Mõte enne maailma

Maailm ei ilmu inimese ette tühjusest. Ta ei kuku korraga taevast alla valmis seaduste, masinate, sõdade, turgude, koolide, piiride, hirmude ja lootustena. Enne kui mingi asi saab nähtavaks, peab ta kuskil inimese sees võimalikuks muutuma. Keegi peab teda mõtlema, lubama, õigustama, kartma, soovima või vähemalt nii kaua taluma, et ta saab nähtavasse maailma tee leida. See tee ei pruugi alguses olla suur ega lärmakas. Mõnikord algab ta ühest mõttest, mida inimene endas enam ei kontrolli. Mõnikord ühest mugavusest, mida ei taheta kaotada. Mõnikord ühest hirmust, mida ei julgeta läbi lugeda. Mõnikord ühest lausest, mida korratakse nii kaua, kuni ta hakkab tunduma tõena.

Me oleme harjunud ütlema, et maailm muutub tehnoloogia, poliitika, raha, sõja või seaduste kaudu. See on osaliselt õige, sest nähtavas maailmas muutuvad asjad tõesti nende kaudu. Kuid sügavam küsimus on teine: kust tuli see mõte, mis tehnoloogia sellisel kujul käivitas; kust tuli see hirm, mis seaduse karmiks tegi; kust tuli see igatsus, mis turu ahneks muutis; kust tuli see õigustus, mis sõja võimalikuks tegi? Nähtav maailm on sageli hilinenud vastus sellele, mida inimene on varem oma sisemises maailmas lubanud.

Selle kirjatüki eesmärk ei ole inimest süüdistada. Süüdistus teeb inimese tavaliselt väiksemaks ja paneb teda end kaitsma. Siin on vaja pigem rahulikku vaatamist. Inimene peab nägema, et tema mõte ei ole tühi ja tagajärjeta ruum. Mõte võib jääda vaikseks, kuid ta ei jää alati nõrgaks. Mõte otsib kandjat. Mõte otsib sõna, tegu, tööriista, süsteemi, liitlast ja lõpuks maailma, kus ta saab elada. Kui mõte on selge, vastutav ja elu kandev, võib ta luua korda, usaldust, rahu ja arengut. Kui mõte on hirmust, vihast, ahnusest või vastutusest põgenemisest juhitud, võib ta luua maailma, kus inimene peab hiljem ise oma mõtte viljade keskel elama.

Suur osa tänapäeva segadusest tuleb sellest, et inimene vaatab nähtustele liiga hilja. Ta vaatab siis, kui masin on juba ehitatud, seadus vastu võetud, propaganda levima pandud, relv käes, võlg kasvanud, suhe katki või ühiskond lõhestunud. Siis tundub, et probleem on väljas. Tegelikult on väljas nähtavaks saanud see, mis seestpoolt juba varem teed otsis. Kui inimene tahab maailma parandada ainult väljast, aga ei loe läbi, milline mõte maailma temas endas loob, jääb parandamine poolikuks. Ta võib vahetada tööriista, parteid, loosungit, tehnoloogiat või süsteemi, kuid vana sisemine muster leiab uue vormi.

Seepärast algab see lugu lihtsast lausest: mõte on enne maailma. See ei tähenda, et inimene looks maailma üksinda või et nähtav tegelikkus oleks ainult kujutlus. See tähendab, et inimese sisemine seisund osaleb maailma loomises palju sügavamalt, kui ta tavaliselt märkab. Maailm, milles me lõpuks elame, ei koosne ainult majadest, seadmetest, piiridest ja rahast. Ta koosneb ka sellest, mida me normaalseks peame, mida me õigustame, mille ees vaikime, mida me kordame ja millele me oma tähelepanu anname.

Ükski tegu ei alga päriselt hetkest, mil käsi liigub, allkiri antakse või masin käivitatakse. Tegu algab varem. Ta algab seal, kus inimene lubab endas mõttel jääda. Alguses võib mõte olla väga väike: „Sellest pole midagi“, „Kõik teevad nii“, „Mul ei ole muud võimalust“, „Keegi ei saa teada“, „Ma pean lihtsalt ellu jääma“. Sellised laused võivad tunduda tühised, aga nad võivad hakata inimese sees ehitama uut teed, mille lõpus on juba nähtav tegu. Kui lause kordub piisavalt kaua, kaotab inimene sageli võime näha, et ta on kunagi selle lause vastu võtnud.

Mõte enne tegu ei tähenda ainult teadlikku plaani. Paljud inimese teod sünnivad segasest sisemisest seisundist, mida ta ise ei nimeta mõtteks. Hirm võib mõelda inimese sees enne, kui inimene ise mõtleb. Solvumine võib hakata maailma seletama enne, kui inimene märkab, et ta enam ei otsi tõde, vaid kaitseb oma haava. Ahnus võib nimetada end arenguks, laiskus mugavuseks, viha õigluseks ja kontroll hoolimiseks. Kui inimene ei peatu, võib mõte võtta endale vale nime ja minna selle nime all maailma tegema.

Sellepärast ei piisa sellest, et küsida: mida inimene tegi? Tuleb küsida ka: milline sisemine seisund tegi selle teo tema jaoks võimalikuks? Kui inimene valetab, siis enne valet on olnud koht, kus tõde muutus talle liiga kalliks, liiga ohtlikuks või liiga ebamugavaks. Kui inimene reedab, siis enne reetmist on olnud koht, kus kasu, hirm või viha muutus talle tähtsamaks kui usaldus. Kui ühiskond hakkab inimest mõõtma ainult kasu järgi, siis enne seda on olnud pikk mõtlemise muutus, kus inimese väärtus seoti üha rohkem tema tootlikkuse, nähtavuse või kasulikkusega.

Tegu on mõtte nähtavaks saanud vili. Mõnikord on see vili hea: inimene on kaua kandnud ausust, harjutanud pausi, õppinud kuulama, hoidnud piiri ja lõpuks sünnib sellest tegu, mis loob usaldust. Mõnikord on vili kibe: inimene on kaua kandnud õigustust, kibedust, hirmu või pimedat soovi ja lõpuks sünnib sellest tegu, mis teeb haiget. Mõlemal juhul on nähtav tegu hilisem kui sisemine suund. Kui me tahame mõista maailma, peame õppima vaatama mitte ainult vilja, vaid ka seemet, mida inimene endas kandis.

Nähtav maailm ei loo ise tähendust. Kivi, maja, masin, telefon, seadus, raha või relv on küll olemas, kuid nende tähendus ei teki ainult nende välisest kujust. Tähendus sünnib inimese teadvuses. Sama tööriist võib ühes käes ehitada kodu ja teises käes lõhkuda elu. Sama sõna võib ühe suus lohutada ja teise suus alandada. Sama tehnoloogia võib aidata inimesel vastutust paremini kanda või aidata tal vastutusest veel kiiremini põgeneda. Küsimus ei ole ainult selles, mis asi on, vaid millise sisemise suunaga inimene seda kasutab.

Inimese teadvus on värav, mille kaudu nähtav maailm saab suuna. See värav ei ole alati puhas. Sinna kogunevad hirmud, mälestused, harjumused, soovid, eeskujud, grupi surve ja väsimus. Inimene võib arvata, et ta otsustab vabalt, kuid tegelikult võib tema otsuse juba ette kallutada hirm kaotada, soov kuuluda, vajadus tõestada, viha kellegi vastu või salajane igatsus, et keegi teine otsustaks tema eest. Kui värav on valel ajal lahti, võib inimene võtta vastu asja, mis paistab kasulik, aga hakkab hiljem teda väsitama.

Teadvus ei ole ainult mõtete riiul. Ta on koht, kus inimene annab nähtusele loa. Mõni asi ei saa inimese ellu sisse tulla enne, kui ta on selle enda jaoks kuidagi õigustanud. Ta ei pea seda isegi avalikult õigeks pidama. Piisab sellest, et ta ütleb sisimas: „Praegu võib“, „Seekord on erand“, „Elu ongi selline“, „Ma ei saa teisiti“. Nii võib inimene lubada endasse mustri, mida ta hiljem nimetab paratamatuseks. Tegelikult oli paratamatuse ees väike sisemine nõusolek, mida õigel ajal ei märgatud.

Kui inimene tahab oma maailma muuta, ei saa ta alustada ainult välise korra muutmisest. Ta peab küsima, mida ta oma teadvuse väravas enam läbi ei lase. Kas ta laseb igal hirmul end juhtida? Kas ta laseb igal mugavusel oma otsustusvõimet nõrgestada? Kas ta laseb igal tugeval häälel enda eest mõelda? Kas ta laseb süsteemil nimetada normaalseks midagi, mille vili on inimese nõrgenemine? Need küsimused ei ole teoreetilised. Nendest sõltub, milline maailm saab inimese ümber õiguse kuju võtta.

Ühe inimese mõte võib teha palju, aga paljude inimeste mõte võib hakata looma süsteeme. Kui paljud inimesed hakkavad sama asja normaalseks pidama, muutub üksik mõte kollektiivseks jõuks. Siis ei ole tegu enam ainult isikliku arvamuse või sisemise õigustusega. Sellest saab tava, turuootus, seadus, haridusmudel, töökorraldus, avalik keel, meediarütm või poliitiline suund. See, mida üks inimene veel häbenes, võib paljude inimeste korduses muutuda millekski, mida kaitstakse juba kui paratamatust.

Kollektiivne teadvus võimendab nii head kui halba. Kui ühiskonnas muutub normaalseks, et inimest ei tohi alandada, et lubadus peab kandma vilja, et nõrgemat ei kasutata ära ja et võim vajab piiri, siis hakkavad need mõtted looma nähtavaid kaitseid. Nad jõuavad seadustesse, kommetesse, koolidesse, töökohtadesse ja perekondadesse. Kui aga normaalseks muutub see, et eesmärk õigustab vahendi, et inimene on ainult ressurss, et tähelepanu võib lõputult kaubastada ja et mugavus on tähtsam kui vastutus, siis hakkab sama kollektiivne jõud looma hoopis teist maailma.

Suur oht tekib siis, kui inimene ei tunne enam ära, millal ta mõtleb ise ja millal mõtleb temas kollektiivne muster. Ta võib korrata lauseid, mida ta pole kunagi päriselt läbi mõelnud. Ta võib pidada oma sooviks seda, mis on talle järjekindlalt ette söödetud. Ta võib pidada oma vihaks seda, mida tema ümber on kaua kasvatatud. Ta võib pidada oma vabaduseks seda, et ta saab valida paljude valikute vahel, mille suund on juba ette määratud. Sellisel juhul ei kao inimese vastutus, aga tema lugemisvõime nõrgeneb. Ta hakkab kandma maailma, mille mõtet ta ei ole ise rahulikult läbi lugenud.

Kollektiivne teadvus ei ole nähtamatu müstiline olend, kes inimese eest otsustab. Ta on paljude inimeste korduv vastuvõtt, korduv hirm, korduv lootus ja korduv õigustus, mis hakkavad üksteist toetama. Sellepärast võib katkine mõte saada väga tugevaks, kui ta leiab palju kandjaid. Samamoodi võib kandev mõte saada ajas suureks, kui ta leiab inimesi, kes ei kaota ennast, ei müü oma tähelepanu liiga odavalt ja ei lase hirmul enda eest maailma seletada.

Nähtav maailm on nagu peegel, aga ta ei näita alati selgust kohe. Mõnikord on peegli viivitus pikk. Ühiskond võib aastakümneid kanda mõtteid, mille tagajärg saab nähtavaks alles järgmises põlvkonnas. Perekond võib kaua vaikida valust, mis ilmub hiljem laste hirmudes, suhetes või enesehinnangus. Riik võib kaua elada laenatud jõust, kuni ühel päeval selgub, et nähtav kord hoidis varjul sisemist väsimist. Inimene võib kaua töötada üle oma jõu, kuni keha hakkab lõpuks rääkima seda, mida mõistus ei tahtnud kuulata.

Peegel ei ole vaenlane. Nähtav maailm ei karista inimest lihtsalt sellepärast, et ta eksis. Ta näitab, kuhu inimese sisemine ja kollektiivne suund on jõudnud. Kui suhe muutub külmaks, siis võib peegel näidata, et hoolimine on ammu asendunud kaitse, vaikimise või süüdistusega. Kui organisatsioon kaotab usalduse, võib peegel näidata, et sõnad ja teod on liiga kaua lahus olnud. Kui ühiskond muutub närviliseks, võib peegel näidata, et inimesed on liiga kaua elanud katkise tähelepanu, puuduse hirmu ja üksteise vastu pööratud lugude sees.

Peeglit on raske vaadata, sest nähtav tagajärg teeb sisemise põhjuse valusaks. Inimene tahab sageli muuta peeglit, mitte lugeda seda, mida peegel näitab. Ta tahab kiiresti parandada tulemust, mainet, numbrit, muljet või nähtavat kahju, aga ei taha küsida, milline mõte, hirm või õigustus selle tulemuse sünnitas. Siis sünnivad parandused, mis muudavad vormi, kuid jätavad põhjuse alles. Sama surve tuleb tagasi uues keeles, uues tehnoloogias, uues suhtes või uues kriisis.

Kui nähtavat maailma õpitakse peeglina lugema, muutub ka tagasiside tähendus. Halb tulemus ei ole ainult läbikukkumine, vaid märk, et midagi tuleb teistmoodi läbi lugeda. Hea tulemus ei ole ainult võit, vaid märk, et mingi sisemine ja väline kooskõla on kandnud vilja. Nii hakkab inimene eristama, milline otsus saab elult tuge ja milline otsus toob õpetust. See eristus on väga tähtis, sest ilma selleta võib inimene pidada õnne juhuseks ja eluõpetust ebaõigluseks.

Jätkub …

Ootame ka teie lühijutte elust ja selle õpetavast tarkustest …

jyri@jb.ee