida, aga usaldus jääb õhukeseks.

Veel üks vaiksem põhjus on see, et paljud on lihtsalt liiga kaua pidanud ise end kandma. Kui inimene on harjunud, et keerulisel hetkel tuleb tal lõpuks niikuinii üksi toime tulla, siis ei ava ta enam ennast kergesti. Mitte seepärast, et ta oleks külm või kinnine, vaid seepärast, et ta ei taha jälle pettuda. Mõni nimetab seda iseseisvuseks. Tegelikult on seal sageli all ka väsimus usaldada midagi, mis võib jälle korraks olemas olla ja siis ära kaduda.

Sellepärast ei ole usaldusringi kokkukuivamine ainult suhete teema. See on ka ajastu teema. Kui inimest ümbritseb müra, kiirus, hinnangulisus ja pidev enese kaitsmise vajadus, siis muutub usaldus kalliks. Inimene ei jaga enam ennast lihtsalt sellepärast, et keegi küsib. Ta vaatab enne, kas siin on rahu, kas siin on mälu, kas siin on kandmist. Ta tahab näha, kas tema sõnu kasutatakse tema vastu või hoitakse neid.

Usaldus ei taastu tavaliselt suurte loosungitega. Ta taastub väikestes kogemustes. Seal, kus keegi kuulab lõpuni. Seal, kus pooleli olevat inimest ei tõugata kohe valmis vastuse alla. Seal, kus erinevus ei lõhu suhet. Seal, kus öeldu ei muutu kohe relvaks. Ja seal, kus kohalolu ei kao ära niipea, kui jutt muutub raskemaks.

Võib-olla ongi tänase inimese suurim igatsus vähem seotud tähelepanu ja rohkem seotud kandmisega. Mitte keegi ei taha lõputult olla lihtsalt nähtav. Palju olulisem on kogemus, et sind mõistetakse nii, et sa ei pea kogu aeg ennast kokku pakkima. Just sellises kogemuses hakkab usaldusring vaikselt jälle laienema.

Usaldusring on kokku kuivanud mitte sellepärast, et inimesed ei vajaks enam üksteist, vaid sellepärast, et liiga paljud on pidanud liiga kaua kaitsma oma sisemist ruumi keskkonnas, mis ei ole tundunud piisavalt hoidev. Kui tahame, et see ring uuesti kasvaks, siis ei pea inimesed esmalt rohkem avanema. Kõigepealt peab õhkkond muutuma usaldust väärivamaks.